Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 II poolfinaal

Võrreldes 1.poolfinaaliga oli rohkem paremaid laule. Tõesti, selliseid, mis lausa häirinud oleks, ei olnudki.

10. Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem - Eiolemulolla
Njah, selle lauljannaga puudub mul jätkuvalt igasugune keemia. Ja vehkivate noorsandidega on ikka veel raske harjuda. Seetõtu tuleb välja, et Jaagup Kreem istub mulle lavalolijaist kõige enam, see on huumoririkas. Laulu ennast võiks ju raadiost kuulata, aga vaadata ei taha.

9. Gerttu Pabbo - Miljon korda
Kui ma ei näeks lauljat, kas arvaksin, et tegemist on 20-aastasega? Kohati tundus et mitte. Kogu loo jooksul oli midagi valesti, aga mis? Kas muusika käib lauljast üle? Ei käi. Kas tümps on liiga tugev? Ei ole. Alles laulu lõpus sain aru - laul oli eesti keeles, aga sõnadest ei saanud kohe mitte üldse aru. (Kuigi ma usun, et Maian Kärmase sõnad olid väga head tegelikult.)

8. Anett Kulbin - Strong
Ahaa, see tütarlaps on Wilhelmi laulja. Selle eest saab plusspunkte küll (Wilhelm on kollektiiv, mis mulle teoorias meeldib). Laul muidugi on üsna adelelik, aga kes keelab tal seda olla. Lauljanna hääl on tõesti väga ilus (ja mis näitaks seda ilu paremini kui selline ballaad) ja laul on ka ilus, aga kardan, et ei viitsiks seda kuigi tihti kuulata (Adelet ka ju ei kuula omaalgatuslikult.) See neiu seevastu tundub sihuke, et temaga ma tahaks sõber olla.

7. La La Ladies- Unikaalne
Ma täitsa usun, et 8.koha lugu on parem lugu kui see lugu, aga siin on ikka särtsu ka. Pluss see laul mul hetkel kummitab, mis on meeldejäävuse osas hea märk. Midagi jäi siin loos küll nagu nõrgaks...maitea, hääled? Aga suures plaanis ei pane ma sellist šõubändi formaati pahaks, kusagil peol oleks kindlasti meeleolukas.

6. Grete Paia - Stories untold
Pophitt. Ilma üllatusteta. Aga laupäeva õhtul jäi just see kummitama. Niisiis meeldejääv, aga natuke igav.

5. Púr Múdd - Meet Halfway
Laulja hääl meenutab A-Ha meest, laul ise meenutab mingi teise Eesti bändi lugu (aga miukese?). Mõnus laul, mulle täitsa istub. See moodne rütm muidugi on ikka natuke harjumatu ja eurolava lugu see nüüd ka pole. (Aga see pole ka nende eesmärk ma kujutan ette.)

4. Jüri Pootsmann - Play
Njaah. Kohe esimese rea viis on muidugi Rumala Noorkuu laulust "Sügiskuu" (It's getting late and be that as it may vs Sügiskuu ja lõppemas on tee). Kui muidugi "Sügiskuu" autoril Ivar Mustal selle vastu midagi pole, siis minu pärast olgu. Pootsmann* on tubli poiss. Tema lavalist tõmblemist (erinevalt mitmest teisest) suudan täitsa rahulikult vaadata, tundub, et see on kusagilt seestpoolt lähtuv. Kas siin laulus ka midagi puudu pole? Mingi finaal vms? Muidu nitševoo, kergelt äratav marsirütm ja puha ja.

3. Meisterjaan - Parmupillihullus
Te ütelge, kas meil ei oleks vaja rohkem selliseid laule? Kas ei kiskunud muhelust näole? Võib-olla muhelesid, mõeldes oo, mis tore lugu see on. Võib-olla muhelesid, mõeldes wtf see veel on. Kas muheluse tekkepõhjus ongi oluline? Lühidalt: mind ei huvita, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt, meeleolukus on oluline. Parmupill on armupill.

2. Go Away Bird- Sally
Sihuke laul, mida kuulates tahaks kulme kaasa nõksutada. Salapärase, aga tuttavliku kõlaga. Mis bändi see meenutab, Nouvelle Vague äkki? Igal juhul mulle täitsa istub. Kui norida tahaks, siis häälduse kallal võiks pisut.

1. I Wear* Experiment - Patience
Esimesed kitarritõmbed on meeldivalt dramaatilised. Jah, mulle meeldib. Ja see poleks isegi eurolava jaoks kõige halvem variant - catchy rida on täitsa olemas. Maru järsku lõppes ära ja vist liiga ruttu. Aga nagu nad reklaamisid, siis tuleb neil plaat varsti välja, miks mitte kuulata.

Žüriiga olin sedakorda suht palju ühel meelel. Tuleb kohe muusikaintelligentne tunne. ^..^

* Hakkasin mõtlema, et Pootsmanni nimi ingliskeelsena oleks nagu pootsman. Poot aga tähendab sõnaraamatu alusel puuksu. Huvitav.

Kommentaarid

  1. Heh ... "Pootsman" on ju täitsa eestikeelne sõna. Inglise keeles minu teada "boatswain". Meil Tõrvas on koer ka justnimelt Pootsmann ja mitte Pootsman, nii et kui superstaarisaates jäid superfinaali tõrvakas Pabbo ja Pootsmann, siis oli mul mõlema üle hea meel. Eks siis teine neist ole lihtsalt meie Potsukese inimkehastus. :D
    Kunagi Kukk vaidles, et kuidas saab meie koer olla kahe "N"-iga, kuid just niisugune nimi oli talle pandud juba enne seda, kui meie ta endale saime.

    VastaKustuta
  2. Jep, pootsman on muidugi sõna. Mul oli natuke teine mõte.

    Aga mis koeranimedesse puutub, siis nende kohta seadust ei ole (nagu inimeste nimede kohta on mingi nimeseadus), seega ilmselt võivad igasugused tähekombinatsioonid nimedeks olla.

    Ühtlasi mul tuli meelde, et Tjorveni koera nimi oli ka Pootsman (sedakorda ühe n-iga). Rootsi keeles nähtavasti Båtsman, sama sõna.

    VastaKustuta
  3. Aaaaa...ja nüüd seda rootsikeelset sõna vaadates sain ma aru, et pootsman, see on ju nagu boat's man. Pootsman on ju tõesti selline ametimees, kes paadis (laevas) on.

    VastaKustuta
  4. Ma kuulsin, et nüüd pidavat ka Jüri Pootsmanni hüüdnimi Potsu olema. Nii hea! :D

    VastaKustuta
  5. Hehe. Potsu oli ju kunagi üks lastesaade. Sihukesed elukad olid seal tegelased. Mitte väga hirmsad, armsad nagu ka. Elasid mingi tüdruku kapis. Ahaa, see on isegi ERR-i arhiivis olemas: https://arhiiv.err.ee/otsi/potsu/date-asc

    Potsu oli sihuke sinine. Teised olid Kiitsa ja Käätsa.

    VastaKustuta
  6. Hehe ... aitäh, et meelde tuletasid - nime järgi olid nad mul täiesti unenenud. Aga sina olid 96. aastal, mil see ekraanile tuli ka rohkem veel laps kui mina. :D Mitte, et ma seda vaadanud ei oleks ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...