Otse põhisisu juurde

Kõik need printsessid

Mõeldud-tehtud. Naised eelmise postituse meeshingede kõrvalt.

Muinasjutuprintsessid

Emma Watson "Kaunitaris ja koletises" (Sel pildil küll rohkem
nagu Maria "Helisevas muusikas") ja Tuhkatriinu Lily James.

Raamatuprintsessid

Elizabeth Bennetid: 1. Greer Garson (1940), 2. Elizabeth Garvie (1980), 3. Jennifer Ehle (1995), 4. Keira Knightley (2005), 5. Lily James (2016). Olen kahte neist näinud - Jennifer Ehle väga meeldis ja Keira Knightley oli isegi ka talutav.
Jane Eyre eri versioonides: 1. Joan Fontaine (1943) - üks oma aja kuulsaid nägusid, aga Jane'i jaoks ilmselgelt liiga ilus.
2. & 3. Sorcha Cusack (1973) ja Susannah York (1970) - Jane oli kindlasti noorem.
4. Virginia Bruce (1934) - Kõige valem Jane, keda ma näinud olen. Mingi põhiasi on nii valesti, et ei ole üldse see kohe.
Kõik need Jane'id, kes mind üldse ei sega: 1. Zelah Clarke (1983) - Timothy Daltoni Jane niisiis
2. Samantha Morton (1997) - sihuke sobivalt õrna ja uduse näoga
3. Charlotte Gainsbourg (1996)- kah huvitav
4. Ruth Wilson (2006) - vat see on minu kõige lemmikum Jane
5. Mia Wasikowska (2011) - kas ikka ka sinna Joan Fontaine'i juurde sobiks tegelikult?

Päriseluprintsessid

Tehniliselt kuningannad küll tegelikult. Allolevad kuninganna Victoriad on eelmise postituse Albertite järgi pandud siia, aga Victoriaid on mitmeid veel lisaks olnud. Judi Dench näiteks filmis Mrs Brown.

1. Miriam Margolyes (1988.aasta "Blackadderist")- tuntud huumoripersoon ja professor Sprout "Harry Potterist"
2. Victoria Hamilton (2001.aasta seriaalist "Victoria and Albert") - näitleja mulle meeldib, aga selle tegelasena polnud päris see.
3. Emily Blunt (2009.aasta "Young Victoria") - kuju poolest mitte väga victorialik, aga muidu sihuke nunnu-Victoria (nagu Rupert Friend oli nunnu-Albert)
4. Jenna Coleman ("Victoria" 2016-) - "valitsev" Victoria praegu käivast seriaalist. Peaaegu sama lühike kui päris Victoria. Tegelasena väga feisty, mistõttu eriti need stseenid, kus ta kellegagi vaidleb või teravmeelitseb, on väga lõbustavad vaadata.
Paneme päris Victoria ka siia, sellise 24-aastase kusagil.
See on kena looga maal
(kui romantilised žestid
meeldivad). Aastast 1843,
avalikkusele tuttav alates 2012.

Kuninganna Elizabeth II-ga on ka see, et teda on mitmed muud näitlejad (Helen Mirren kõige kuulsam ilmselt) veel mänginud, aga panen siia eelmise postituse järgi Claire Foy seriaalist "The Crown". (Kuldgloobuse vääriline osatäitmine arvajate arvates.)


Lõpetuseks üks tänapäeva printsess. Eeskujuks paljudes olukordades ;)


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...
1 kommentaar
Loe edasi »