Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 I poolfinaal

Seekord, erinevalt mõnest eelmisest korrast, olin kõiki kõlanud laule saate vaatamise ajaks juba (vähemalt) korra kuulnud. Aga mis siis, tabelit saab ikka teha. Lisaks, nagu ikka, mõned kommentaarid.

10. Windy Beach - Salty wounds
Kuigi esineja nimi on päris vaimukas, jäi laul kuidagi tervenisti sihukeseks, et minus mingeid tundeid ei tekitanud. Rütm nagu oli ja üks kena inimene taidles laval, aga...rohkem pole justkui midagi öelda.

9. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Kui seda laulu esimest korda kuulsin, tundus, et laulja võiks olla kusagil neljakümnendates. Aga näe, on hoopis märksa noorem. Lugu on väga dramaatiline ja tegelikult mulle meeldib siin ainult see, et Noorkuu härraste hääled on äratuntavad. Muus osas on kuidagi arusaamatu vanakool.

8. Indrek Ventmann - Hispaania tüdruk
Kummituslaul of the week. Kusagil see laulja ütles, et õpib proviisoriks tegelikult. Mul on hea meel. Mitte et ta koledasti laulaks, lihtsalt ma tahaks lõpuks ometi apteegis mõne härra apteekriga kohtuda. Aga lauluga on küll nii, et natuke rohkem süldipidu kui Eesti Laul.

7. Kèa - Lonely Boy 
Refrään on isegi nagu meeldejääv, aga vist liialt korduv. See laul ei koti mind. Jälle üks naislaulja jälle ühe sellise lauluga, mis nagu oleks juba olnud.

6. Mick Pedaja - Seis
Rapla noormees...ofkoors. Mida nad seal küll söövad? Sihuke laul, mis mulle mingis kohas kindlasti meeldiks, kusagil filmis näiteks. Praeguses kontekstis hakkas natuke igav. Ja see, mis tema näos toimus, oli efekti mõttes lahe, aga mul kohe hakkab füüsiliselt ebamugav, kui näen sihukest asja. Ei saa vaadata noh, võdistama võtab.

5. The Jingles - Love a little bit
Päris mõnus rütm ja sõnum ka positiivne. Nende kontserdil vist ei viitsiks päris olla, aga kusagil tantsuüritusel võiks ju olla selline bänd. Mida edasi laul läheb, seda tüütumaks muutub fraasi "love a little bit" korrutamine.

4. Würffel - I'm facing north
Sedasorti laul, mis mulle potentsiaalselt väga meeldib. See konkreetne isend pole ehk kõige huvitavam omasuguste hulgast, aga pole ka piinlik. Ja Würffel on lahe bändinimi. Nende kontserdil viitsiks olla küll.

3. Cartoon ja Kristel Aaslaid - Immortality
Veel üks kummituslaul of the week. Selliseid laule, taaskord, on tänapäeval mitmeid, kus on moodne tümm taga ja eespool üürgab kaunis naishääl. Ja see pole üldse paha idee, sest sihuke asi mõjub küll.  Kena lugu seegi. Ainult mulle tundub, et seda otse laulda on ikka palju raskem kui kusagil stuudios (vahepeal oli kosta natuke lauljapoolset ebatäiust).

2. Laura - Supersonic
Täiesti Lõhmusest läbi imbunud kõla muidugist, aga väga meeldejääv ja selline eurohiti moodi. Laura oma silmapaistvate kostüümidega sobiks ka Eurovisioonile nagu rusikas silmaauku. Kontserdile ei lähe ja plaati ei osta, aga kui raadiost tuleb, siis kinni ei pane.

1. Zebra Island - How many times
Be groovy. Be very groovy. (Öeldi kord ühes teleseriaalis.) Sellel laulul on kõige põhilisem asi õige-  meeleolu.  Eurovisiooni mõttes pole parim lugu, sest esimese korraga eriti meelde küll ei jää. Laulja on atraktiivne ja kostüümid väga lahedad- nagu 70ndate disko (mis ongi ju kõigi diskode hulgast see lahe disko).

Minu top 5 hulgast sai ainult 2 laulu edasi. Noh, mis siis ikka.

Kommentaarid

  1. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  2. Kas too Rapla mees mitte noortekooris kunagi ei käinud ja kas ta on nüüd siis raplalaseks saanud?

    Sinu esikohalaulu siinkohal ma absoluutselt ei mäletagi enam ja kuna mul pole ka kõrvaklappides heli praegu peal, siis ei kuule kah. Minu jaoks klassifitseerus järelikult siis mõttetute lugude kategooriasse, mida selles 20, kes finaali said, oli oi-oi-kui mitu, nii et ma-ei-tea-mitmendat-aastat-järjest sain juba kaaskuulajatele esitada "retoorilise" või "mitteretoorilise" küsimuse: "Missugused siis need ülejäänud lood seal olid, mis 20 sekka ei pääsenud ...? Sest siin on paljud sellised, et karju appi ..."

    VastaKustuta
  3. Zebra Islandi loo puhul tõesti polnud meeldejäävus see kõige tugevam külg, pigem oli lihtsalt sihuke mõnus lugu.

    Aga üldises plaanis on minu arvamus vastupidine sinu omale - peaaegu kõik 20 laulu olid sellised, mis kuidagi ei häirinud ja olid täitsa kuulatavad.

    VastaKustuta
  4. See viimane kommentaar kinnitab jälle mulle, et meie muusikamaitsed on totaalselt erinevad, aga see muidugi ei üllata mind ...
    Sul võis minuga omal ajal ühikatoas vist üsna raske olla, aga ka see vist pole mingi uudis ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...