Otse põhisisu juurde

Muusikanurk 2018

Sufjan Stevens - Mystery of Love
Seda surus Youtube mulle mitut puhku peale. Ükskord siis kuulasin, täitsa kena lugu. Kummitas veel natuke aega takkapihta. Filmi pole ikka näinud.

Lady Gaga - The Edge of Glory
Ma saan aru, et preili Gagal on sel aastal muud lood aktuaalsemad, aga näe, mina kuulasin kevadel just seda. Selline energiline ja.

Everything but the Girl - The Only living boy in New York
Ammune lemmiklaul päris huvitavas naishäälega kuues. Everything but the Girlil oli kunagi suurem hitt nimega Missing.

Andy Shauf - The Magician
Ma kuulasin Feisti ja Youtube ütles, et ma seda ka kuulaks. Lahe ja veidi riukalik nagu.

Band of brothers theme
Heroiline tunnusmuusika. Rahulik ka. Autor on Michael Kamen. (Hm, pole kunagi mõelnud, et see nimi võiks olla vene päritolu ja tähendada kivi.)

B.Miles - Salt
Ka tunnusmuusika. Seriaalist "Kaablitüdrukud". See on selline huvitav seriaal, kus tegevus toimub 1920ndatel, aga kogu kasutatud muusika on kaasaegne, nagu ka see laul.

John Mayer - Waiting on the world to change
Ma arvan, et siin on hea energia. Muus osas suurt ei erine Jack Johnsonist või mõnest muust kenast kitarriga noormehest.

Highaskite - Lover, Where do you live
See, jällegi, on vähe nutusema meeleoluga lugu.

Feist, Constantines - Islands in the Stream
Siis, kui suvel need jubedad ilmad olid, siis ma tihti kuulasin seda laulu tööle minnes. Oli sihuke rahulik ja pisut jahutava moega. Mees on The Nationali mehe häälega, aga on hoopis Constantinesi mees.

Fur - If you know that I'm lonely
Mitte ainult lõbus lugu, vaid ka lõbus viidjo.

The Monkees - Daydream believer
Maitea, kust ma seda kõigepealt kuulsin, aga olin seda laulu juba mõnda aega käianud, kui vaatasin ühte Norra zeriaali, kus ühtäkki üks lõkke ääres istuv tüdruk võttis kitarri ja hakkas vaat just seda laulu laulma. See oli lahe, sest tundus, et kuidas see sai juhtuda. Et ma kuulan mingit laulu ja siis vaatan suht lambist mingit seriaali ja seal lauldakse seda laulu.

Mediaeval Baebes - The Holly and the Ivy
Tegelikult kaugel inglismannide maal vist täitsa tuntud lugu, Christmas carol, aga mina alles 2017 lõpus sain temast teadlikuks. Armas selline. Hea kaasa laulda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...