Otse põhisisu juurde

Kõik need printsessid

Mõeldud-tehtud. Naised eelmise postituse meeshingede kõrvalt.

Muinasjutuprintsessid

Emma Watson "Kaunitaris ja koletises" (Sel pildil küll rohkem
nagu Maria "Helisevas muusikas") ja Tuhkatriinu Lily James.

Raamatuprintsessid

Elizabeth Bennetid: 1. Greer Garson (1940), 2. Elizabeth Garvie (1980), 3. Jennifer Ehle (1995), 4. Keira Knightley (2005), 5. Lily James (2016). Olen kahte neist näinud - Jennifer Ehle väga meeldis ja Keira Knightley oli isegi ka talutav.
Jane Eyre eri versioonides: 1. Joan Fontaine (1943) - üks oma aja kuulsaid nägusid, aga Jane'i jaoks ilmselgelt liiga ilus.
2. & 3. Sorcha Cusack (1973) ja Susannah York (1970) - Jane oli kindlasti noorem.
4. Virginia Bruce (1934) - Kõige valem Jane, keda ma näinud olen. Mingi põhiasi on nii valesti, et ei ole üldse see kohe.
Kõik need Jane'id, kes mind üldse ei sega: 1. Zelah Clarke (1983) - Timothy Daltoni Jane niisiis
2. Samantha Morton (1997) - sihuke sobivalt õrna ja uduse näoga
3. Charlotte Gainsbourg (1996)- kah huvitav
4. Ruth Wilson (2006) - vat see on minu kõige lemmikum Jane
5. Mia Wasikowska (2011) - kas ikka ka sinna Joan Fontaine'i juurde sobiks tegelikult?

Päriseluprintsessid

Tehniliselt kuningannad küll tegelikult. Allolevad kuninganna Victoriad on eelmise postituse Albertite järgi pandud siia, aga Victoriaid on mitmeid veel lisaks olnud. Judi Dench näiteks filmis Mrs Brown.

1. Miriam Margolyes (1988.aasta "Blackadderist")- tuntud huumoripersoon ja professor Sprout "Harry Potterist"
2. Victoria Hamilton (2001.aasta seriaalist "Victoria and Albert") - näitleja mulle meeldib, aga selle tegelasena polnud päris see.
3. Emily Blunt (2009.aasta "Young Victoria") - kuju poolest mitte väga victorialik, aga muidu sihuke nunnu-Victoria (nagu Rupert Friend oli nunnu-Albert)
4. Jenna Coleman ("Victoria" 2016-) - "valitsev" Victoria praegu käivast seriaalist. Peaaegu sama lühike kui päris Victoria. Tegelasena väga feisty, mistõttu eriti need stseenid, kus ta kellegagi vaidleb või teravmeelitseb, on väga lõbustavad vaadata.
Paneme päris Victoria ka siia, sellise 24-aastase kusagil.
See on kena looga maal
(kui romantilised žestid
meeldivad). Aastast 1843,
avalikkusele tuttav alates 2012.

Kuninganna Elizabeth II-ga on ka see, et teda on mitmed muud näitlejad (Helen Mirren kõige kuulsam ilmselt) veel mänginud, aga panen siia eelmise postituse järgi Claire Foy seriaalist "The Crown". (Kuldgloobuse vääriline osatäitmine arvajate arvates.)


Lõpetuseks üks tänapäeva printsess. Eeskujuks paljudes olukordades ;)


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »