Otse põhisisu juurde

MBTI

Komistasin millegipärast internetis üle aastate MBTI testi otsa. See on see üks tuntumaid isiksuseteste, kus tulemus moodustub neljast tähest.

1.täht võib olla E või I ehk kas ekstravert või introvert
2.täht - S või N ehk kas meeltest või intuitsioonist lähtumine
3.täht - T (mõtlemine/mõistus) või F (tunded)
4. täht on J või P. J peaks iseloomustama inimest, kellele istub struktureeritus, kes teeb plaane ja viib need ellu, on täpne. P on siis eelmise vastand, keda igasugused struktuurid pigem piiravad, kes armastab otsad lahti hoida, võib olla hilineja.

Peab ütlema, et selle viimase puhul on kõige raskem ennast kummalegi poole paigutada. Keeruline on öelda, kas mulle pigem meeldivad reeglid või mitte. Igal juhul. Selleks, et noid tähti saada, tuleb reeglina mingi test teha. Test on nt siin või siin või siin. Eestikeelne hiigelpikk test on siin. Või siis võib ennast omaenese tarkusest ära kastitada. Mina tegin hetkel seda ja sain tähekombinatsiooni ISFJ.

Ja kus minu elu on nüüd lihtsam, sest internet on täis igasuguseid selle testi põhjal tehtud tabeleid. Näiteks. Kui ma loodetavasti lähiajal patronuse loitsu lausumise selgeks saan, on selle kujutiseks tõenäoliselt hirv:

Pildid lähevad peale vajutades suuremaks. 


Peaks mul tekkima soov teha väike söök või jook, pöördun aga teetassikese ja šokolaadivahu poole:



On vaja jalanõusid osta- aga palun! MBTI test aitab ka siin:


Nagu näha, olen mõned valikud teinud alateadlikult õigesti juba varem, teadmata, et see sobib nii hästi minu tüübiga:

Kas mul ei ole siis moonidega pilt blogi taustaks?

Saladus sellest, miks mulle meeldib Kostja Tsõbulevski või miks tundub lahe, et Taukar on ometi üks laulja, kes mängib bassi ja mitte tavalist kitarri, on ka saanud lahenduse:


Samamoodi tean nüüd, miks C3PO kuulub minu top 5 lemmiktegelase hulka Star Warsist:


Kui peaks vaja olema kostüümipeole minna, leiab vihje printsessikostüümivalikuks Disney printsesside tabelist:


Sama lugu on siis, kui pulmas vaja pruudina esineda:


Ja minna pärast seda pulmareisile:


Aga kui nüüd tekkis selle pika joru peale sul soov salvata mind mõne hea solvangulausega, siis vali ta välja siit: 


Kuid hoolimata sellest panen ma siia alla veel terve hunniku sarnaseid tabeleid. Aga see on lihtsalt sellepärast, et võib-olla tahan neid ise kunagi identiteedikriisis vaeveldes vaadata. Höhöhö.

 
 
 
 
 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...