Otse põhisisu juurde

Raamaturiiul 2018

Sedakorda mind huvitasid loetu žanrid. Kastitasin raamatud ära (eks või vaielda, kas said õiged kastid) ja tulemused on siin.

Noorsooromaan
Huvitav, et kõik 8 on loetud aasta teises pooles ja 4 suisa ainult detsembris. Mine tea, mis pähe lõi. Nagu targad inimesed ütlevad, on see natuke nagu rämpstoit. Kui nende hulgast midagi soovitada, siis ehk ainult "Kuidas luua tüdrukut". Caitlin Moran on vaimukas inimene. Võimalusel lugeda inglise keeles, on paremad naljad.

Caitlin Moran - Kuidas luua tüdrukut
Candace Bushnell - The Carrie Diaries
Candace Bushnell - Summer and the City
Francoise Sagan - Kurbus kummaline tune
Tammara Webber - Lihtne
Tammara Webber - Breakable
Tammara Webber - Sweet
Marilin Karu - Teine elu




Ajaviitekirjandus 
Ma ütleks, et siin on isegi ainult 1-2 raamatut, millele kulutatud aja oleks võinud teisiti veeta. "Modern lovers" oli täitsa intelligentne jutukirjandus, "Belgravia", hoolimata vähe venivast stiilist, väga mõnusa keelekasutusega, "Veenmine" võiks ju olla naistekas, aga ükski Jane Austeni raamat pole nii halb, et teda naistekaks nimetada. Seetõttu võinuks ta ka klassika alla paigutada.


Emma Straub - Modern lovers
Julian Fellows - Belgravia
Kristin Hannah - Ööbik
Mart Kadastik - Luikede järv
Mart Kadastik - Eluaegne
Mart Kadastik - Paarismäng
Jane Austen - Veenmine




Ajalooline romaan
Siin on üle ühe need, mida soovitada võiks. "The Angry tide" on üks Poldarki-sarja huvitamaid raamatuid, "Sašenka" oli natuke melodramaatiline, aga see-eest haarav, "Sinine mägi" mõnus ajas hüppav läbielamisraamat. Aga need ülejäänud... "Kummelimuru" osas ei saanud aru, mis asja mõte oli, musketärid ajasid kordamööda oma käitumisega närvi ja "Constance"... oh, Constance-Constance. Te lugege seda, lugege-lugege. Ma pole ammu nii *huvitavat* raamatut lugenud.

Winston Graham - The Angry tide
Mary Wesley - Kummelimuru
Simon Sebag Montefiore - Sashenka
Alexandre Dumas - Kolm musketäri
Eva Koff - Sinine mägi
Lawrence Durrell - Constance, or Solitary practices




Mitteilukirjandus

Esimene on Belgia kuningapere ajalugu, ainus häda selles, et ilmus 50 aastat tagasi ja kahte viimast kunni ei kajasta. Põhjala müüdid koos kommentaaridega nende päritolu ja mitmetimõistetavuse kohta on samuti väga tore, tapva palavusega küll ehk natuke palju. Printsess Margareti biograafia on vormilt väga huvitav- ongi 99 kildu, mitte lineaarne elulugu. Ja osad killud on välja mõeldud (nt autor fantaseerib, kuidas võinuks olla, kui Margaret abiellunuks Pablo Picassoga).


Theo Aronson - The Coburgs of Belgium
Kevin Crossley- Holland - The Penguin Book of Norse Myths
Craig Brown - Ma'am darling: 99 glimpses of Princess Margaret
Catrine Clay - Kuningas, keiser, tsaar: kolm kuninglikku nõbu, kes viisid maailma sõtta
Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades. 



Klassika
Mõistan, et kõik need pole otseselt klassika, aga mis siis. "Fahrenheit 451" on 65 aastat tagasi avaldatud raamatu kohta hämmastavalt ettenägelik, "Roosi nimi" oli minu jaoks mitte nii huvitav ja kardetavasti liiga kihiline. "On Chesil beach" ja "Poolvend" meeldisid lihtsalt nii väga palju, et sellepärast nad on siin.


Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Umberto Eco - Roosi nimi
Ian McEwan - On Chesil beach
Lars Saabye Christensen - Poolvend








Loetud rootsi keeles

Väheste piltidega lastekad-noortekad mõlemad. Mõtlesin, et peaks ühe aastalõpupingutuse veel tegema ja võtsin taas ühe rootsikeelse raamatu ette.


Kerstin Thorvall - Jonas och kärleken
Fanny Hedenius - Hjärtan och stjärnor


Eneseabi
Mingist youtube'i videost kuulsin, et mingisel mehel on teooria, et inimesed räägivad armastuses viit erinevat keelt. Igasugune kategoriseerimine on alati huvitav, seetõttu otsisin raamatu üles. Hmnja. Teoorias on augud + raamatu stiil natuke liiga nännumämmu. Kohati jääb tunne, nagu oleks mõeldud inimestele, kes pole üldse kunagi kellegagi 
suhelnud.

Gary Chapman - 5 love languages





Luule

Vist ainuke selleaastastest raamatutest, mille üsna tervenisti endale kõva häälega ette lugesin.


Hando Runnel - Siniste kiilide lend


Pildiraamat
Kohvimajas Karlova kohv on see raamat seinal väljanäitusel. Mind hakkas huvitama ja otsisin tema üles. Ilusad pildid põhiliselt, juurde väiksed jutud juhuslikest kohtumistest ja võõrastest inimestest.


Sophie Blackall - Missed connections: Love lost and found





Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...