Otse põhisisu juurde

Kõik need printsessid

Mõeldud-tehtud. Naised eelmise postituse meeshingede kõrvalt.

Muinasjutuprintsessid

Emma Watson "Kaunitaris ja koletises" (Sel pildil küll rohkem
nagu Maria "Helisevas muusikas") ja Tuhkatriinu Lily James.

Raamatuprintsessid

Elizabeth Bennetid: 1. Greer Garson (1940), 2. Elizabeth Garvie (1980), 3. Jennifer Ehle (1995), 4. Keira Knightley (2005), 5. Lily James (2016). Olen kahte neist näinud - Jennifer Ehle väga meeldis ja Keira Knightley oli isegi ka talutav.
Jane Eyre eri versioonides: 1. Joan Fontaine (1943) - üks oma aja kuulsaid nägusid, aga Jane'i jaoks ilmselgelt liiga ilus.
2. & 3. Sorcha Cusack (1973) ja Susannah York (1970) - Jane oli kindlasti noorem.
4. Virginia Bruce (1934) - Kõige valem Jane, keda ma näinud olen. Mingi põhiasi on nii valesti, et ei ole üldse see kohe.
Kõik need Jane'id, kes mind üldse ei sega: 1. Zelah Clarke (1983) - Timothy Daltoni Jane niisiis
2. Samantha Morton (1997) - sihuke sobivalt õrna ja uduse näoga
3. Charlotte Gainsbourg (1996)- kah huvitav
4. Ruth Wilson (2006) - vat see on minu kõige lemmikum Jane
5. Mia Wasikowska (2011) - kas ikka ka sinna Joan Fontaine'i juurde sobiks tegelikult?

Päriseluprintsessid

Tehniliselt kuningannad küll tegelikult. Allolevad kuninganna Victoriad on eelmise postituse Albertite järgi pandud siia, aga Victoriaid on mitmeid veel lisaks olnud. Judi Dench näiteks filmis Mrs Brown.

1. Miriam Margolyes (1988.aasta "Blackadderist")- tuntud huumoripersoon ja professor Sprout "Harry Potterist"
2. Victoria Hamilton (2001.aasta seriaalist "Victoria and Albert") - näitleja mulle meeldib, aga selle tegelasena polnud päris see.
3. Emily Blunt (2009.aasta "Young Victoria") - kuju poolest mitte väga victorialik, aga muidu sihuke nunnu-Victoria (nagu Rupert Friend oli nunnu-Albert)
4. Jenna Coleman ("Victoria" 2016-) - "valitsev" Victoria praegu käivast seriaalist. Peaaegu sama lühike kui päris Victoria. Tegelasena väga feisty, mistõttu eriti need stseenid, kus ta kellegagi vaidleb või teravmeelitseb, on väga lõbustavad vaadata.
Paneme päris Victoria ka siia, sellise 24-aastase kusagil.
See on kena looga maal
(kui romantilised žestid
meeldivad). Aastast 1843,
avalikkusele tuttav alates 2012.

Kuninganna Elizabeth II-ga on ka see, et teda on mitmed muud näitlejad (Helen Mirren kõige kuulsam ilmselt) veel mänginud, aga panen siia eelmise postituse järgi Claire Foy seriaalist "The Crown". (Kuldgloobuse vääriline osatäitmine arvajate arvates.)


Lõpetuseks üks tänapäeva printsess. Eeskujuks paljudes olukordades ;)


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »