Otse põhisisu juurde

Eurovisioonist

Mõne sõna võiks ju kommenteerida.
  • Rootslased on vaheklippide tegemises väga head. Saavad aru, et keegi ei viitsi mingit diibi sõnumiga heietamist vaadata, parem on nalja teha. Tegidki.  Ja mitu-mitu korda oli naljakas. Everyway that I can canned soup. Haha. Vajuta oma arvutil Esc klahvi ja vaata, mis juhtub.
  • Selliseid laule, mida enda kuulamisnimekirja võtta, oli seekord kõige rohkem üks. Ei tea, kas suure ooperiminevikuga seonduvalt või mõnel muul põhjusel tundub itaallastel olevat arusaamine sellest, milline on hea laul. Vähemalt mul tuleb lähiminevikust veel paar Itaalia esindajat meelde, mis olid täitsa pärislaulude moodi. Hollandil oli ka kena laul, mida võiks näiteks autoga sõites kuulata (eriti need, kellel jalg natuke raske on gaasipedaalil ;).
  • Igasuguste tehniliste efektide latt on nii kõrgele aetud, et maitea mida veel teha oleks võimalik. Aga mina ikka veel rohkem punkte ei raatsi anda efektide eest. Samas olen täiesti nõus, et maailma suurim telesaade on suurepärane koht, kus katsetada ja demonstreerida igasuguse lavatehnika viimast sõna.
  • Huvitav kui palju kallimaks Eurovisiooni korraldamine läks seoses Justin Timberlake'i esinemisega. Väga kena jällegi rootslastest selline vahenumber organiseerida, kindlasti oleks odavam olnud panna sinna leelotama mingid suvalised kohalikud, keda keegi ei tea ja kes kedagi ei koti. 
  • Uus hääletamistulemuste esitlemine on oma plusside ja miinustega. Mulle näiteks väga meeldis see ammune süsteem, kus punktide edastaja ütles kõik punktid ühest kaheteistkümneni ise. Nüüd, kui ta ainult 12 punkti ütleb, on palju raskem jälgida, kes ülejäänud punktid said. Siis muidugi on lihtne, kui ühele konkreetsele riigile pöialt hoiad ja ainult selle riigi nime tulemustest otsid. Aga see osa, kuidas televaatajate hääli esitati, oli muidugi pinevpõnev. Marko jõudis kõigepealt 10 korda öelda, et Austraalia võidab, siis pidi korra Venemaa võitma, aga näe, kuidas hoopis lõpuks läks. 
  • Eesti jäi viimaseks. Mis siis ikka, keegi pidi jääma ju. Kuigi ma ei arva, et see kõige viletsam lugu oleks olnud, paljud lood olid märksa arusaamatumad. Eesti Laulul oli küll paremaid pretendente eurolava tarvis, aga see ei tähenda, et nad sellepärast kindlasti võitma oleks pidanud. 
  • Tooge ometi see reegel tagasi, kus peab riigikeeles laulma, see teeb asja palju huvitavamaks. Võib-olla jah Suurbritannia ja Iirimaa saavad sellega eelise, et nende lauludest saavad kõik paremini aru, aga vaadates kui halvasti neil juba väga palju aastaid läheb, on seda eelist vist natuke vaja ;)
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »