Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 II poolfinaal

Võrreldes 1.poolfinaaliga oli rohkem paremaid laule. Tõesti, selliseid, mis lausa häirinud oleks, ei olnudki.

10. Põhja-Tallinn ja Jaagup Kreem - Eiolemulolla
Njah, selle lauljannaga puudub mul jätkuvalt igasugune keemia. Ja vehkivate noorsandidega on ikka veel raske harjuda. Seetõtu tuleb välja, et Jaagup Kreem istub mulle lavalolijaist kõige enam, see on huumoririkas. Laulu ennast võiks ju raadiost kuulata, aga vaadata ei taha.

9. Gerttu Pabbo - Miljon korda
Kui ma ei näeks lauljat, kas arvaksin, et tegemist on 20-aastasega? Kohati tundus et mitte. Kogu loo jooksul oli midagi valesti, aga mis? Kas muusika käib lauljast üle? Ei käi. Kas tümps on liiga tugev? Ei ole. Alles laulu lõpus sain aru - laul oli eesti keeles, aga sõnadest ei saanud kohe mitte üldse aru. (Kuigi ma usun, et Maian Kärmase sõnad olid väga head tegelikult.)

8. Anett Kulbin - Strong
Ahaa, see tütarlaps on Wilhelmi laulja. Selle eest saab plusspunkte küll (Wilhelm on kollektiiv, mis mulle teoorias meeldib). Laul muidugi on üsna adelelik, aga kes keelab tal seda olla. Lauljanna hääl on tõesti väga ilus (ja mis näitaks seda ilu paremini kui selline ballaad) ja laul on ka ilus, aga kardan, et ei viitsiks seda kuigi tihti kuulata (Adelet ka ju ei kuula omaalgatuslikult.) See neiu seevastu tundub sihuke, et temaga ma tahaks sõber olla.

7. La La Ladies- Unikaalne
Ma täitsa usun, et 8.koha lugu on parem lugu kui see lugu, aga siin on ikka särtsu ka. Pluss see laul mul hetkel kummitab, mis on meeldejäävuse osas hea märk. Midagi jäi siin loos küll nagu nõrgaks...maitea, hääled? Aga suures plaanis ei pane ma sellist šõubändi formaati pahaks, kusagil peol oleks kindlasti meeleolukas.

6. Grete Paia - Stories untold
Pophitt. Ilma üllatusteta. Aga laupäeva õhtul jäi just see kummitama. Niisiis meeldejääv, aga natuke igav.

5. Púr Múdd - Meet Halfway
Laulja hääl meenutab A-Ha meest, laul ise meenutab mingi teise Eesti bändi lugu (aga miukese?). Mõnus laul, mulle täitsa istub. See moodne rütm muidugi on ikka natuke harjumatu ja eurolava lugu see nüüd ka pole. (Aga see pole ka nende eesmärk ma kujutan ette.)

4. Jüri Pootsmann - Play
Njaah. Kohe esimese rea viis on muidugi Rumala Noorkuu laulust "Sügiskuu" (It's getting late and be that as it may vs Sügiskuu ja lõppemas on tee). Kui muidugi "Sügiskuu" autoril Ivar Mustal selle vastu midagi pole, siis minu pärast olgu. Pootsmann* on tubli poiss. Tema lavalist tõmblemist (erinevalt mitmest teisest) suudan täitsa rahulikult vaadata, tundub, et see on kusagilt seestpoolt lähtuv. Kas siin laulus ka midagi puudu pole? Mingi finaal vms? Muidu nitševoo, kergelt äratav marsirütm ja puha ja.

3. Meisterjaan - Parmupillihullus
Te ütelge, kas meil ei oleks vaja rohkem selliseid laule? Kas ei kiskunud muhelust näole? Võib-olla muhelesid, mõeldes oo, mis tore lugu see on. Võib-olla muhelesid, mõeldes wtf see veel on. Kas muheluse tekkepõhjus ongi oluline? Lühidalt: mind ei huvita, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt, meeleolukus on oluline. Parmupill on armupill.

2. Go Away Bird- Sally
Sihuke laul, mida kuulates tahaks kulme kaasa nõksutada. Salapärase, aga tuttavliku kõlaga. Mis bändi see meenutab, Nouvelle Vague äkki? Igal juhul mulle täitsa istub. Kui norida tahaks, siis häälduse kallal võiks pisut.

1. I Wear* Experiment - Patience
Esimesed kitarritõmbed on meeldivalt dramaatilised. Jah, mulle meeldib. Ja see poleks isegi eurolava jaoks kõige halvem variant - catchy rida on täitsa olemas. Maru järsku lõppes ära ja vist liiga ruttu. Aga nagu nad reklaamisid, siis tuleb neil plaat varsti välja, miks mitte kuulata.

Žüriiga olin sedakorda suht palju ühel meelel. Tuleb kohe muusikaintelligentne tunne. ^..^

* Hakkasin mõtlema, et Pootsmanni nimi ingliskeelsena oleks nagu pootsman. Poot aga tähendab sõnaraamatu alusel puuksu. Huvitav.

Kommentaarid

  1. Heh ... "Pootsman" on ju täitsa eestikeelne sõna. Inglise keeles minu teada "boatswain". Meil Tõrvas on koer ka justnimelt Pootsmann ja mitte Pootsman, nii et kui superstaarisaates jäid superfinaali tõrvakas Pabbo ja Pootsmann, siis oli mul mõlema üle hea meel. Eks siis teine neist ole lihtsalt meie Potsukese inimkehastus. :D
    Kunagi Kukk vaidles, et kuidas saab meie koer olla kahe "N"-iga, kuid just niisugune nimi oli talle pandud juba enne seda, kui meie ta endale saime.

    VastaKustuta
  2. Jep, pootsman on muidugi sõna. Mul oli natuke teine mõte.

    Aga mis koeranimedesse puutub, siis nende kohta seadust ei ole (nagu inimeste nimede kohta on mingi nimeseadus), seega ilmselt võivad igasugused tähekombinatsioonid nimedeks olla.

    Ühtlasi mul tuli meelde, et Tjorveni koera nimi oli ka Pootsman (sedakorda ühe n-iga). Rootsi keeles nähtavasti Båtsman, sama sõna.

    VastaKustuta
  3. Aaaaa...ja nüüd seda rootsikeelset sõna vaadates sain ma aru, et pootsman, see on ju nagu boat's man. Pootsman on ju tõesti selline ametimees, kes paadis (laevas) on.

    VastaKustuta
  4. Ma kuulsin, et nüüd pidavat ka Jüri Pootsmanni hüüdnimi Potsu olema. Nii hea! :D

    VastaKustuta
  5. Hehe. Potsu oli ju kunagi üks lastesaade. Sihukesed elukad olid seal tegelased. Mitte väga hirmsad, armsad nagu ka. Elasid mingi tüdruku kapis. Ahaa, see on isegi ERR-i arhiivis olemas: https://arhiiv.err.ee/otsi/potsu/date-asc

    Potsu oli sihuke sinine. Teised olid Kiitsa ja Käätsa.

    VastaKustuta
  6. Hehe ... aitäh, et meelde tuletasid - nime järgi olid nad mul täiesti unenenud. Aga sina olid 96. aastal, mil see ekraanile tuli ka rohkem veel laps kui mina. :D Mitte, et ma seda vaadanud ei oleks ... :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Geir Gulliksen "Övre port, nedre port"

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...