Otse põhisisu juurde

20-aastased välismaa laulud (1998)

Välismaa laule aastast 1998.

Aasta megahitt oli "My heart will go on" Celine Dionilt.
Mulle peaasjalikult meeldis seda videot vaadata, sest seal näitas kaadreid "Titanicu" filmist, mis tollal oli teemaks.

George Michael - Outside
Lugu laulu saamisest (märksõnad avalik käimla ja politseinik) on vist kuulsam kui laul ise.


U2 - The Sweetest Thing
Laulu video on Bono vabandus oma naisele. Ma ei mäleta, millega ta hakkama oli saanud, aga patu sai lunastatud ainult nii, et tegi sihukese muusikavideo, kus olid täidetud naise antud nõudmised (nt see, et videos astuvad üles nii Boyzone kui tuletõrjujad). Seetõttu on videos näha ka mitmesuguseid silte kirjaga "I'm sorry" jms. 



Madonna - Ray of Light
Siis, kui Madonna lahe oli. Omal ajal oli ka see muusikavideo suht mingi videokunsti viimane sõna mu meelest, kas polnud? Samal aastal tuli ka "Frozen" Madonnalt.


Aqua - Turn back time
Jep, Aqual oli ka normaalseid laule. 

All Saints - Under the Bridge
Originaalis Red Hot Chili Peppersi laul, aga selles versioonis vist veelgi parem. Video ka on äge. Samal aastal oli All Saintsilt päevakorral ka "Bootie call", mis ei olnud ka halb laul.

B*Witched - C'est la vie
See oli isegi nagu sihuke lastebänd ma ütleks. Ülirõõmus. Ja ülilõbus kaasa laulda ka 2018.aastal.  

Boyzone - No matter what
Ah, Boyzone... Laulu autorite realt leiab muuhulgas Andrew Lloyd Webberi.

Five - When the lights go out, Got the Feeling, Everybody get up
Ah, Five... 1998 oli Five'i aasta nagu näha. 

Cher - Believe
Noh, maitse asi. 1998.aasta välismaa laulude Aastahiti võitja ka. 


Scooter - How much is the fish
Sest see on huvitavamaid laulunimesid, mida kuulnud olen.

E-Type - Angels crying
Näe, E-Type ju laulab ikka veel, käis hiljuti Eestiski ja.


Emilia - Big Big World
Pluti-pluti.

                                      

The Cardigans - My Favourite Game
Veel rootslasi. (Ja kui rootslased ise parajasti laule ei laulnud, siis nad kirjutasid neid teistele. Aga sellest saaks juba eraldi väga pika postituse.) 

Lõpetuseks Oasis - All around the world
Võin lubada, et 1998.aastal ei teadnud sellest laulust mitte midagi, aga kuna Oasis on lihtsalt lahe ja neil tol aastal sihuke laul oli, saagu ta siia. 


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »