Otse põhisisu juurde

Nii võib juhtuda

Järgneb kirjeldus ühest esimese maailma probleemist, lugemine omal vastutusel (aga seda on ta vist alati).

Hakkan mina siis eile õhtul arvutit käivitama ja mis on esimene pilt, mida näen? Kena sinine ekraan kirjaga Welcome to Windows 10! "What is this?" üürgasin seepeale.

Ja oligi täpselt see, millena paistis - Windows effing 10. Ei kusagil mingit nuppu "go back to Windows 7" või "escape from this". Nooh, panin siis "next" ja ette viskas selle tohutu pika jutu Microsofti õigustest ja minu võimalikest õigustest ja kasutamistingimused ja sihuke asi. See, kus lõpus peab panema "I agree". Ma panin "decline", sest mina ju polnud palunud seda nr 10 Windowsit endale.

Decline'i vajutamise peale aga läks ekraan lihtsalt mustaks, ei kusagil mingit võimalust midagi edasi teha. Eks ta on vist loogiline ka- kui sul on mingi operatsioonisüsteem arvutis peal ja sa ei nõustu selle kasutamistingimustega, siis järelikult arvutit kasutada ei saa.

Mis seal ikka siis, vajutasin arvuti nupust välja ja uuesti sisse ja valisin nüüd "I agree". Järgmiseks soovitati mul kasutada Windowsi recommended settinguid, kus oli loomulikult igasugune neile info saatmine peale keeratud. Seal sai õnneks ise kõik maha keerata.

Lõpuks jõudsin oma uuele esilehele, mis oli sihuke leht, kus lisaks taustapildile oli ainult suur kellaaeg ja kuupäev. Ma küll ei osanud midagi pihta hakata sellega, aga selgus, et tuli lihtsalt suvalises kohas hiireklõps teha. Seepeale tuli ette see leht, kus saab arvutisse sisse logida. Esimesed paar korda, kui parooli sisestasin, viskas lihtsalt pildi mustaks, kolmandal korral ilmus välja minu vana desktop, hea seegi.

Ega kadunud polegi midagi, lihtsalt teistsugune on. Muidugi tuli mitmest kohast asju unpinnida, sest mulle ausalt öelda ei meeldi mingi värviline nänn kusagil start-menüüs või taskbaril. Õeh.

Aga. Tundub, et internet on täis neid inimesi, kes ütlevad, et neile tuli Windows 10 ilma nende endi nõusolekuta arvutisse. Muidugi juba varem pildus seda akent pidevalt ette et "get Windows 10 now, it's free" jms, aga ma panin selle alati kinni. Njah, osta veel arvuti koos originaaltarkvaraga. Vanasti, kui silmaklapiga mehed tegutsesid, polnud selliseid hädasid.

Muidugi on see Windows 10 ka ju kasutatav, lihtsalt ilgelt nõme, kui ilma sinu loata ta peale laetakse. Ise nad ju suruvad niimoodi inimesi Jobsi impeeriumi käte vahele. Ju siis on kliente nii palju raisata.

Huvitaval kombel vaatasin eile just paar tundi enne seda juhtumit pilti, kus Windowsi operatsioonisüsteeme majadena kujutati. Üsna akuraatne värk - XP ja 7 on normaalsed majad, 10 on sihuke, kus vist ongi parem ise sees elada, sest siis ei näe, milline maja väljastpoolt välja näeb.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...