Otse põhisisu juurde

Nii võib juhtuda

Järgneb kirjeldus ühest esimese maailma probleemist, lugemine omal vastutusel (aga seda on ta vist alati).

Hakkan mina siis eile õhtul arvutit käivitama ja mis on esimene pilt, mida näen? Kena sinine ekraan kirjaga Welcome to Windows 10! "What is this?" üürgasin seepeale.

Ja oligi täpselt see, millena paistis - Windows effing 10. Ei kusagil mingit nuppu "go back to Windows 7" või "escape from this". Nooh, panin siis "next" ja ette viskas selle tohutu pika jutu Microsofti õigustest ja minu võimalikest õigustest ja kasutamistingimused ja sihuke asi. See, kus lõpus peab panema "I agree". Ma panin "decline", sest mina ju polnud palunud seda nr 10 Windowsit endale.

Decline'i vajutamise peale aga läks ekraan lihtsalt mustaks, ei kusagil mingit võimalust midagi edasi teha. Eks ta on vist loogiline ka- kui sul on mingi operatsioonisüsteem arvutis peal ja sa ei nõustu selle kasutamistingimustega, siis järelikult arvutit kasutada ei saa.

Mis seal ikka siis, vajutasin arvuti nupust välja ja uuesti sisse ja valisin nüüd "I agree". Järgmiseks soovitati mul kasutada Windowsi recommended settinguid, kus oli loomulikult igasugune neile info saatmine peale keeratud. Seal sai õnneks ise kõik maha keerata.

Lõpuks jõudsin oma uuele esilehele, mis oli sihuke leht, kus lisaks taustapildile oli ainult suur kellaaeg ja kuupäev. Ma küll ei osanud midagi pihta hakata sellega, aga selgus, et tuli lihtsalt suvalises kohas hiireklõps teha. Seepeale tuli ette see leht, kus saab arvutisse sisse logida. Esimesed paar korda, kui parooli sisestasin, viskas lihtsalt pildi mustaks, kolmandal korral ilmus välja minu vana desktop, hea seegi.

Ega kadunud polegi midagi, lihtsalt teistsugune on. Muidugi tuli mitmest kohast asju unpinnida, sest mulle ausalt öelda ei meeldi mingi värviline nänn kusagil start-menüüs või taskbaril. Õeh.

Aga. Tundub, et internet on täis neid inimesi, kes ütlevad, et neile tuli Windows 10 ilma nende endi nõusolekuta arvutisse. Muidugi juba varem pildus seda akent pidevalt ette et "get Windows 10 now, it's free" jms, aga ma panin selle alati kinni. Njah, osta veel arvuti koos originaaltarkvaraga. Vanasti, kui silmaklapiga mehed tegutsesid, polnud selliseid hädasid.

Muidugi on see Windows 10 ka ju kasutatav, lihtsalt ilgelt nõme, kui ilma sinu loata ta peale laetakse. Ise nad ju suruvad niimoodi inimesi Jobsi impeeriumi käte vahele. Ju siis on kliente nii palju raisata.

Huvitaval kombel vaatasin eile just paar tundi enne seda juhtumit pilti, kus Windowsi operatsioonisüsteeme majadena kujutati. Üsna akuraatne värk - XP ja 7 on normaalsed majad, 10 on sihuke, kus vist ongi parem ise sees elada, sest siis ei näe, milline maja väljastpoolt välja näeb.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...