Otse põhisisu juurde

Muusikanurk 2018

Sufjan Stevens - Mystery of Love
Seda surus Youtube mulle mitut puhku peale. Ükskord siis kuulasin, täitsa kena lugu. Kummitas veel natuke aega takkapihta. Filmi pole ikka näinud.

Lady Gaga - The Edge of Glory
Ma saan aru, et preili Gagal on sel aastal muud lood aktuaalsemad, aga näe, mina kuulasin kevadel just seda. Selline energiline ja.

Everything but the Girl - The Only living boy in New York
Ammune lemmiklaul päris huvitavas naishäälega kuues. Everything but the Girlil oli kunagi suurem hitt nimega Missing.

Andy Shauf - The Magician
Ma kuulasin Feisti ja Youtube ütles, et ma seda ka kuulaks. Lahe ja veidi riukalik nagu.

Band of brothers theme
Heroiline tunnusmuusika. Rahulik ka. Autor on Michael Kamen. (Hm, pole kunagi mõelnud, et see nimi võiks olla vene päritolu ja tähendada kivi.)

B.Miles - Salt
Ka tunnusmuusika. Seriaalist "Kaablitüdrukud". See on selline huvitav seriaal, kus tegevus toimub 1920ndatel, aga kogu kasutatud muusika on kaasaegne, nagu ka see laul.

John Mayer - Waiting on the world to change
Ma arvan, et siin on hea energia. Muus osas suurt ei erine Jack Johnsonist või mõnest muust kenast kitarriga noormehest.

Highaskite - Lover, Where do you live
See, jällegi, on vähe nutusema meeleoluga lugu.

Feist, Constantines - Islands in the Stream
Siis, kui suvel need jubedad ilmad olid, siis ma tihti kuulasin seda laulu tööle minnes. Oli sihuke rahulik ja pisut jahutava moega. Mees on The Nationali mehe häälega, aga on hoopis Constantinesi mees.

Fur - If you know that I'm lonely
Mitte ainult lõbus lugu, vaid ka lõbus viidjo.

The Monkees - Daydream believer
Maitea, kust ma seda kõigepealt kuulsin, aga olin seda laulu juba mõnda aega käianud, kui vaatasin ühte Norra zeriaali, kus ühtäkki üks lõkke ääres istuv tüdruk võttis kitarri ja hakkas vaat just seda laulu laulma. See oli lahe, sest tundus, et kuidas see sai juhtuda. Et ma kuulan mingit laulu ja siis vaatan suht lambist mingit seriaali ja seal lauldakse seda laulu.

Mediaeval Baebes - The Holly and the Ivy
Tegelikult kaugel inglismannide maal vist täitsa tuntud lugu, Christmas carol, aga mina alles 2017 lõpus sain temast teadlikuks. Armas selline. Hea kaasa laulda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...