Otse põhisisu juurde

Novembri lemmikud

Jaan Tätte ütles kunagi, et mida vanemaks saad, seda vähem on öelda. Nüüd ma saan aru, mida ta ehk mõtles. Seetõttu on siin taas üks elustiiliblogi postitus mõnedest novembris tundmusi tekitanud asjadest.

Teleseriaal - Victoria
Kuninganna Victoria ja Jane Eyre tunduvad olevat kaks tegelast, kes ikka ja jälle mõnes kunstivormis tagasi tulevad. Sel aastal on jällegi tehtud uus seriaal kuninganna Victoria kohta. 8 episoodi, väga kenad kõik. Victoria ise on nii vastandlik kuju, et tema kohta saab vist iga kord jälle natuke uut moodi seriaali teha.

Teatrietendus - Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Esindas mitmeid ideid, millega ma nõus olen. Peamiselt see teema, et õpetajaamet pole mingi püha lehm. Ei ole see ainus pingeline töö maailmas ega ainus raske töö maailmas ega ainus töö, mille tegijad võiksid rohkem palka saada. On töö, mille tegemine nõuab teatud oskusi, nagu iga teinegi töö mingeid oskusi nõuab.

Lumi
Olin sel aastal kuidagi suures lumevaimustuses. Lund muudkui sadas ja sadas, mina muudkui vaatasin ja vaatasin. Mõne aja pärast hakati muidugi mingit liiva ja soola lume peale raputama, siis läks koledaks. Nüüd sulas üldse ära, aga küll tuleb jälle.

Tegevus - (ikka veel) värvimine
Ühel kenal päeval sattusin mingisse seisundisse ja soetasin korraga 4 värviraamatut. Nüüd annab värvida, sest ega naljalt üle ühe pildi õhtuga ei tee.

Muusika - netiraadio.ee
Kindlasti kõik inimesed juba teadsid sellisest kasulikust leheküljest, ma sain ka nüüd teada. Saab kuulata online ja tasuta muusikat eri teemadel (nt puhas traat või lastekanal).

Mäng - Dixit
Võib mängida reeglite järgi või kasutada noid fantaasiarikkaid kaarte mõnel muul moel. Aga kui mänguna mängida, siis mulle meeldiks proovida mõnikord niimoodi, et kõik vihjed on liigiliselt samad (nt kasutame vihjetena ainult vanasõnu või luuleridu või Harry Potteri temaatikat).

Spordisündmused - tennise uus esinumber ja ETV laskesuusatamise lainel
Mitu-mitu aastat hiljem, kui mind kottima hakkas, on Andy Murray viimaks maailma esireketiks tõusnud ja lisaks hakkab ETV lõpuks laskesuusatamist näitama. See on hea plaan.

Film - Office Space
Ma saan aru, et vist isegi pisut kultusfilmi staatuses linateos, aga mina nägin alles nüüd. On selline imelik film küll, mis läbi aja võib kesta koos oma ülemusemeemiga.

Ikka tegemata - PÖFF
Ma ei ole kunagi näinud ühtegi PÖFF-i raames näidatud filmi. Sel ajal, kui oleks neid tasuta saanud vaadata, tundus olevat põnevamaid tegevusi, ja nüüd tundub, et piletite hinnad on tavalise kino omadest nii palju kallimad, et nagu liiga kallid oleks. Vabandused-vabandused, tasuta ei taha ja raha eest on kallis.

Lause - "Urmas tahtis turult ämmale räime osta."
Ütle, et pole huumor. Ämm ja räim on omaette võttes ka naljakad sõnad, aga koos veel paremad.

Fantaasiarikas ja kasulik
Eesti Keele Instituudis tehakse huvitavaid projekte, kus tavaline keelesõber saab ka kaasa aidata. Ma täitsin assotsatsioonisõnastiku tegemisega seonduva testikese näiteks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...