Otse põhisisu juurde

Kogu tõde

Järgneb tohutult tõsine analüüs uue valitsuse kohta.

Ametisseastunud valitsuse keskmine vanus on 41,46 aastat. Kõige nooremad ministrid (Ossinovski ja Repinski) on 30-aastased, vanimad (Iva ja Pomerants) 52-aastased. 8 ministrit 15-st on sündinud 1970ndatel. Täitsa nõus, et noortel on rohkem jõudu tegusid teha, aga kas mõni erudeeritum kuju ei annaks lisaväärtust?

Üks minister on sündinud minust 2 päeva hiljem minuga samas linnas. Kas võib olla et lausa samas haiglas? Huvitav, kas me kohtusime? Ja mida ma ometi selle teadmisega peale hakkaksin, kui teada saaksin? Kas kasutaksin seda võõraga vestluse alustamisel kui huvitavat fakti oma elust?

Hariduse poolel on traditsiooniliselt enim õigusteadust õppinuid (4), aga on ka majanduse ja avaliku halduse inimesi (3). 2 inimest on õppinud poppi ja noortepärast politoloogiat. Et pilt oleks mitmekesisem, on ministrite hulgas ka filosoof ja filoloog, õpetaja ja näitleja.

Nüüd tähtsaima leiu juurde. 15 ministrist tervelt 8 esindavad mõnd veemärki- 4 inimest on Vähi tähtkujust, 3 Kalad ja 1 Skorpion. Mida see tähendab? Kas võime oodata suurel hulgal veemärkidele omistatavat emotsionaalsust? Kui ka 3 õhu-, 2 tule- ja 2 maamärgi esindajat omavahel ühinedes veemärke tasakaalustada püüavad, on arvuline enamus ikka vesiste käes.

Valitsuse liikmete hulgas pole ühtegi Kaksikute, Neitsi ega Amburi tähtkuju esindajat. Ma isiklikult oleks mõnda Amburit tahtnud küll, oleks ehk head veidrat huumorit saanud.

Eesnimede osas kordub ainult Sven. Perekonnanimede hulgas on muuhulgas esindatud Eesti top 5 nimede hulka kuuluv Saar.

Hilisem lisandus
Kuidas küll unustasin hiina aastatepõhist sodiaaki vaadata? See ütleb, et peaminister on hobuseaasta mees. Ma arvan, et see on hea. Hobune on kõige kõvem veoloom, ühtlasi arvatakse tema põhiomaduseks töökust.

Enim (3) on draakoniaasta esindajaid - ka pole paha, sest poliitikuamet on just see, mida enesekindlale draakonile soovitatakse. Samas on 3 tükki ka pisut ettearvamatuid tiigreid. Otsustusvõimelisi härgi on 2 nagu ka tähelepanelikke kukki (kena juhus, et need on just rahanduse ja sisejulgeoleku eest vastutajad, kes peaksidki eriti terased olema).

Kuked peaksid muide nimelt draakonitega hästi koos töötama, mis loob 5 inimese osas juba päris head väljavaated. Samuti peaksid sünniaastapõhiselt head suhted olema kaitse- ja riigihaldusministril. Ühtlasi võiksid hästi läbi saada välis-, ettevõtlus- ja kultuuriminister (aga ehk on asi hoopis selles, et nad juhtuvad olema samast erakonnast?).

Teiste aastate esindajaid on 1 või 0 (kaastundlikke Kitsi, truid Koeri ega lahkeid Sigu pole seekord valitsusse lastud).


Kommentaarid

  1. Väga huvitav analüüs ... :) Ja miks mitte toda ministri sünni asja kellelegi kunagi mainida ... :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...