Otse põhisisu juurde

Raamatud 2019 - mida teised loevad?

Mul on ammusest ajast üks hobi. Kui näen tänaval mõnda mundrimeest, siis üritan teda piisavalt jõllitada, et näha, mis ta perekonnanimi on. Sest see on neil rinnatasku kohal kirjas. Väga huvitavaid nimesid olen näinud. Enamasti juhtub, et pole mingi Tamm või Rebane, pigem Nõgikikas või Kiigajaan. 

Selle hobiga sarnaselt, ja olles täheldanud, kuidas inimesed ei näi enam avalikes kohtades raamatuid lugevat, hakkasin selle aasta algusest kirja panema raamatute pealkirju, mida kusagil avalikus ruumis (kedagi lugemas) nägin.

Nimekiri tuli üllatavalt pikk (36 erinevat nimetust, 38 nähtud raamatut) ja taastas kuhjaga minu usu - inimesed ei ole veel tänaval raamatulugemist lõpetanud. 

Rohkem kui ühel (st kahel) korral nähtud
(mõlema puhul korra Eestis ja korra väljamaal):
  • Jojo Moyes - Me before you
  • J. K. Rowling - Harry Potter (kummalgi korral ei õnnestunud osa tuvastada)
Ühel korral võis olla see
illustreeritud väljaanne äkki.

Mitteilukirjandus eesti keeles: 
  • Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus 
  • Rhonda Byrne - Maagia 
  • Janek Balõnski - Minu Bulgaaria 
  • Tim Grayburn - Ka mehed nutavad 
  • Jean-Claude Schmitt - Püha hurdakoer (ehk väärib mainimist, et see raamat oli käes mehel, kes tuli mulle vastu Hurda pargis)
  • Tarvi Tiits, Timo Porval - Just nii, härra seersant! 
  • Hiina horoskoop aastaks... [aastat ei lugenud välja]
  • Toomas Karjahärm - 1905. aasta Eestis 
Seda luges meesterahvas raekoja platsi
pingikesel näiteks

Mitteilukirjandus muus keeles: 
  • Rick Stevens - Scotland
  • Miyamoto Musashi - The Book of Five Rings (nähtavasti tekst võitluskunstidest, algselt 17. sajandist)
  • Francesco Michelotti - Fisica Generale (füüsikaõpik mulle tundus)
  • Antonio Domasio - The Feeling of what happens
  • Maryanne Wolf - Proust and the Squid
  • Robert Kiyosaki - Rich dad, poor dad
  • Spencer Johnson - Who moved my cheese 
  • George Smoot, Keay Davidson - Wrinkles in time 
  • Liu Cixin - The Three body problem 
  • Nassim Nicholas Taleb - The Black Swan
Raamat lugemisajust (ja sellest, miks
lugemine võib olla ajule mõnikord raske).

Ilukirjandus eesti keeles: 
  • Reeli Reinaus - Vaevatud
  • Ilmar Tomusk - Kriminaalsed viineripirukad 
  • Victor Hugo - Inimene, kes naerab 
Ühtegi neist kolmest ei näinud ma konkreetselt kedagi lugemas: üks oli mingil persoonil kohvilaual, teise kohta rääkis tüdruk isaga raamatukokku minnes, et tal on see võtta vaja, ja kolmas oli Eesti teleseriaalis meesterahva kirjutuslaual.

Väga hea pealkiri mu meelest.

Ilukirjandus inglise keeles: 
  • Tim Parks - Italian neighbours
  • Sara Nickerson - How to disappear completely and never be found
  • Louis D'Amour - The Walking drum
  • Leigh Bardugo - Shadow and bone
  • N. Gaiman, T. Pratchett - Good omens
  • Andrzej Sapkowski - Blood of elves
Intrigeeriv kaas, kas pole? Fantaasiakirjandus.
Tüdrukust, kes kasvab üles Ravka-nimelises
kuningriigis.

Ilukirjandus muus keeles/pole kindel mis keeles): 
  • Jussi Adler-Olsen - Schändung/Fasandræberne/Faasanijaht
  • Marina Keegan - Das Gegenteil von Einsamkeit/The Opposite of Loneliness
  • Gerd Brantenberg - Egalias døtre
  • Marlen Haushofer - Die Wand
  • Michel Houellebecq - Serotonin
  • Eric-Emmanuel Schmitt - Adolf H. 
  • Stephen King - ei näinud mis raamat
Lehekülg selle raamatu saksakeelsest
versioonist avaldati ühel Instagrami pildil.
Suht palju pidi uurima ja puurima, et aru
saada, mis raamatuga tegemist on.

Mis noisse kohtadesse puutub, kus raamatuid/lugemist märkasin, siis kõige rohkem oli kohvikutes (sh välikohvikutes), lisaks oli päris mitmeid seriaalides silmatuid. Oli ka mõni pargis lugeja ja üks, kes kükitas pubi ukse ees ning luges suitsupausi kõrvale. Küüni tänava suvised kaljamüüjad panustasid nimekirja mitme raamatuga ja mõned tulid ka sotsiaalmeedia kaudu.

See nimekiri oleks muidugi võinud veel pikem olla, kui ma oleks piisavalt julge, et võõra inimese juurde minna ja küsida tema käest Mis raamatut sa loed? Sest noid kordi, kui ei jõllitanud välja, mida inimene luges, oli ka päris palju.

Oo, ja eraldi äramärkimine A. H. Tammsaare raamatule "Ma armastasin sakslast", sest see idee hakata raamatuid üles kirjutama tuli mul eelmise aasta detsembri lõpus, kui nägin ühte tütarlast Werneris just toda raamatut lugemas.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...