Otse põhisisu juurde

Nii võib juhtuda

Järgneb kirjeldus ühest esimese maailma probleemist, lugemine omal vastutusel (aga seda on ta vist alati).

Hakkan mina siis eile õhtul arvutit käivitama ja mis on esimene pilt, mida näen? Kena sinine ekraan kirjaga Welcome to Windows 10! "What is this?" üürgasin seepeale.

Ja oligi täpselt see, millena paistis - Windows effing 10. Ei kusagil mingit nuppu "go back to Windows 7" või "escape from this". Nooh, panin siis "next" ja ette viskas selle tohutu pika jutu Microsofti õigustest ja minu võimalikest õigustest ja kasutamistingimused ja sihuke asi. See, kus lõpus peab panema "I agree". Ma panin "decline", sest mina ju polnud palunud seda nr 10 Windowsit endale.

Decline'i vajutamise peale aga läks ekraan lihtsalt mustaks, ei kusagil mingit võimalust midagi edasi teha. Eks ta on vist loogiline ka- kui sul on mingi operatsioonisüsteem arvutis peal ja sa ei nõustu selle kasutamistingimustega, siis järelikult arvutit kasutada ei saa.

Mis seal ikka siis, vajutasin arvuti nupust välja ja uuesti sisse ja valisin nüüd "I agree". Järgmiseks soovitati mul kasutada Windowsi recommended settinguid, kus oli loomulikult igasugune neile info saatmine peale keeratud. Seal sai õnneks ise kõik maha keerata.

Lõpuks jõudsin oma uuele esilehele, mis oli sihuke leht, kus lisaks taustapildile oli ainult suur kellaaeg ja kuupäev. Ma küll ei osanud midagi pihta hakata sellega, aga selgus, et tuli lihtsalt suvalises kohas hiireklõps teha. Seepeale tuli ette see leht, kus saab arvutisse sisse logida. Esimesed paar korda, kui parooli sisestasin, viskas lihtsalt pildi mustaks, kolmandal korral ilmus välja minu vana desktop, hea seegi.

Ega kadunud polegi midagi, lihtsalt teistsugune on. Muidugi tuli mitmest kohast asju unpinnida, sest mulle ausalt öelda ei meeldi mingi värviline nänn kusagil start-menüüs või taskbaril. Õeh.

Aga. Tundub, et internet on täis neid inimesi, kes ütlevad, et neile tuli Windows 10 ilma nende endi nõusolekuta arvutisse. Muidugi juba varem pildus seda akent pidevalt ette et "get Windows 10 now, it's free" jms, aga ma panin selle alati kinni. Njah, osta veel arvuti koos originaaltarkvaraga. Vanasti, kui silmaklapiga mehed tegutsesid, polnud selliseid hädasid.

Muidugi on see Windows 10 ka ju kasutatav, lihtsalt ilgelt nõme, kui ilma sinu loata ta peale laetakse. Ise nad ju suruvad niimoodi inimesi Jobsi impeeriumi käte vahele. Ju siis on kliente nii palju raisata.

Huvitaval kombel vaatasin eile just paar tundi enne seda juhtumit pilti, kus Windowsi operatsioonisüsteeme majadena kujutati. Üsna akuraatne värk - XP ja 7 on normaalsed majad, 10 on sihuke, kus vist ongi parem ise sees elada, sest siis ei näe, milline maja väljastpoolt välja näeb.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...