Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2017 finaal

Enne traditsioonilist tabelit olgu öeldud, et mulle naljad meeldisid. Alustades presidendinaljast, jätkates vana hea Rootsi aja naljaga ja lõpetades ümbrikunaljaga.

10. Liis Lemsalu - Keep running (7.)
Jep, keep running, jõuad kõrgemale. Piinlik ei ole, aga sihuke tavaline tänapäeva popmuusika, nagu nad kõik. Natuke catchy isegi on.

9. Lenna - Slingshot (8.)
Lenna lavaline olek ajab südame vähem rütmist välja kui Liisi oma (kellele hea, kellele halb). Kui nüüd juba mitmendat korda seda laulu kuulda, siis hakkab nagu ise meelde jääma ja kärab küll, aga mäletades kui külmaks ta esimesel kuulamisel jättis...

8. Kerli - Spirit Animal (2.)
Ei saanud ka finaalis minu teetassiks. Aga vähemalt show käib ja energia on olemas.

7. Whogaux ja Karl-Kristjan feat Maian - Have you now (4.)
Laulu algus on cartoonilik, ilmselt peabki olema. Kaks lauljat mõjuvad koos armsate nohikutena. Ok, see neiu on siiski rohkem prom queen vist. Aga laul on sihuke, et ei saa nagu kunagi päris vedama, muudkui ootad, et millal nüüd andmiseks läheb.

6. Koit Toome ja Laura Põldvere - Verona (1.)
See muusikavideo moodi olukord, mida laval tekitada üritati, ajas mind natuke muigama. (Aga ma olen ka see inimene, kelle lemmiklauljad lihtsalt laval seisavad ja laulavad.) Muidu see on selline laul, millega ma arvan, et annab ära harjuda küll. Olen nõus, et see kõlab natuke vanamoodsalt, aga võib-olla pole see tingimata halb. Ilmselt populaarmuusika kullafond siiski ka mitte.

5. Ariadne - Feel me now (6.)
Hääldushääldushääldus. Muidu sihuke nummikas, võib täitsa peale minna mingil hetkel.

4. Elina Born - In or out (10.)
See laul sai vedama küll. Laul ja lavaline teostus sisaldasid mingeid huvitavaid vihjeid, ei? Ausalt öeldes üllatav, et 10.koha sai. Võib-olla siiski oli Stig lavalt puudu?

3. Ivo Linna - Suur loterii (5.)
Kui on pidu, siis peab nagunii vahepeal mõne Iivo laulu käima panema. Ma ise paneksin võib-olla eelkõige "Julge laulu" või "Aeg ei peatu", aga see laul võib põhimõtteliselt ka olla. Kui on sihuke vaoshoitum üritus. Muide ükspäev vaatasin, et Ivo Linna Instagrami konto elab endiselt väga hoogsat elu.

2.-1. Rasmus Rändvee - This Love (3.) ja Daniel Levi - All I need (9.)
Ei osanud neid omavahel lahutada. Mõlemad laulud mulle meeldivad, aga mõlemad lauljad on sellised, keda parema meelega kuulaksin neid endid nägemata.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...