Otse põhisisu juurde

Kõik need printsessid

Mõeldud-tehtud. Naised eelmise postituse meeshingede kõrvalt.

Muinasjutuprintsessid

Emma Watson "Kaunitaris ja koletises" (Sel pildil küll rohkem
nagu Maria "Helisevas muusikas") ja Tuhkatriinu Lily James.

Raamatuprintsessid

Elizabeth Bennetid: 1. Greer Garson (1940), 2. Elizabeth Garvie (1980), 3. Jennifer Ehle (1995), 4. Keira Knightley (2005), 5. Lily James (2016). Olen kahte neist näinud - Jennifer Ehle väga meeldis ja Keira Knightley oli isegi ka talutav.
Jane Eyre eri versioonides: 1. Joan Fontaine (1943) - üks oma aja kuulsaid nägusid, aga Jane'i jaoks ilmselgelt liiga ilus.
2. & 3. Sorcha Cusack (1973) ja Susannah York (1970) - Jane oli kindlasti noorem.
4. Virginia Bruce (1934) - Kõige valem Jane, keda ma näinud olen. Mingi põhiasi on nii valesti, et ei ole üldse see kohe.
Kõik need Jane'id, kes mind üldse ei sega: 1. Zelah Clarke (1983) - Timothy Daltoni Jane niisiis
2. Samantha Morton (1997) - sihuke sobivalt õrna ja uduse näoga
3. Charlotte Gainsbourg (1996)- kah huvitav
4. Ruth Wilson (2006) - vat see on minu kõige lemmikum Jane
5. Mia Wasikowska (2011) - kas ikka ka sinna Joan Fontaine'i juurde sobiks tegelikult?

Päriseluprintsessid

Tehniliselt kuningannad küll tegelikult. Allolevad kuninganna Victoriad on eelmise postituse Albertite järgi pandud siia, aga Victoriaid on mitmeid veel lisaks olnud. Judi Dench näiteks filmis Mrs Brown.

1. Miriam Margolyes (1988.aasta "Blackadderist")- tuntud huumoripersoon ja professor Sprout "Harry Potterist"
2. Victoria Hamilton (2001.aasta seriaalist "Victoria and Albert") - näitleja mulle meeldib, aga selle tegelasena polnud päris see.
3. Emily Blunt (2009.aasta "Young Victoria") - kuju poolest mitte väga victorialik, aga muidu sihuke nunnu-Victoria (nagu Rupert Friend oli nunnu-Albert)
4. Jenna Coleman ("Victoria" 2016-) - "valitsev" Victoria praegu käivast seriaalist. Peaaegu sama lühike kui päris Victoria. Tegelasena väga feisty, mistõttu eriti need stseenid, kus ta kellegagi vaidleb või teravmeelitseb, on väga lõbustavad vaadata.
Paneme päris Victoria ka siia, sellise 24-aastase kusagil.
See on kena looga maal
(kui romantilised žestid
meeldivad). Aastast 1843,
avalikkusele tuttav alates 2012.

Kuninganna Elizabeth II-ga on ka see, et teda on mitmed muud näitlejad (Helen Mirren kõige kuulsam ilmselt) veel mänginud, aga panen siia eelmise postituse järgi Claire Foy seriaalist "The Crown". (Kuldgloobuse vääriline osatäitmine arvajate arvates.)


Lõpetuseks üks tänapäeva printsess. Eeskujuks paljudes olukordades ;)


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »