Otse põhisisu juurde

Filmid ja zeriaalid 2018

Lahutasin zeriaalid filmidest ära, on selgem.

Zeriaalid:

13. A Discovery of Witches
Uus seriaal, kus peategelased on nõid ja deemon. Vaadates meenus, miks ma mingid aastad tagasi seda raamatut loetud ei saanud. Lugu on nõrk ma ütlen.

Hispaania seriaal 1920ndatel telefonijaamas operaatoritena töötavatest neidistest. Kõlas paljutõotavalt, sisu mõttes osutus puhtaks seebikaks. See aga ei tähenda, et pooleli oleks jätnud.
Päris kena vormirõivas.
Kolme musketäri ainetel tehtud seriaal. Üsna palju muudetud või välja mõeldud raamatuga võrreldes, aga kuna see oli juba ette teada antud, siis ei seganud. Teisalt polnud ka mingi imeseriaal.

2017. aasta miniseriaal E. Waugh raamatu järgi. Normaalne on vist see sõna. Decline and Fall kõlab masendavalt, aga see asja sisu on rohkem nagu komöödiline.
Selline natuke ehmatanud peategelane.
Tänapäeva noorteseriaal Norra (norra?) moodi. Üldkultuuriliselt ka hariv. Ma küll varem ei teadnud, misasi näiteks russebuss Norra keskkoolinoorte maailmas on jms. Ka rahvusvaheliselt edukas seriaal, minu teada on seda formaati mitmesse riiki edasi müüdud ja siis vastavalt oma Skam tehtud. Skam peaks tähendama häbi norra keeles.

Seriaal, mida peetakse Norra vasteks USA seriaalile "Girls". Kolm kahekümnendates neidist õnne ja mida veel otsimas. Selline kerge.


Unge lovende tähendab noored paljulubavad.
Või young and promising.
Seriaal, mida ETV-gi suvel näitas Katariina II varastest valitsusaastatest. Venelaste enda tehtud, see mulle meeldis. Pigem Katariina meestega mehkeldamine kui valgustatud monarhia või säärane värk. Mis publikut rohkem huvitab, onju. Aga kes ka seda vaatasid, siis ma kusagilt lugesin, et seda tehakse ikka edasi.

Uusversioon vanast loost, sedakorda miniseriaali vormis. Sisu oli ausalt öelda suht kummastav. Mul on see rohkem meeles, et Hayley Atwelli kostüümid olid väga ilusad.

Kostüümikunstnik Sheena Napier on muuhulgas
teinud kostüüme ka Hercule'ile ja Allo Allole.

ETV+ on kullaauk igasuguste seriaalide osas. Mitu asja, mida ETV ise hiljem on näidanud, on enne seda olnud ETV+ pealt. See 2017.aasta Anna Karenina versioon esitab asja nii, et Vronski on Vene-Jaapani sõjas, kus juhtub arstina olema ka Anna poeg. Vronski siis käib ja meenutab, kuidas tema ja Anna lugu oli.

Jelizaveta Bojarskaja oli suhteliselt annalik Anna mu jaoks.
Steven Moffat on tänapäeval Suurbritannias kuulus seriaalikirjutaja. Seriaali Coupling kirjutas ta selle sajandi alguses, kui ta veel nii kuulus polnud. Tegelased on 6 sõpra. Huumor lisaks. Nagu Sõbrad, aga mitte eriti nagu Sõbrad. Ma olen seda vaadates naernud, see on kõva sõna. Ja minu õnnitlused kõigile, kes suudavad seda vaadata nii, et tunnusmuusika kummitama ei hakka.

See seriaal, mis pani algul kulmu kergitama: mis mõttes Nicole Kidman ja Reese Witherspoon (ja veel mitu kuulsat nägu) mängivad järsku mingis seriaalis? Aga hea pingeline draama on. Ja leidub häid karaktereid. Meie omast täitsa erinev maailm, aga täitsa sarnane ka.

Tere.
Spielberg ja Hanks tegid tõsise sõjaseriaali. Ausalt öelda mõtlesin, et seal on rohkem patriootilist värki sees. Üldiselt ma saan aru, et see on hea seriaal, aga olen peast nii patsifist, et esimese lahingustseeni ajal tuleb mõte et kuidas see võimalik on, et inimesed lihtsalt üksteise pihta lasevad, ja mis viha oli ühel suvalisel ameerika sõduril ühe suvalise saksa sõduri vastu ja ma võiks veel pikalt jätkata.

Norra miniseriaal Lars Saabye Christenseni raamatu põhjal. Kunagi, kui ETV seda näitas, siis ma spetsiaalselt ei vaadanud, sest tahtsin raamatu enne läbi lugeda. 6 aastat hiljem lõpuks lugesin ja vaatasin. See on suurepärane lugu ma arvan. Seriaalis, loomulikult, on asjad rohkem puust ja punaseks tehtud kui raamatus.



Suvel suure kuumaga läksin päikse eest kinno. Filmist endast suurt midagi ei mäleta, aga lõputiitrite taustaks oli hea laul.

Philip Roth oli mingi suht kuulus kirjanik, kelle sedasama raamatut mingil hetkel lugesin. Ausalt öelda olid mõlemad veits imelikud. Sisutu polnud, aga võib-olla väljendusvormiga oli ikka seesama minu häda, et ameeriklaste kirjutatud raamatud tunduvad võõrad. Film aitas natuke paremaks aga..

