Otse põhisisu juurde

Kogu tõde

Järgneb tohutult tõsine analüüs uue valitsuse kohta.

Ametisseastunud valitsuse keskmine vanus on 41,46 aastat. Kõige nooremad ministrid (Ossinovski ja Repinski) on 30-aastased, vanimad (Iva ja Pomerants) 52-aastased. 8 ministrit 15-st on sündinud 1970ndatel. Täitsa nõus, et noortel on rohkem jõudu tegusid teha, aga kas mõni erudeeritum kuju ei annaks lisaväärtust?

Üks minister on sündinud minust 2 päeva hiljem minuga samas linnas. Kas võib olla et lausa samas haiglas? Huvitav, kas me kohtusime? Ja mida ma ometi selle teadmisega peale hakkaksin, kui teada saaksin? Kas kasutaksin seda võõraga vestluse alustamisel kui huvitavat fakti oma elust?

Hariduse poolel on traditsiooniliselt enim õigusteadust õppinuid (4), aga on ka majanduse ja avaliku halduse inimesi (3). 2 inimest on õppinud poppi ja noortepärast politoloogiat. Et pilt oleks mitmekesisem, on ministrite hulgas ka filosoof ja filoloog, õpetaja ja näitleja.

Nüüd tähtsaima leiu juurde. 15 ministrist tervelt 8 esindavad mõnd veemärki- 4 inimest on Vähi tähtkujust, 3 Kalad ja 1 Skorpion. Mida see tähendab? Kas võime oodata suurel hulgal veemärkidele omistatavat emotsionaalsust? Kui ka 3 õhu-, 2 tule- ja 2 maamärgi esindajat omavahel ühinedes veemärke tasakaalustada püüavad, on arvuline enamus ikka vesiste käes.

Valitsuse liikmete hulgas pole ühtegi Kaksikute, Neitsi ega Amburi tähtkuju esindajat. Ma isiklikult oleks mõnda Amburit tahtnud küll, oleks ehk head veidrat huumorit saanud.

Eesnimede osas kordub ainult Sven. Perekonnanimede hulgas on muuhulgas esindatud Eesti top 5 nimede hulka kuuluv Saar.

Hilisem lisandus
Kuidas küll unustasin hiina aastatepõhist sodiaaki vaadata? See ütleb, et peaminister on hobuseaasta mees. Ma arvan, et see on hea. Hobune on kõige kõvem veoloom, ühtlasi arvatakse tema põhiomaduseks töökust.

Enim (3) on draakoniaasta esindajaid - ka pole paha, sest poliitikuamet on just see, mida enesekindlale draakonile soovitatakse. Samas on 3 tükki ka pisut ettearvamatuid tiigreid. Otsustusvõimelisi härgi on 2 nagu ka tähelepanelikke kukki (kena juhus, et need on just rahanduse ja sisejulgeoleku eest vastutajad, kes peaksidki eriti terased olema).

Kuked peaksid muide nimelt draakonitega hästi koos töötama, mis loob 5 inimese osas juba päris head väljavaated. Samuti peaksid sünniaastapõhiselt head suhted olema kaitse- ja riigihaldusministril. Ühtlasi võiksid hästi läbi saada välis-, ettevõtlus- ja kultuuriminister (aga ehk on asi hoopis selles, et nad juhtuvad olema samast erakonnast?).

Teiste aastate esindajaid on 1 või 0 (kaastundlikke Kitsi, truid Koeri ega lahkeid Sigu pole seekord valitsusse lastud).


Kommentaarid

  1. Väga huvitav analüüs ... :) Ja miks mitte toda ministri sünni asja kellelegi kunagi mainida ... :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...