Otse põhisisu juurde

Veelkord Eurovisioonist

Seekord natuke üldisemalt. Eelmist postitust kirjutades hakkasin mõtlema, mis laulud need siis on, mida mingil hetkel olen väga headeks lugudeks pidanud ja mida veel aastaid hiljem mäletan. Välismaised Eurovisiooni lood ma mõtlen (sest "Kaelakee häält" ja "Nagu merelainet" mäletan ja fännan ilmselgelt).

Niisiis, mõned väljapaistvad lood suure lauluvõistluse lähemast minevikust. ("Sagapo" jäi seekord välja.)
  • 2000.aasta Läti esindaja "My Star" ansamblilt Brainstorm.
    See on nii legendaarne lugu, et harva tuleb meelde teda Eurovisiooniga seostada. Tol aastal oli eurokal veel mitu head lugu. Venemaad esindas Alsou "Solo" ja Eestit Inese "Once in a lifetime". Kõik nimetatud jõudsid esineliku hulka, aga võitsid hoopis Taani onud. Mis Brainstormi veel puutub, siis hiljuti oli too laulja telekas ja õumaigaad, need tema kaksikutest pojad, kes alles olid põlvepikkused, on praegu nii suured, et ta teeb nendega koos bändi juba. 
  • 2003.aasta Belgia esindaja Urban Trad "Sanomi"
    Rahvuslike meeleoludega laul, mis minu mäletamist mööda oli väljamõeldud keeles. Eriti napikas värk - see laul sai 2.koha, 2 punkti võitjast taga. (Võitja oli "Everyway that I can" canned soup). 
  • 2003.aasta Norra esindaja Jostein Hasselgård "I'm not afraid to move on"
    2003.aasta seisuga nunnu poiss klaveriga, kes minu meelest oli ametilt lasteaiaõpetaja. Aastal 2016 on see ehk pisut imal kuulata, aga 13 aastat tagasi olin mina küll sihukese laulu jaoks just parajas eas. 4.koha sai.
  • 2007.aasta Gruusia esindaja Sopho Khalvashi "Visionary dream"
    Gruusia esimene Eurovisiooni-amps ja ma ütleks, et nad olid vaeva näinud. See laul on mul arvutis olemas, sest on jätkuvalt väga hea laul. 12.koht.
  • 2010 Serbia esindaja Milan Stanković "Ovo je Balkan"
    Kui on head tuju vaja, siis see on sinu lugu! Leelotamine ja tants, mis siin käivad, on lõunamaiselt lõbusad. 13.koha lugu.
  • 2011 Serbia esindaja Nina "Čaroban"
    See oli mul lausa noodikäimari peal mõnda aega, sihuke hea energiline kõnni peal kuulata. Laul räägib sellest, kui hea mees on sellel naisel. Lavaline värk oli ka neil lahe, 60ndate stiilis. 14.koha sai. 
  • 2011 Itaalia esindaja Raphael Gualazzi "Madness of love"
    Klaveriga onu koos ägeda bändiga laulab sihukest laulu, mida oleks tõesti meeleolukas kusagil kontserdil kuulata. Oo, see tuli lausa 2.kohale.
  • 2013.aasta Itaalia esindaja Marco Megnoni "L'Essenziale"
    Mäletan, et mulle meeldis see laul enne võistlust nähtud video põhjal. Live esitus oli ok, aga mitte päris vaimustav. Eks ta on sihuke romantiline mees romantilise lauluga. Kujutan ette, et paljusid jätab külmaks, aga mind jätab soojaks. Mulle meeldib itaalia keel laulus (kõnes üldse ei meeldi). 7.koha sai. Eesti ofkoors minu lemmiklugudele kunagi punkte ei anna.
  • 2013.aasta Norra esindaja Margaret Berger "I feed you my love"
    Ei saa ma aru, kuidas see laul ei võitnud. Oli liiga moodne? Noh, igal juhul kõva raadiohitt, kohe esimest korda kuuldes oli sihuke tunne et ohohohohoh, see on kümnesse. Oo, Eestigi on 3 punkti andnud. 4.koha laul. 
  • 2014.aasta Hollandi esindaja The Common Linnets "Calm after the storm"
    Hea kulgemise laul. Ja ometi üks laul, millele Eesti ka 12 punkti andis. Kokku sai 2.koha. Mulle meenutab pisut ansamblit The Weepies. 
Eelmisel aastal oli ka toredaid laule. See Läti huvitavat päritolu tüdruk lauluga "Love injected" ja Norra kauni meloodiaga ballaad "Monster in me" ja Austraalia dowhatyouwhatyouwhatyouwant-poiss. Nad võiks ka siia nimekirja lisada, aga ma ei viitsi praegu.

Kommentaarid

  1. Aitäh, et tuletasid meelde mõned armsad laulud. :) "Sagapo" eest ka, sest see toob mulle alati muige näole, you know, why. Aga samas oli sul seal selliseid laule nimetatud, mis mulle üldse ette ei tulnud, justkui polekski kunagi kuulnud ...

    VastaKustuta
  2. Jep, eks enamuse Eurovisiooni lauludega ongi nii, et tihti juba samal õhtul tundub, nagu poleks kunagi kuulnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...