Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 I poolfinaal

Seekord, erinevalt mõnest eelmisest korrast, olin kõiki kõlanud laule saate vaatamise ajaks juba (vähemalt) korra kuulnud. Aga mis siis, tabelit saab ikka teha. Lisaks, nagu ikka, mõned kommentaarid.

10. Windy Beach - Salty wounds
Kuigi esineja nimi on päris vaimukas, jäi laul kuidagi tervenisti sihukeseks, et minus mingeid tundeid ei tekitanud. Rütm nagu oli ja üks kena inimene taidles laval, aga...rohkem pole justkui midagi öelda.

9. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Kui seda laulu esimest korda kuulsin, tundus, et laulja võiks olla kusagil neljakümnendates. Aga näe, on hoopis märksa noorem. Lugu on väga dramaatiline ja tegelikult mulle meeldib siin ainult see, et Noorkuu härraste hääled on äratuntavad. Muus osas on kuidagi arusaamatu vanakool.

8. Indrek Ventmann - Hispaania tüdruk
Kummituslaul of the week. Kusagil see laulja ütles, et õpib proviisoriks tegelikult. Mul on hea meel. Mitte et ta koledasti laulaks, lihtsalt ma tahaks lõpuks ometi apteegis mõne härra apteekriga kohtuda. Aga lauluga on küll nii, et natuke rohkem süldipidu kui Eesti Laul.

7. Kèa - Lonely Boy 
Refrään on isegi nagu meeldejääv, aga vist liialt korduv. See laul ei koti mind. Jälle üks naislaulja jälle ühe sellise lauluga, mis nagu oleks juba olnud.

6. Mick Pedaja - Seis
Rapla noormees...ofkoors. Mida nad seal küll söövad? Sihuke laul, mis mulle mingis kohas kindlasti meeldiks, kusagil filmis näiteks. Praeguses kontekstis hakkas natuke igav. Ja see, mis tema näos toimus, oli efekti mõttes lahe, aga mul kohe hakkab füüsiliselt ebamugav, kui näen sihukest asja. Ei saa vaadata noh, võdistama võtab.

5. The Jingles - Love a little bit
Päris mõnus rütm ja sõnum ka positiivne. Nende kontserdil vist ei viitsiks päris olla, aga kusagil tantsuüritusel võiks ju olla selline bänd. Mida edasi laul läheb, seda tüütumaks muutub fraasi "love a little bit" korrutamine.

4. Würffel - I'm facing north
Sedasorti laul, mis mulle potentsiaalselt väga meeldib. See konkreetne isend pole ehk kõige huvitavam omasuguste hulgast, aga pole ka piinlik. Ja Würffel on lahe bändinimi. Nende kontserdil viitsiks olla küll.

3. Cartoon ja Kristel Aaslaid - Immortality
Veel üks kummituslaul of the week. Selliseid laule, taaskord, on tänapäeval mitmeid, kus on moodne tümm taga ja eespool üürgab kaunis naishääl. Ja see pole üldse paha idee, sest sihuke asi mõjub küll.  Kena lugu seegi. Ainult mulle tundub, et seda otse laulda on ikka palju raskem kui kusagil stuudios (vahepeal oli kosta natuke lauljapoolset ebatäiust).

2. Laura - Supersonic
Täiesti Lõhmusest läbi imbunud kõla muidugist, aga väga meeldejääv ja selline eurohiti moodi. Laura oma silmapaistvate kostüümidega sobiks ka Eurovisioonile nagu rusikas silmaauku. Kontserdile ei lähe ja plaati ei osta, aga kui raadiost tuleb, siis kinni ei pane.

1. Zebra Island - How many times
Be groovy. Be very groovy. (Öeldi kord ühes teleseriaalis.) Sellel laulul on kõige põhilisem asi õige-  meeleolu.  Eurovisiooni mõttes pole parim lugu, sest esimese korraga eriti meelde küll ei jää. Laulja on atraktiivne ja kostüümid väga lahedad- nagu 70ndate disko (mis ongi ju kõigi diskode hulgast see lahe disko).

Minu top 5 hulgast sai ainult 2 laulu edasi. Noh, mis siis ikka.

Kommentaarid

  1. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  2. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  3. Zebra Islandi loo puhul tõesti polnud meeldejäävus see kõige tugevam külg, pigem oli lihtsalt sihuke mõnus lugu.

    Aga üldises plaanis on minu arvamus vastupidine sinu omale - peaaegu kõik 20 laulu olid sellised, mis kuidagi ei häirinud ja olid täitsa kuulatavad.

    VastaKustuta
  4. See viimane kommentaar kinnitab jälle mulle, et meie muusikamaitsed on totaalselt erinevad, aga see muidugi ei üllata mind ...
    Sul võis minuga omal ajal ühikatoas vist üsna raske olla, aga ka see vist pole mingi uudis ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited: Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar.  Kunagi kirjutasin siin blogis nii   Margareti   kui   Louise'i   kohta väiksed tutvustused.  Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll.  Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et...