Otse põhisisu juurde

Novembri lemmikud

Jaan Tätte ütles kunagi, et mida vanemaks saad, seda vähem on öelda. Nüüd ma saan aru, mida ta ehk mõtles. Seetõttu on siin taas üks elustiiliblogi postitus mõnedest novembris tundmusi tekitanud asjadest.

Teleseriaal - Victoria
Kuninganna Victoria ja Jane Eyre tunduvad olevat kaks tegelast, kes ikka ja jälle mõnes kunstivormis tagasi tulevad. Sel aastal on jällegi tehtud uus seriaal kuninganna Victoria kohta. 8 episoodi, väga kenad kõik. Victoria ise on nii vastandlik kuju, et tema kohta saab vist iga kord jälle natuke uut moodi seriaali teha.

Teatrietendus - Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine
Esindas mitmeid ideid, millega ma nõus olen. Peamiselt see teema, et õpetajaamet pole mingi püha lehm. Ei ole see ainus pingeline töö maailmas ega ainus raske töö maailmas ega ainus töö, mille tegijad võiksid rohkem palka saada. On töö, mille tegemine nõuab teatud oskusi, nagu iga teinegi töö mingeid oskusi nõuab.

Lumi
Olin sel aastal kuidagi suures lumevaimustuses. Lund muudkui sadas ja sadas, mina muudkui vaatasin ja vaatasin. Mõne aja pärast hakati muidugi mingit liiva ja soola lume peale raputama, siis läks koledaks. Nüüd sulas üldse ära, aga küll tuleb jälle.

Tegevus - (ikka veel) värvimine
Ühel kenal päeval sattusin mingisse seisundisse ja soetasin korraga 4 värviraamatut. Nüüd annab värvida, sest ega naljalt üle ühe pildi õhtuga ei tee.

Muusika - netiraadio.ee
Kindlasti kõik inimesed juba teadsid sellisest kasulikust leheküljest, ma sain ka nüüd teada. Saab kuulata online ja tasuta muusikat eri teemadel (nt puhas traat või lastekanal).

Mäng - Dixit
Võib mängida reeglite järgi või kasutada noid fantaasiarikkaid kaarte mõnel muul moel. Aga kui mänguna mängida, siis mulle meeldiks proovida mõnikord niimoodi, et kõik vihjed on liigiliselt samad (nt kasutame vihjetena ainult vanasõnu või luuleridu või Harry Potteri temaatikat).

Spordisündmused - tennise uus esinumber ja ETV laskesuusatamise lainel
Mitu-mitu aastat hiljem, kui mind kottima hakkas, on Andy Murray viimaks maailma esireketiks tõusnud ja lisaks hakkab ETV lõpuks laskesuusatamist näitama. See on hea plaan.

Film - Office Space
Ma saan aru, et vist isegi pisut kultusfilmi staatuses linateos, aga mina nägin alles nüüd. On selline imelik film küll, mis läbi aja võib kesta koos oma ülemusemeemiga.

Ikka tegemata - PÖFF
Ma ei ole kunagi näinud ühtegi PÖFF-i raames näidatud filmi. Sel ajal, kui oleks neid tasuta saanud vaadata, tundus olevat põnevamaid tegevusi, ja nüüd tundub, et piletite hinnad on tavalise kino omadest nii palju kallimad, et nagu liiga kallid oleks. Vabandused-vabandused, tasuta ei taha ja raha eest on kallis.

Lause - "Urmas tahtis turult ämmale räime osta."
Ütle, et pole huumor. Ämm ja räim on omaette võttes ka naljakad sõnad, aga koos veel paremad.

Fantaasiarikas ja kasulik
Eesti Keele Instituudis tehakse huvitavaid projekte, kus tavaline keelesõber saab ka kaasa aidata. Ma täitsin assotsatsioonisõnastiku tegemisega seonduva testikese näiteks.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...