Otse põhisisu juurde

Kõik need printsid - vali oma lemmik!

Mitte mingil erilisel puhul, olgu öeldud, tuli mul idee natukene vaadelda mõningaid romantilisi meeskangelasi, keda suurel või väiksel ekraanil nähtud on ja kes mul esimese mõtlemise peale meelde tulevad.

Nimetagem neid tegelasi printsideks. Kellel on valge hobune, kellel pole. Edward Cullen jäi seekord välja, olgu öeldud. Küll tuleb üks teine kuulus Edward.

Muinasjutuprintsid
Kohe-kohe tuleb kinodesse film "Kaunitar ja koletis", kus koletise/printsi rollis astub üles Dan Stevens*.

Vaevu ära tuntav mõlemal pildil ma ütleks. Loss on suht Neuschwanstein.
Teine hiljutise aja muinasjutufilm on Wallanderi-mehe tehtud "Tuhkatriinu", kus printside prints (ehk ingliskeelse maailma jaoks prince charming) on suhteliselt moosiseks tehtud Richard Madden.

Sama näitleja, ma usun, on Game of Thronesis pisut teistsugune?
(On seal mõni ülimalt nunnu tegelane üldse?)

Raamatuprintsid
Kirjandusest tulnud romantilisi meeskangelasi tuleb esimese raksuga 2 tükki meelde. Mr Darcy "Uhkusest ja eelarvamusest" kõigepealt. Siin on täitsa palju valikut, sest seda raamatut on ikka päris mitu korda siia ja sinna linale toodud.

1. Laurence Olivier 1940.aasta filmist, 2. David Rintoul 1980.aasta seriaalist, 3. Colin Firth 1995.aasta seriaalist (mis on kullast tehtud), 4. kurvasilmne Matthew McFayden 2005.aasta filmist, 5. Sam Riley 2016.aasta filmist "Pride and Prejudice with Zombies". (Ei pea vist lisama, et see viimane on eelmistest natuke erinev film.)

Kui Mr Darcy juba on, ei saa kuidagi läbi Mr Rochesterita, keda on ka päris mitu näitlejat saanud kehastada. Kui Mr Darcy puhul võib juhtuda, et mõni filmi- või seriaaliversioon meeldib mulle rohkem kui raamatu-Darcy (kes vahepeal natuke närvi ajas), siis Mr Rochester on raamatus kindlalt kõige parem, tehku filmi-Rochesterid, mis nad teevad.

1. George C. Scott (1970) - minu ettekujutuse jaoks liiga vana Rochesteri jaoks.
2. Michael Jayston (1973) - arusaamatu ilueedi, kes Rochester ilmselgelt polnud.
3. William Hurt (1996) - tundub suht suvaline külamees mitte piinatud romantismiteose kangelane.
1.Colin Clive (1934) - muide esimene mees, kes heliga filmis Frankensteini mängis
2. Orson Welles (1943) - 2 aastat enne Rochesteri mängimist oli kodanik Kane
3. Timothy Dalton (1983) - teadagi, mis tema nimi on
4. Toby Stephens (2006) - Maggie Smithi poeg ühtlasi
5. Michael Fassbender (2011) - tänapäeva kuulus näitleja, üks kuulsamaid vist
Nende kõigi ühine probleem on see, et nad on liiga ilusad Rochesteri jaoks. 
Ciaran Hinds (1997)- tundub suhteliselt
sobiv, selline natuke õudne ja.
Ühtlasi Ciaran on lahe nimi. Ja
seesama mees mängis Aberforth
Dumbledore'i.

Päriseluprintsid ehk väike valik neist, kes tiitli poolest printsid

Mõned faktid kuninganna Victoria abikaasa prints Alberti kohta:
1. Tal polnud armukesi (erakordne 19.sajandi kõrgestisündinud abielumeeste hulgas)
2. Ta oli mõistuse poolest väga terav, töönarkomaan suuresti ka
3. Ta oli väidetavalt see sakslane, kes jõulukuuse traditsiooni inglastele tutvustas
4. Teda peeti oma aja Euroopa nägusaimaks printsiks, aga kohe varsti peale abiellumist hakkas ta väga halvasti vananema ja nägi 25-aastaselt pigem 40 välja.
5. Kui uskuda Victoria päevikuid, oli tegemist pesuehtsa ingliga (Nooh...jah. Ilus ju tegelikult, kui keegi teisest nii arvab.)
Päris Albert kusagil 22-aastasena.
Ma võiks muidugi jätkata, sest Victoria ja Albert on minu lemmikpaar ajaloost (mistõttu ka kõvasti idealiseeritud kardetavasti), aga vaataks nüüd hoopis näitlejatest Alberteid.

1. Jim Broadbent ("Blackadder Christmas Carol" 1988) - ainus paroodia siin postituses. Ma nimetan hr Broadbenti mõttes inglise valvevanameheks- alati ta mängib neid rolle. Juba siis mängis, kui veel vana polnud.
2. Jonathan Firth ("Victoria and Albert" 2001) -  Selles seriaalis oli Albert rohkem pihta kui Victoria. Näitleja on Colin Firthi vend.
3. Rupert Friend ("Young Victoria" 2009) - Nunnu film ja see Albert oli ka väga nunnu, aga minu peas päris Albert ei olnud nii nunnu.
4. Tom Hughes ("Victoria" 2016-) - Eelmise vastand suuresti - stiff, awkward, shy, vähemalt alguses. Mistõttu huvitav jälgida, kuidas ta tegelasena edasi areneb. Ühtlasi see oma aja nägusaim prints, kelle tegelaseks ilmumine UK-s samal ajal eetris olnud "Poldarkilt" vaatajaid varastama hakkas. Maitse asi- kellele Ross, kellele Albert.

Teine päriseluprints on eelmise otsene järeltulija tegelikult. Prints Albert oli prints Philipi (ja ka tema abikaasa Elizabeth II) vanavanavanaisa. Philipit kujutatakse praegu Netflixi seriaalis "The Crown". Ma olen natuke skeptiline selliste linateoste suhtes, kus elusolevad inimesed tegelasteks on. Üsna enesekindel peab olema, et sihukese asja tegemist ette võtta.

Noor prints Philip ja näitleja Matt Smith.
Nii palju kui ma vaadanud olen, on seriaali Philip küll selline
tegelane, kelle puhul peab natuke mõtlema, kas ta on positiivne
või negatiivne kangelane. Või lihtsalt inimene. 

Kuningas väljaspool arvestust
Colin Firth oli juba enne kõiki neid teisi võitnud. Romantiline kangelane peab ikka seestpoolt tulema. Temal tuleb ta niimoodi nagu ei peaks eraldi üritamagi. Niisisiis, noor või vana, 18. või 20.sajandi Mr Darcy, kõik läheb.

Huh, päris pikaks läks. Ühtlasi tekkis soov mõni "Jane Eyre" ette võtta ja teha järgmine postitus nendest naistest, kes kõiki neid tuhkatriinusid, Elizabeth Benneteid ja Victoriaid mängisid koos nonde härradega.

*Dan Stevensiga seoses tuli see mõte, et "Dowton Abbey" oli selline seriaal, mis teoorias võinuks pakkuda mugavat esilekerkimisvõimalust rüütellikele meeskangelastele, aga kas neid seal oli? Ega ei olnud. Täiesti naiste poolt domineeritud sari, kuhu mehed olid lisatud selleks, et naistel midagi teha oleks. Pole varem tulnud selle peale.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...