Otse põhisisu juurde

Eurovisioonist

Mõne sõna võiks ju kommenteerida.
  • Rootslased on vaheklippide tegemises väga head. Saavad aru, et keegi ei viitsi mingit diibi sõnumiga heietamist vaadata, parem on nalja teha. Tegidki.  Ja mitu-mitu korda oli naljakas. Everyway that I can canned soup. Haha. Vajuta oma arvutil Esc klahvi ja vaata, mis juhtub.
  • Selliseid laule, mida enda kuulamisnimekirja võtta, oli seekord kõige rohkem üks. Ei tea, kas suure ooperiminevikuga seonduvalt või mõnel muul põhjusel tundub itaallastel olevat arusaamine sellest, milline on hea laul. Vähemalt mul tuleb lähiminevikust veel paar Itaalia esindajat meelde, mis olid täitsa pärislaulude moodi. Hollandil oli ka kena laul, mida võiks näiteks autoga sõites kuulata (eriti need, kellel jalg natuke raske on gaasipedaalil ;).
  • Igasuguste tehniliste efektide latt on nii kõrgele aetud, et maitea mida veel teha oleks võimalik. Aga mina ikka veel rohkem punkte ei raatsi anda efektide eest. Samas olen täiesti nõus, et maailma suurim telesaade on suurepärane koht, kus katsetada ja demonstreerida igasuguse lavatehnika viimast sõna.
  • Huvitav kui palju kallimaks Eurovisiooni korraldamine läks seoses Justin Timberlake'i esinemisega. Väga kena jällegi rootslastest selline vahenumber organiseerida, kindlasti oleks odavam olnud panna sinna leelotama mingid suvalised kohalikud, keda keegi ei tea ja kes kedagi ei koti. 
  • Uus hääletamistulemuste esitlemine on oma plusside ja miinustega. Mulle näiteks väga meeldis see ammune süsteem, kus punktide edastaja ütles kõik punktid ühest kaheteistkümneni ise. Nüüd, kui ta ainult 12 punkti ütleb, on palju raskem jälgida, kes ülejäänud punktid said. Siis muidugi on lihtne, kui ühele konkreetsele riigile pöialt hoiad ja ainult selle riigi nime tulemustest otsid. Aga see osa, kuidas televaatajate hääli esitati, oli muidugi pinevpõnev. Marko jõudis kõigepealt 10 korda öelda, et Austraalia võidab, siis pidi korra Venemaa võitma, aga näe, kuidas hoopis lõpuks läks. 
  • Eesti jäi viimaseks. Mis siis ikka, keegi pidi jääma ju. Kuigi ma ei arva, et see kõige viletsam lugu oleks olnud, paljud lood olid märksa arusaamatumad. Eesti Laulul oli küll paremaid pretendente eurolava tarvis, aga see ei tähenda, et nad sellepärast kindlasti võitma oleks pidanud. 
  • Tooge ometi see reegel tagasi, kus peab riigikeeles laulma, see teeb asja palju huvitavamaks. Võib-olla jah Suurbritannia ja Iirimaa saavad sellega eelise, et nende lauludest saavad kõik paremini aru, aga vaadates kui halvasti neil juba väga palju aastaid läheb, on seda eelist vist natuke vaja ;)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...