Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 I poolfinaal

Seekord, erinevalt mõnest eelmisest korrast, olin kõiki kõlanud laule saate vaatamise ajaks juba (vähemalt) korra kuulnud. Aga mis siis, tabelit saab ikka teha. Lisaks, nagu ikka, mõned kommentaarid.

10. Windy Beach - Salty wounds
Kuigi esineja nimi on päris vaimukas, jäi laul kuidagi tervenisti sihukeseks, et minus mingeid tundeid ei tekitanud. Rütm nagu oli ja üks kena inimene taidles laval, aga...rohkem pole justkui midagi öelda.

9. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Kui seda laulu esimest korda kuulsin, tundus, et laulja võiks olla kusagil neljakümnendates. Aga näe, on hoopis märksa noorem. Lugu on väga dramaatiline ja tegelikult mulle meeldib siin ainult see, et Noorkuu härraste hääled on äratuntavad. Muus osas on kuidagi arusaamatu vanakool.

8. Indrek Ventmann - Hispaania tüdruk
Kummituslaul of the week. Kusagil see laulja ütles, et õpib proviisoriks tegelikult. Mul on hea meel. Mitte et ta koledasti laulaks, lihtsalt ma tahaks lõpuks ometi apteegis mõne härra apteekriga kohtuda. Aga lauluga on küll nii, et natuke rohkem süldipidu kui Eesti Laul.

7. Kèa - Lonely Boy 
Refrään on isegi nagu meeldejääv, aga vist liialt korduv. See laul ei koti mind. Jälle üks naislaulja jälle ühe sellise lauluga, mis nagu oleks juba olnud.

6. Mick Pedaja - Seis
Rapla noormees...ofkoors. Mida nad seal küll söövad? Sihuke laul, mis mulle mingis kohas kindlasti meeldiks, kusagil filmis näiteks. Praeguses kontekstis hakkas natuke igav. Ja see, mis tema näos toimus, oli efekti mõttes lahe, aga mul kohe hakkab füüsiliselt ebamugav, kui näen sihukest asja. Ei saa vaadata noh, võdistama võtab.

5. The Jingles - Love a little bit
Päris mõnus rütm ja sõnum ka positiivne. Nende kontserdil vist ei viitsiks päris olla, aga kusagil tantsuüritusel võiks ju olla selline bänd. Mida edasi laul läheb, seda tüütumaks muutub fraasi "love a little bit" korrutamine.

4. Würffel - I'm facing north
Sedasorti laul, mis mulle potentsiaalselt väga meeldib. See konkreetne isend pole ehk kõige huvitavam omasuguste hulgast, aga pole ka piinlik. Ja Würffel on lahe bändinimi. Nende kontserdil viitsiks olla küll.

3. Cartoon ja Kristel Aaslaid - Immortality
Veel üks kummituslaul of the week. Selliseid laule, taaskord, on tänapäeval mitmeid, kus on moodne tümm taga ja eespool üürgab kaunis naishääl. Ja see pole üldse paha idee, sest sihuke asi mõjub küll.  Kena lugu seegi. Ainult mulle tundub, et seda otse laulda on ikka palju raskem kui kusagil stuudios (vahepeal oli kosta natuke lauljapoolset ebatäiust).

2. Laura - Supersonic
Täiesti Lõhmusest läbi imbunud kõla muidugist, aga väga meeldejääv ja selline eurohiti moodi. Laura oma silmapaistvate kostüümidega sobiks ka Eurovisioonile nagu rusikas silmaauku. Kontserdile ei lähe ja plaati ei osta, aga kui raadiost tuleb, siis kinni ei pane.

1. Zebra Island - How many times
Be groovy. Be very groovy. (Öeldi kord ühes teleseriaalis.) Sellel laulul on kõige põhilisem asi õige-  meeleolu.  Eurovisiooni mõttes pole parim lugu, sest esimese korraga eriti meelde küll ei jää. Laulja on atraktiivne ja kostüümid väga lahedad- nagu 70ndate disko (mis ongi ju kõigi diskode hulgast see lahe disko).

Minu top 5 hulgast sai ainult 2 laulu edasi. Noh, mis siis ikka.

Kommentaarid

  1. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  2. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  3. Zebra Islandi loo puhul tõesti polnud meeldejäävus see kõige tugevam külg, pigem oli lihtsalt sihuke mõnus lugu.

    Aga üldises plaanis on minu arvamus vastupidine sinu omale - peaaegu kõik 20 laulu olid sellised, mis kuidagi ei häirinud ja olid täitsa kuulatavad.

    VastaKustuta
  4. See viimane kommentaar kinnitab jälle mulle, et meie muusikamaitsed on totaalselt erinevad, aga see muidugi ei üllata mind ...
    Sul võis minuga omal ajal ühikatoas vist üsna raske olla, aga ka see vist pole mingi uudis ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...