Otse põhisisu juurde

Kümnendate kümnend

Raadio 2 valis eelmise kümnendi parimaid Eesti laule. Kuna mina enda tabelit koostada ei oska, sest pole ammendavat nimekirja, mille hulgast valida, võtan heaks raadiojaama oma kommenteerida. Olin päris üllatunud, sest siin on ainult 2 esitajat, kellest ma midagi kuulnud pole. Ja üle poolte lauludest on täitsa tuttavad.

25. Vaiko Eplik - Mõteteis mõrudais
Üllatav valik, aga halvaks ei nimeta. Hea laul. 

Olen mõnel korral ainult kuulanud, aga teoorias selle koosluse suur fänn. Veits Grünberg ja sihukesed asjad tulevad meelde.

Hmnja, miks mitte. Sisu mõttes natuke Jon Lajoie üks laul . 

Ühest küljest meeldib see kõla, teisalt nende laulud on siiski minu jaoks paljus sarnased. Ühtlasi muusikavideod, kus muusika ei alga kohe algusest, vaid algul on mingi 40-50 sekundit niisama pilti, on veits tüütud. 

Mhmh, jah, armas. Eks iga loom on oma peremehe nägu, vaata Uku Suvistet, tal on raudselt öökull.

See meenutab mingit laulu, mis on juba olnud. Selle koha peal, mis tuleb pärast rida pohmakaga tööl. 

2020. aastal sain teada sellise laulu olemasolust. Mõttel on jumet. Meelelahutuslik ka. 

Ma oleks "Segased lood" pannud, aga see on ka hea. Rohkem suvehõnguline kui "Rannamaja" või "Kuumad ööd" või kes. 

Ei meeldinud põrmugi esmakordsel (ja ka teistkordsel) kuulamisel, vaadata siiani ei taha. Aga ma saan aru, et see oli uudne omal ajal. Ja visuaalse poole mõte vist oligi, et veits ebamugav oleks? 

Vastand eelmisele? Rohkem malbe annab olla. "Nähtamatu" oli veel sumedamakõlaline, aga ilmselt juba enne 2010. aastat. 

15. Aides - Unbelievable
Odoot, miks mulle tundus, et Aides on mingi valus rokkbänd. Ok, natuke on ka loo arenedes. Tundub, et pean kuhugi mängunimekirja panema selle, sihukesi asju vanasti väga kuulasin ja kes ütleb, et vanasti läbi on. Mõne koha peal meenutab seda bändi, mida Stig Rästa kunagi tegi. Outloudz, vot. 


Sünge laul. Tarmost. 

13. NOËP - Rooftop
Jep, tänan väga. 


12. Cartoon ft. Kristel Aaslaid - Immortality
Minu lemmikversioon on see, kus Joosep Järvesaar laulab. Heh, ta oli telekas just mingi minut tagasi. 


Jällegi selline orkester, mis mulle teoorias hästi meeldib, praktikas olen vähe kuulnud. Oh, aga ma tean seda laulu ju, mõtlesin, et ei tea.

Vist vanuserühma 5 ja noorem suur lemmik? Muhelema ajab.

9. Yasmyn - LA meeting
Vat sellest kuulen esimest korda. YT's ka pole. 

Jaan Pehki versioon oli meeldejääv.

7. Jüri Pootsmann - Aga siis
Õujees, need võnked. Mitte need, mis videos, ikka need mis laulus. 


See on teine, millest esitajastki pole varem kuulnud, laulust rääkimata. Kes need tegijad on huvitav.

Nagu Anett Kontaveit, ei tee ka nublu midagi Reketita, onju. Eks ta ole meeldejäävam kui mõni muu sama stiili lugu. 

Siin mul on teema. Ega see pole halb lugu, ei. Lihtsalt ma pole kunagi aru saanud, miks just see laul on laialdase arvamuse järgi nende parim lugu. In the end there's only love on, Road to the hill on, Jolene on, Sailor man on, ja võiks veel lisada neid. Kas see bassikäik on faktor siin ehk? Mulle tavaliselt ka need mõjuvad, aga siin ei mõju. Liiga kantrilt kõlab mu kõrvale. Aga pole halb laul. 

3. Lenna - Rapunzel 
Absoluutselt. Ja Hüvasti, Maa, Õnnelaul, Kogu tõde Jüriööst, Mida sa teed. Samast perioodist kõik. Kohe sellised rõõmsad lood. "Rapunzel" oli 2010. aasta Eesti Laulul muide, tähistab 10. sünnipäeva sel aastal. 


Ja ka sel kümnendil ajab see mul südame rütmist välja ja ilu siit kuidagi välja ei kuula. 

1. Vaiko Eplik - Soorebased 
Selline laul, et kuulad-kuulad ja siis nagu hakkab häirima. Aga mitte selles mõttes, et paneks kinni, vaid nagu vähe masohhistlikult, et natuke on nagu hea ka see, kuidas ta kriibib, ma kuulan õige natuke veel. Järgmisel hetkel on laul kümnendat korda korduse peal, sest ega aru enam ei saa, kus ta lõpeb või uuesti algab. 


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...