Otse põhisisu juurde

Raamaturiiul 2018

Sedakorda mind huvitasid loetu žanrid. Kastitasin raamatud ära (eks või vaielda, kas said õiged kastid) ja tulemused on siin.

Noorsooromaan
Huvitav, et kõik 8 on loetud aasta teises pooles ja 4 suisa ainult detsembris. Mine tea, mis pähe lõi. Nagu targad inimesed ütlevad, on see natuke nagu rämpstoit. Kui nende hulgast midagi soovitada, siis ehk ainult "Kuidas luua tüdrukut". Caitlin Moran on vaimukas inimene. Võimalusel lugeda inglise keeles, on paremad naljad.

Caitlin Moran - Kuidas luua tüdrukut
Candace Bushnell - The Carrie Diaries
Candace Bushnell - Summer and the City
Francoise Sagan - Kurbus kummaline tune
Tammara Webber - Lihtne
Tammara Webber - Breakable
Tammara Webber - Sweet
Marilin Karu - Teine elu




Ajaviitekirjandus 
Ma ütleks, et siin on isegi ainult 1-2 raamatut, millele kulutatud aja oleks võinud teisiti veeta. "Modern lovers" oli täitsa intelligentne jutukirjandus, "Belgravia", hoolimata vähe venivast stiilist, väga mõnusa keelekasutusega, "Veenmine" võiks ju olla naistekas, aga ükski Jane Austeni raamat pole nii halb, et teda naistekaks nimetada. Seetõttu võinuks ta ka klassika alla paigutada.


Emma Straub - Modern lovers
Julian Fellows - Belgravia
Kristin Hannah - Ööbik
Mart Kadastik - Luikede järv
Mart Kadastik - Eluaegne
Mart Kadastik - Paarismäng
Jane Austen - Veenmine




Ajalooline romaan
Siin on üle ühe need, mida soovitada võiks. "The Angry tide" on üks Poldarki-sarja huvitamaid raamatuid, "Sašenka" oli natuke melodramaatiline, aga see-eest haarav, "Sinine mägi" mõnus ajas hüppav läbielamisraamat. Aga need ülejäänud... "Kummelimuru" osas ei saanud aru, mis asja mõte oli, musketärid ajasid kordamööda oma käitumisega närvi ja "Constance"... oh, Constance-Constance. Te lugege seda, lugege-lugege. Ma pole ammu nii *huvitavat* raamatut lugenud.

Winston Graham - The Angry tide
Mary Wesley - Kummelimuru
Simon Sebag Montefiore - Sashenka
Alexandre Dumas - Kolm musketäri
Eva Koff - Sinine mägi
Lawrence Durrell - Constance, or Solitary practices




Mitteilukirjandus

Esimene on Belgia kuningapere ajalugu, ainus häda selles, et ilmus 50 aastat tagasi ja kahte viimast kunni ei kajasta. Põhjala müüdid koos kommentaaridega nende päritolu ja mitmetimõistetavuse kohta on samuti väga tore, tapva palavusega küll ehk natuke palju. Printsess Margareti biograafia on vormilt väga huvitav- ongi 99 kildu, mitte lineaarne elulugu. Ja osad killud on välja mõeldud (nt autor fantaseerib, kuidas võinuks olla, kui Margaret abiellunuks Pablo Picassoga).


Theo Aronson - The Coburgs of Belgium
Kevin Crossley- Holland - The Penguin Book of Norse Myths
Craig Brown - Ma'am darling: 99 glimpses of Princess Margaret
Catrine Clay - Kuningas, keiser, tsaar: kolm kuninglikku nõbu, kes viisid maailma sõtta
Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades. 



Klassika
Mõistan, et kõik need pole otseselt klassika, aga mis siis. "Fahrenheit 451" on 65 aastat tagasi avaldatud raamatu kohta hämmastavalt ettenägelik, "Roosi nimi" oli minu jaoks mitte nii huvitav ja kardetavasti liiga kihiline. "On Chesil beach" ja "Poolvend" meeldisid lihtsalt nii väga palju, et sellepärast nad on siin.


Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Umberto Eco - Roosi nimi
Ian McEwan - On Chesil beach
Lars Saabye Christensen - Poolvend








Loetud rootsi keeles

Väheste piltidega lastekad-noortekad mõlemad. Mõtlesin, et peaks ühe aastalõpupingutuse veel tegema ja võtsin taas ühe rootsikeelse raamatu ette.


Kerstin Thorvall - Jonas och kärleken
Fanny Hedenius - Hjärtan och stjärnor


Eneseabi
Mingist youtube'i videost kuulsin, et mingisel mehel on teooria, et inimesed räägivad armastuses viit erinevat keelt. Igasugune kategoriseerimine on alati huvitav, seetõttu otsisin raamatu üles. Hmnja. Teoorias on augud + raamatu stiil natuke liiga nännumämmu. Kohati jääb tunne, nagu oleks mõeldud inimestele, kes pole üldse kunagi kellegagi 
suhelnud.

Gary Chapman - 5 love languages





Luule

Vist ainuke selleaastastest raamatutest, mille üsna tervenisti endale kõva häälega ette lugesin.


Hando Runnel - Siniste kiilide lend


Pildiraamat
Kohvimajas Karlova kohv on see raamat seinal väljanäitusel. Mind hakkas huvitama ja otsisin tema üles. Ilusad pildid põhiliselt, juurde väiksed jutud juhuslikest kohtumistest ja võõrastest inimestest.


Sophie Blackall - Missed connections: Love lost and found





Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...