Otse põhisisu juurde

Kõik need printsid - vali oma lemmik!

Mitte mingil erilisel puhul, olgu öeldud, tuli mul idee natukene vaadelda mõningaid romantilisi meeskangelasi, keda suurel või väiksel ekraanil nähtud on ja kes mul esimese mõtlemise peale meelde tulevad.

Nimetagem neid tegelasi printsideks. Kellel on valge hobune, kellel pole. Edward Cullen jäi seekord välja, olgu öeldud. Küll tuleb üks teine kuulus Edward.

Muinasjutuprintsid
Kohe-kohe tuleb kinodesse film "Kaunitar ja koletis", kus koletise/printsi rollis astub üles Dan Stevens*.

Vaevu ära tuntav mõlemal pildil ma ütleks. Loss on suht Neuschwanstein.
Teine hiljutise aja muinasjutufilm on Wallanderi-mehe tehtud "Tuhkatriinu", kus printside prints (ehk ingliskeelse maailma jaoks prince charming) on suhteliselt moosiseks tehtud Richard Madden.

Sama näitleja, ma usun, on Game of Thronesis pisut teistsugune?
(On seal mõni ülimalt nunnu tegelane üldse?)

Raamatuprintsid
Kirjandusest tulnud romantilisi meeskangelasi tuleb esimese raksuga 2 tükki meelde. Mr Darcy "Uhkusest ja eelarvamusest" kõigepealt. Siin on täitsa palju valikut, sest seda raamatut on ikka päris mitu korda siia ja sinna linale toodud.

1. Laurence Olivier 1940.aasta filmist, 2. David Rintoul 1980.aasta seriaalist, 3. Colin Firth 1995.aasta seriaalist (mis on kullast tehtud), 4. kurvasilmne Matthew McFayden 2005.aasta filmist, 5. Sam Riley 2016.aasta filmist "Pride and Prejudice with Zombies". (Ei pea vist lisama, et see viimane on eelmistest natuke erinev film.)

Kui Mr Darcy juba on, ei saa kuidagi läbi Mr Rochesterita, keda on ka päris mitu näitlejat saanud kehastada. Kui Mr Darcy puhul võib juhtuda, et mõni filmi- või seriaaliversioon meeldib mulle rohkem kui raamatu-Darcy (kes vahepeal natuke närvi ajas), siis Mr Rochester on raamatus kindlalt kõige parem, tehku filmi-Rochesterid, mis nad teevad.

1. George C. Scott (1970) - minu ettekujutuse jaoks liiga vana Rochesteri jaoks.
2. Michael Jayston (1973) - arusaamatu ilueedi, kes Rochester ilmselgelt polnud.
3. William Hurt (1996) - tundub suht suvaline külamees mitte piinatud romantismiteose kangelane.
1.Colin Clive (1934) - muide esimene mees, kes heliga filmis Frankensteini mängis
2. Orson Welles (1943) - 2 aastat enne Rochesteri mängimist oli kodanik Kane
3. Timothy Dalton (1983) - teadagi, mis tema nimi on
4. Toby Stephens (2006) - Maggie Smithi poeg ühtlasi
5. Michael Fassbender (2011) - tänapäeva kuulus näitleja, üks kuulsamaid vist
Nende kõigi ühine probleem on see, et nad on liiga ilusad Rochesteri jaoks. 
Ciaran Hinds (1997)- tundub suhteliselt
sobiv, selline natuke õudne ja.
Ühtlasi Ciaran on lahe nimi. Ja
seesama mees mängis Aberforth
Dumbledore'i.

Päriseluprintsid ehk väike valik neist, kes tiitli poolest printsid

Mõned faktid kuninganna Victoria abikaasa prints Alberti kohta:
1. Tal polnud armukesi (erakordne 19.sajandi kõrgestisündinud abielumeeste hulgas)
2. Ta oli mõistuse poolest väga terav, töönarkomaan suuresti ka
3. Ta oli väidetavalt see sakslane, kes jõulukuuse traditsiooni inglastele tutvustas
4. Teda peeti oma aja Euroopa nägusaimaks printsiks, aga kohe varsti peale abiellumist hakkas ta väga halvasti vananema ja nägi 25-aastaselt pigem 40 välja.
5. Kui uskuda Victoria päevikuid, oli tegemist pesuehtsa ingliga (Nooh...jah. Ilus ju tegelikult, kui keegi teisest nii arvab.)
Päris Albert kusagil 22-aastasena.
Ma võiks muidugi jätkata, sest Victoria ja Albert on minu lemmikpaar ajaloost (mistõttu ka kõvasti idealiseeritud kardetavasti), aga vaataks nüüd hoopis näitlejatest Alberteid.

1. Jim Broadbent ("Blackadder Christmas Carol" 1988) - ainus paroodia siin postituses. Ma nimetan hr Broadbenti mõttes inglise valvevanameheks- alati ta mängib neid rolle. Juba siis mängis, kui veel vana polnud.
2. Jonathan Firth ("Victoria and Albert" 2001) -  Selles seriaalis oli Albert rohkem pihta kui Victoria. Näitleja on Colin Firthi vend.
3. Rupert Friend ("Young Victoria" 2009) - Nunnu film ja see Albert oli ka väga nunnu, aga minu peas päris Albert ei olnud nii nunnu.
4. Tom Hughes ("Victoria" 2016-) - Eelmise vastand suuresti - stiff, awkward, shy, vähemalt alguses. Mistõttu huvitav jälgida, kuidas ta tegelasena edasi areneb. Ühtlasi see oma aja nägusaim prints, kelle tegelaseks ilmumine UK-s samal ajal eetris olnud "Poldarkilt" vaatajaid varastama hakkas. Maitse asi- kellele Ross, kellele Albert.

Teine päriseluprints on eelmise otsene järeltulija tegelikult. Prints Albert oli prints Philipi (ja ka tema abikaasa Elizabeth II) vanavanavanaisa. Philipit kujutatakse praegu Netflixi seriaalis "The Crown". Ma olen natuke skeptiline selliste linateoste suhtes, kus elusolevad inimesed tegelasteks on. Üsna enesekindel peab olema, et sihukese asja tegemist ette võtta.

Noor prints Philip ja näitleja Matt Smith.
Nii palju kui ma vaadanud olen, on seriaali Philip küll selline
tegelane, kelle puhul peab natuke mõtlema, kas ta on positiivne
või negatiivne kangelane. Või lihtsalt inimene. 

Kuningas väljaspool arvestust
Colin Firth oli juba enne kõiki neid teisi võitnud. Romantiline kangelane peab ikka seestpoolt tulema. Temal tuleb ta niimoodi nagu ei peaks eraldi üritamagi. Niisisiis, noor või vana, 18. või 20.sajandi Mr Darcy, kõik läheb.

Huh, päris pikaks läks. Ühtlasi tekkis soov mõni "Jane Eyre" ette võtta ja teha järgmine postitus nendest naistest, kes kõiki neid tuhkatriinusid, Elizabeth Benneteid ja Victoriaid mängisid koos nonde härradega.

*Dan Stevensiga seoses tuli see mõte, et "Dowton Abbey" oli selline seriaal, mis teoorias võinuks pakkuda mugavat esilekerkimisvõimalust rüütellikele meeskangelastele, aga kas neid seal oli? Ega ei olnud. Täiesti naiste poolt domineeritud sari, kuhu mehed olid lisatud selleks, et naistel midagi teha oleks. Pole varem tulnud selle peale.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...