Otse põhisisu juurde

Novembri lemmikud

Jaan Tätte ütles kunagi, et mida vanemaks saad, seda vähem on öelda. Nüüd ma saan aru, mida ta ehk mõtles. Seetõttu on siin taas üks elustiiliblogi postitus mõnedest novembris tundmusi tekitanud asjadest.

Teleseriaal - Victoria
Kuninganna Victoria ja Jane Eyre tunduvad olevat kaks tegelast, kes ikka ja jälle mõnes kunstivormis tagasi tulevad. Sel aastal on jällegi tehtud uus seriaal kuninganna Victoria kohta. 8 episoodi, väga kenad kõik. Victoria ise on nii vastandlik kuju, et tema kohta saab vist iga kord jälle natuke uut moodi seriaali teha.

Teatrietendus - Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Esindas mitmeid ideid, millega ma nõus olen. Peamiselt see teema, et õpetajaamet pole mingi püha lehm. Ei ole see ainus pingeline töö maailmas ega ainus raske töö maailmas ega ainus töö, mille tegijad võiksid rohkem palka saada. On töö, mille tegemine nõuab teatud oskusi, nagu iga teinegi töö mingeid oskusi nõuab.

Lumi
Olin sel aastal kuidagi suures lumevaimustuses. Lund muudkui sadas ja sadas, mina muudkui vaatasin ja vaatasin. Mõne aja pärast hakati muidugi mingit liiva ja soola lume peale raputama, siis läks koledaks. Nüüd sulas üldse ära, aga küll tuleb jälle.

Tegevus - (ikka veel) värvimine
Ühel kenal päeval sattusin mingisse seisundisse ja soetasin korraga 4 värviraamatut. Nüüd annab värvida, sest ega naljalt üle ühe pildi õhtuga ei tee.

Muusika - netiraadio.ee
Kindlasti kõik inimesed juba teadsid sellisest kasulikust leheküljest, ma sain ka nüüd teada. Saab kuulata online ja tasuta muusikat eri teemadel (nt puhas traat või lastekanal).

Mäng - Dixit
Võib mängida reeglite järgi või kasutada noid fantaasiarikkaid kaarte mõnel muul moel. Aga kui mänguna mängida, siis mulle meeldiks proovida mõnikord niimoodi, et kõik vihjed on liigiliselt samad (nt kasutame vihjetena ainult vanasõnu või luuleridu või Harry Potteri temaatikat).

Spordisündmused - tennise uus esinumber ja ETV laskesuusatamise lainel
Mitu-mitu aastat hiljem, kui mind kottima hakkas, on Andy Murray viimaks maailma esireketiks tõusnud ja lisaks hakkab ETV lõpuks laskesuusatamist näitama. See on hea plaan.

Film - Office Space
Ma saan aru, et vist isegi pisut kultusfilmi staatuses linateos, aga mina nägin alles nüüd. On selline imelik film küll, mis läbi aja võib kesta koos oma ülemusemeemiga.

Ikka tegemata - PÖFF
Ma ei ole kunagi näinud ühtegi PÖFF-i raames näidatud filmi. Sel ajal, kui oleks neid tasuta saanud vaadata, tundus olevat põnevamaid tegevusi, ja nüüd tundub, et piletite hinnad on tavalise kino omadest nii palju kallimad, et nagu liiga kallid oleks. Vabandused-vabandused, tasuta ei taha ja raha eest on kallis.

Lause - "Urmas tahtis turult ämmale räime osta."
Ütle, et pole huumor. Ämm ja räim on omaette võttes ka naljakad sõnad, aga koos veel paremad.

Fantaasiarikas ja kasulik
Eesti Keele Instituudis tehakse huvitavaid projekte, kus tavaline keelesõber saab ka kaasa aidata. Ma täitsin assotsatsioonisõnastiku tegemisega seonduva testikese näiteks.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...