Otse põhisisu juurde

Raamaturiiul 2018

Sedakorda mind huvitasid loetu žanrid. Kastitasin raamatud ära (eks või vaielda, kas said õiged kastid) ja tulemused on siin.

Noorsooromaan
Huvitav, et kõik 8 on loetud aasta teises pooles ja 4 suisa ainult detsembris. Mine tea, mis pähe lõi. Nagu targad inimesed ütlevad, on see natuke nagu rämpstoit. Kui nende hulgast midagi soovitada, siis ehk ainult "Kuidas luua tüdrukut". Caitlin Moran on vaimukas inimene. Võimalusel lugeda inglise keeles, on paremad naljad.

Caitlin Moran - Kuidas luua tüdrukut
Candace Bushnell - The Carrie Diaries
Candace Bushnell - Summer and the City
Francoise Sagan - Kurbus kummaline tune
Tammara Webber - Lihtne
Tammara Webber - Breakable
Tammara Webber - Sweet
Marilin Karu - Teine elu




Ajaviitekirjandus 
Ma ütleks, et siin on isegi ainult 1-2 raamatut, millele kulutatud aja oleks võinud teisiti veeta. "Modern lovers" oli täitsa intelligentne jutukirjandus, "Belgravia", hoolimata vähe venivast stiilist, väga mõnusa keelekasutusega, "Veenmine" võiks ju olla naistekas, aga ükski Jane Austeni raamat pole nii halb, et teda naistekaks nimetada. Seetõttu võinuks ta ka klassika alla paigutada.


Emma Straub - Modern lovers
Julian Fellows - Belgravia
Kristin Hannah - Ööbik
Mart Kadastik - Luikede järv
Mart Kadastik - Eluaegne
Mart Kadastik - Paarismäng
Jane Austen - Veenmine




Ajalooline romaan
Siin on üle ühe need, mida soovitada võiks. "The Angry tide" on üks Poldarki-sarja huvitamaid raamatuid, "Sašenka" oli natuke melodramaatiline, aga see-eest haarav, "Sinine mägi" mõnus ajas hüppav läbielamisraamat. Aga need ülejäänud... "Kummelimuru" osas ei saanud aru, mis asja mõte oli, musketärid ajasid kordamööda oma käitumisega närvi ja "Constance"... oh, Constance-Constance. Te lugege seda, lugege-lugege. Ma pole ammu nii *huvitavat* raamatut lugenud.

Winston Graham - The Angry tide
Mary Wesley - Kummelimuru
Simon Sebag Montefiore - Sashenka
Alexandre Dumas - Kolm musketäri
Eva Koff - Sinine mägi
Lawrence Durrell - Constance, or Solitary practices




Mitteilukirjandus

Esimene on Belgia kuningapere ajalugu, ainus häda selles, et ilmus 50 aastat tagasi ja kahte viimast kunni ei kajasta. Põhjala müüdid koos kommentaaridega nende päritolu ja mitmetimõistetavuse kohta on samuti väga tore, tapva palavusega küll ehk natuke palju. Printsess Margareti biograafia on vormilt väga huvitav- ongi 99 kildu, mitte lineaarne elulugu. Ja osad killud on välja mõeldud (nt autor fantaseerib, kuidas võinuks olla, kui Margaret abiellunuks Pablo Picassoga).


Theo Aronson - The Coburgs of Belgium
Kevin Crossley- Holland - The Penguin Book of Norse Myths
Craig Brown - Ma'am darling: 99 glimpses of Princess Margaret
Catrine Clay - Kuningas, keiser, tsaar: kolm kuninglikku nõbu, kes viisid maailma sõtta
Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades. 



Klassika
Mõistan, et kõik need pole otseselt klassika, aga mis siis. "Fahrenheit 451" on 65 aastat tagasi avaldatud raamatu kohta hämmastavalt ettenägelik, "Roosi nimi" oli minu jaoks mitte nii huvitav ja kardetavasti liiga kihiline. "On Chesil beach" ja "Poolvend" meeldisid lihtsalt nii väga palju, et sellepärast nad on siin.


Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Umberto Eco - Roosi nimi
Ian McEwan - On Chesil beach
Lars Saabye Christensen - Poolvend








Loetud rootsi keeles

Väheste piltidega lastekad-noortekad mõlemad. Mõtlesin, et peaks ühe aastalõpupingutuse veel tegema ja võtsin taas ühe rootsikeelse raamatu ette.


Kerstin Thorvall - Jonas och kärleken
Fanny Hedenius - Hjärtan och stjärnor


Eneseabi
Mingist youtube'i videost kuulsin, et mingisel mehel on teooria, et inimesed räägivad armastuses viit erinevat keelt. Igasugune kategoriseerimine on alati huvitav, seetõttu otsisin raamatu üles. Hmnja. Teoorias on augud + raamatu stiil natuke liiga nännumämmu. Kohati jääb tunne, nagu oleks mõeldud inimestele, kes pole üldse kunagi kellegagi 
suhelnud.

Gary Chapman - 5 love languages





Luule

Vist ainuke selleaastastest raamatutest, mille üsna tervenisti endale kõva häälega ette lugesin.


Hando Runnel - Siniste kiilide lend


Pildiraamat
Kohvimajas Karlova kohv on see raamat seinal väljanäitusel. Mind hakkas huvitama ja otsisin tema üles. Ilusad pildid põhiliselt, juurde väiksed jutud juhuslikest kohtumistest ja võõrastest inimestest.


Sophie Blackall - Missed connections: Love lost and found





Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...