Otse põhisisu juurde

Veelkord Eurovisioonist

Seekord natuke üldisemalt. Eelmist postitust kirjutades hakkasin mõtlema, mis laulud need siis on, mida mingil hetkel olen väga headeks lugudeks pidanud ja mida veel aastaid hiljem mäletan. Välismaised Eurovisiooni lood ma mõtlen (sest "Kaelakee häält" ja "Nagu merelainet" mäletan ja fännan ilmselgelt).

Niisiis, mõned väljapaistvad lood suure lauluvõistluse lähemast minevikust. ("Sagapo" jäi seekord välja.)
  • 2000.aasta Läti esindaja "My Star" ansamblilt Brainstorm.
    See on nii legendaarne lugu, et harva tuleb meelde teda Eurovisiooniga seostada. Tol aastal oli eurokal veel mitu head lugu. Venemaad esindas Alsou "Solo" ja Eestit Inese "Once in a lifetime". Kõik nimetatud jõudsid esineliku hulka, aga võitsid hoopis Taani onud. Mis Brainstormi veel puutub, siis hiljuti oli too laulja telekas ja õumaigaad, need tema kaksikutest pojad, kes alles olid põlvepikkused, on praegu nii suured, et ta teeb nendega koos bändi juba. 
  • 2003.aasta Belgia esindaja Urban Trad "Sanomi"
    Rahvuslike meeleoludega laul, mis minu mäletamist mööda oli väljamõeldud keeles. Eriti napikas värk - see laul sai 2.koha, 2 punkti võitjast taga. (Võitja oli "Everyway that I can" canned soup). 
  • 2003.aasta Norra esindaja Jostein Hasselgård "I'm not afraid to move on"
    2003.aasta seisuga nunnu poiss klaveriga, kes minu meelest oli ametilt lasteaiaõpetaja. Aastal 2016 on see ehk pisut imal kuulata, aga 13 aastat tagasi olin mina küll sihukese laulu jaoks just parajas eas. 4.koha sai.
  • 2007.aasta Gruusia esindaja Sopho Khalvashi "Visionary dream"
    Gruusia esimene Eurovisiooni-amps ja ma ütleks, et nad olid vaeva näinud. See laul on mul arvutis olemas, sest on jätkuvalt väga hea laul. 12.koht.
  • 2010 Serbia esindaja Milan Stanković "Ovo je Balkan"
    Kui on head tuju vaja, siis see on sinu lugu! Leelotamine ja tants, mis siin käivad, on lõunamaiselt lõbusad. 13.koha lugu.
  • 2011 Serbia esindaja Nina "Čaroban"
    See oli mul lausa noodikäimari peal mõnda aega, sihuke hea energiline kõnni peal kuulata. Laul räägib sellest, kui hea mees on sellel naisel. Lavaline värk oli ka neil lahe, 60ndate stiilis. 14.koha sai. 
  • 2011 Itaalia esindaja Raphael Gualazzi "Madness of love"
    Klaveriga onu koos ägeda bändiga laulab sihukest laulu, mida oleks tõesti meeleolukas kusagil kontserdil kuulata. Oo, see tuli lausa 2.kohale.
  • 2013.aasta Itaalia esindaja Marco Megnoni "L'Essenziale"
    Mäletan, et mulle meeldis see laul enne võistlust nähtud video põhjal. Live esitus oli ok, aga mitte päris vaimustav. Eks ta on sihuke romantiline mees romantilise lauluga. Kujutan ette, et paljusid jätab külmaks, aga mind jätab soojaks. Mulle meeldib itaalia keel laulus (kõnes üldse ei meeldi). 7.koha sai. Eesti ofkoors minu lemmiklugudele kunagi punkte ei anna.
  • 2013.aasta Norra esindaja Margaret Berger "I feed you my love"
    Ei saa ma aru, kuidas see laul ei võitnud. Oli liiga moodne? Noh, igal juhul kõva raadiohitt, kohe esimest korda kuuldes oli sihuke tunne et ohohohohoh, see on kümnesse. Oo, Eestigi on 3 punkti andnud. 4.koha laul. 
  • 2014.aasta Hollandi esindaja The Common Linnets "Calm after the storm"
    Hea kulgemise laul. Ja ometi üks laul, millele Eesti ka 12 punkti andis. Kokku sai 2.koha. Mulle meenutab pisut ansamblit The Weepies. 
Eelmisel aastal oli ka toredaid laule. See Läti huvitavat päritolu tüdruk lauluga "Love injected" ja Norra kauni meloodiaga ballaad "Monster in me" ja Austraalia dowhatyouwhatyouwhatyouwant-poiss. Nad võiks ka siia nimekirja lisada, aga ma ei viitsi praegu.

Kommentaarid

  1. Aitäh, et tuletasid meelde mõned armsad laulud. :) "Sagapo" eest ka, sest see toob mulle alati muige näole, you know, why. Aga samas oli sul seal selliseid laule nimetatud, mis mulle üldse ette ei tulnud, justkui polekski kunagi kuulnud ...

    VastaKustuta
  2. Jep, eks enamuse Eurovisiooni lauludega ongi nii, et tihti juba samal õhtul tundub, nagu poleks kunagi kuulnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...