Otse põhisisu juurde

Raamaturiiul 2018

Sedakorda mind huvitasid loetu žanrid. Kastitasin raamatud ära (eks või vaielda, kas said õiged kastid) ja tulemused on siin.

Noorsooromaan
Huvitav, et kõik 8 on loetud aasta teises pooles ja 4 suisa ainult detsembris. Mine tea, mis pähe lõi. Nagu targad inimesed ütlevad, on see natuke nagu rämpstoit. Kui nende hulgast midagi soovitada, siis ehk ainult "Kuidas luua tüdrukut". Caitlin Moran on vaimukas inimene. Võimalusel lugeda inglise keeles, on paremad naljad.

Caitlin Moran - Kuidas luua tüdrukut
Candace Bushnell - The Carrie Diaries
Candace Bushnell - Summer and the City
Francoise Sagan - Kurbus kummaline tune
Tammara Webber - Lihtne
Tammara Webber - Breakable
Tammara Webber - Sweet
Marilin Karu - Teine elu




Ajaviitekirjandus 
Ma ütleks, et siin on isegi ainult 1-2 raamatut, millele kulutatud aja oleks võinud teisiti veeta. "Modern lovers" oli täitsa intelligentne jutukirjandus, "Belgravia", hoolimata vähe venivast stiilist, väga mõnusa keelekasutusega, "Veenmine" võiks ju olla naistekas, aga ükski Jane Austeni raamat pole nii halb, et teda naistekaks nimetada. Seetõttu võinuks ta ka klassika alla paigutada.


Emma Straub - Modern lovers
Julian Fellows - Belgravia
Kristin Hannah - Ööbik
Mart Kadastik - Luikede järv
Mart Kadastik - Eluaegne
Mart Kadastik - Paarismäng
Jane Austen - Veenmine




Ajalooline romaan
Siin on üle ühe need, mida soovitada võiks. "The Angry tide" on üks Poldarki-sarja huvitamaid raamatuid, "Sašenka" oli natuke melodramaatiline, aga see-eest haarav, "Sinine mägi" mõnus ajas hüppav läbielamisraamat. Aga need ülejäänud... "Kummelimuru" osas ei saanud aru, mis asja mõte oli, musketärid ajasid kordamööda oma käitumisega närvi ja "Constance"... oh, Constance-Constance. Te lugege seda, lugege-lugege. Ma pole ammu nii *huvitavat* raamatut lugenud.

Winston Graham - The Angry tide
Mary Wesley - Kummelimuru
Simon Sebag Montefiore - Sashenka
Alexandre Dumas - Kolm musketäri
Eva Koff - Sinine mägi
Lawrence Durrell - Constance, or Solitary practices




Mitteilukirjandus

Esimene on Belgia kuningapere ajalugu, ainus häda selles, et ilmus 50 aastat tagasi ja kahte viimast kunni ei kajasta. Põhjala müüdid koos kommentaaridega nende päritolu ja mitmetimõistetavuse kohta on samuti väga tore, tapva palavusega küll ehk natuke palju. Printsess Margareti biograafia on vormilt väga huvitav- ongi 99 kildu, mitte lineaarne elulugu. Ja osad killud on välja mõeldud (nt autor fantaseerib, kuidas võinuks olla, kui Margaret abiellunuks Pablo Picassoga).


Theo Aronson - The Coburgs of Belgium
Kevin Crossley- Holland - The Penguin Book of Norse Myths
Craig Brown - Ma'am darling: 99 glimpses of Princess Margaret
Catrine Clay - Kuningas, keiser, tsaar: kolm kuninglikku nõbu, kes viisid maailma sõtta
Üks naine kurbade silmadega. Eesti luuletaja Marie Heibergi õnne ja valu, rõõmu ja mure lugu kirjades. 



Klassika
Mõistan, et kõik need pole otseselt klassika, aga mis siis. "Fahrenheit 451" on 65 aastat tagasi avaldatud raamatu kohta hämmastavalt ettenägelik, "Roosi nimi" oli minu jaoks mitte nii huvitav ja kardetavasti liiga kihiline. "On Chesil beach" ja "Poolvend" meeldisid lihtsalt nii väga palju, et sellepärast nad on siin.


Ray Bradbury - Fahrenheit 451
Umberto Eco - Roosi nimi
Ian McEwan - On Chesil beach
Lars Saabye Christensen - Poolvend








Loetud rootsi keeles

Väheste piltidega lastekad-noortekad mõlemad. Mõtlesin, et peaks ühe aastalõpupingutuse veel tegema ja võtsin taas ühe rootsikeelse raamatu ette.


Kerstin Thorvall - Jonas och kärleken
Fanny Hedenius - Hjärtan och stjärnor


Eneseabi
Mingist youtube'i videost kuulsin, et mingisel mehel on teooria, et inimesed räägivad armastuses viit erinevat keelt. Igasugune kategoriseerimine on alati huvitav, seetõttu otsisin raamatu üles. Hmnja. Teoorias on augud + raamatu stiil natuke liiga nännumämmu. Kohati jääb tunne, nagu oleks mõeldud inimestele, kes pole üldse kunagi kellegagi 
suhelnud.

Gary Chapman - 5 love languages





Luule

Vist ainuke selleaastastest raamatutest, mille üsna tervenisti endale kõva häälega ette lugesin.


Hando Runnel - Siniste kiilide lend


Pildiraamat
Kohvimajas Karlova kohv on see raamat seinal väljanäitusel. Mind hakkas huvitama ja otsisin tema üles. Ilusad pildid põhiliselt, juurde väiksed jutud juhuslikest kohtumistest ja võõrastest inimestest.


Sophie Blackall - Missed connections: Love lost and found





Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...