Ää... ei tule meeldegi enam. Sihuke suht aeglane lugu vanast mehest ja tema minevikuvarjudest. Vana meest mängis loomulikult ei keegi teine kui Briti filmide valvevanamees Jim Broadbent. Aga mängis ka suitsuste silmadega Charlotte Rampling.

Kui võib sellist kategooriat teha, siis Charlotte Rampling on
minu lemmiknäitlejaid 70+ vanuserühmas (Maggie Smithi kõrval).

Maitea, vist mõtlesin, et see on naljakam. Kannatas ära vaadata, aga mingit imet küll polnud. Peale Stan Lee. Ok, mõned efektid olid päris lahedad, aga nendega minu juures ikka veel punkte ei saa. (Kui sa just Dumbledore pole.)

Lugesin raamatut "Poolvend" ja seal olid kaks poissi ja üks tüdruk, kes imetlesid Lauren Bacalli. Mul tekkis ka huvi. Niisiis vaatasin filmi, kus Lauren Bacall, Marilyn Monroe ja Betty Grable mängivad naisi, kelle eesmärk on abielluda miljonäridega. Loomulikult läheb lõpuks natuke teisiti. Film on aastast 1953. Huvitav vaadata, millised filmid siis olid ja millised olid naiste-meeste kuvandid. Kostüümid ilusad.

Film on aastast 1953, kandideeris kostüümide Oscarile.
Lauren Bacall on keskel.
Film, mida sattusin vaatama, sest muudel filmidel polnud kohti (ennekuulmatu, päriselt). Blake Lively ja Anna Kendrick ei olnud väga paljutõotavad nimed, aga film osutus üllatavalt lambiks heas mõttes. Palju järske pöördeid. Ja muidugi American hybrid. 

Liiga suur kunst? Gary Oldman on lahe küll, aga mul oli veits igav.

2008.aasta filmiversioon päris mitme tuntud näitlejaga (Emma Thompson, Matthew Goode, Hayley Atwell). Kui mulle see lugu ei meeldiks ja kui seda juba raamatust ette poleks teadnud, siis, tundub, oleks film võinud ühel hetkel tüütama hakata.


Jällegi ei mäleta sisu eriti, aga lõpus läks veits kriminaalseks, ei? See on vist natuke kuulus film ka?

Jane Austeni romaani põhjal tehtud film. Selline nagu Jane Austeni põhjal tehtud filmid ikka on. Meeldivad. Ühtlasi üks selliseid filme, kus Sally Hawkins ei mängigi ema. 

Lugu sellest, kuidas üks naine 1959.aastal ühes Inglise väikelinnas raamatupoe avab. Kõige kergem ei olnud vaadata, sest oli suht aeglane, aga samas oli palju ilusaid vaateid + Bill Nighy mängis nagu natuke iseennast (ehk veidrat vanameest).

Saan aru, et uusversioon filmist, mida on mitu korda varem juba tehtud. Ärajoonud rokimees leiab andeka noore naislaulja ja hakkab temaga koos muusikat (ja muud) tegema. Film kaldus kohati melodraamasse (ja see, erinevalt tavalisest draamast, pole minu lemmikžanr). Ühtlasi ma oleks seal süžees päris mitmeid asju teisiti teinud, oleks asi usutavam saanud. Sellest, miks seda filmi tohututele Oscaritele ennustatakse, ei ole veel aru saanud. Laulu-Oscar on tõenäoline, suured ballaadid on ikka seal peale läinud.

Maitea mitu korda see juba telekas on olnud, aga ma ka nüüd lõpuks nägin. Normaalne. Arvasin kuidagi, et diibim on.

Ehk siis see film, kus mees sai lambist endale imiku kasvatada. Ma natuke kartsin, et on sihuke film, kus näidatakse, kuidas lapse voodi juures seisval isal mingi minutiga tohutud isatunded tekivad jms. Polnud üldse sihuke. Oli tavaline oss tüüp, kes lähenes asjale alguses nii, nagu olekski oodanud, et ta läheneb (ehk esimese asjana üritas last oma ema kaela lükata + veel palju häid mõtteid). Selles, kas lõpp mulle meeldis või mitte, pole ikka veel kindel. Reimo Sagor aga oli väga usutav, see on kindel.

Kes mäletab seda mängu? Oi, kuidas mind see Kivisaare telefon
siin närvi ajas... Kusagil siin blogis on isegi eraldi postitus sellest.
Eks ta tõsine värk olnud, aga täitsa tõestisündinud ja puha. Filmi tugevaim külm oli ilmselt peaosatäitja Alba August.

Minu mitte kõige suurem lemmiknäitleja Keira Knightley mängib aina filmides, mida mul on sisu mõttes huvi vaadata. Hakkasin seda vaadates mõtlema, et see pole läbielamisfilm, vaid mõistusega vaatamise film. Väga loogiliselt kulges, nõnda, et kõik mida näidati, tundus loomulik. Hea meeleolu.

Kui see veel natuke nunnum oleks, siis ta vist võetaks kaitse alla ega lastaks kinos linastuda. Uskuge mind, inimesed valavad pisaraid seda vaadates, sest nii ilusarmashea on.
Siin üks temaatiline Strix nebulosa ehk
habekakk.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...