Otse põhisisu juurde

Muusika- ja meelelahutusauhinnad 2015

Kuna olen muusikakuulajana olnud suht mannetu, on muusikaauhinnad suuresti üsna lambid ja nende kõrval on suure mahu endale tõmmanud meelelahutusauhinnad.

Laul, mida võiks veel mitu korda kuulata: NOËP - Move
Hea roadtripi laul (praktikas katsetamata): Super Hot Cosmos Blues Band - Yeah
Romantiline filmimuusika: Nicholas Hooper - When Ginny kisses Harry
Parim Läti laul: BrainStorm - My Star (jep, midagi pole muutunud)
Kõige ägedam kummituslaul: Bandemoonium - Kus su püksid on
Suht lambist YT-st leitud lahe laul: Margaret Berger  - Samantha
Dramaatiline laul, mida viimasest superstaarisaatest veel mäletan: Kristjan Kannukene ja Rein Rannap "Õhtunägemus"
Eriauhind Mõnus tõlgendus: Elina Born ja Stig Rästa - Kõnõtraat
Eriauhind Kuulsin seda 26.12.2015 ja kuna olin enne teada saanud, et selle produtsendid on Vaiku ja Sten Sheripov, tekkis positiivne eelarvamus: Jüri Pootsmann - Aga siis
Ansambel, mida peaks vist natuke kuulama (aga pole veel kuulanud): Maria Stuart

Eesti Laulu top:
1. Robin Juhkental and the Big Bangers - Troubles
2. Kali Briis Band - Idiot
3. Elina Born ja Stig Rästa - Goodbye to Yesterday (kui see Aastahitti ei võida, võidab Taukar)
4. Elephants from Neptune - Unriddle me
Meeldejäävad teatrietendused:
Youtube'ist palju vaadatud videod:
Parimad etteasted saatest "Su nägu kõlab tuttavalt" (üsna suvalises järjekorras):
  • Saara Kadak - Kate Bush "Wuthering heights"
  • Juss Haasma  - Raul Sepper "Sein on ees"
  • Rolf Roosalu  - Peeter Tooma "Pistoda laul"
  • Mikk Mäe - Leonard Cohen "Hallelujah"
  • Lenna/Saara Kadak - Sõnajalad "Tulge kõik"
Aasta meelelahutaja tiitel kõlab ehk pisut suureliselt, aga annaksin selle näitleja Henrik Kalmetile, keda olen humoorikalt käitumas näinud nii etenduses "Lantimiskunstnikud", lühifilmis "Roosa kampsun", pikas filmis (ja seriaalis) "Nullpunkt" kui telesaates "Kontakt". Olles näinud seda, mis nähtud, võiks nüüd vaadata, kuidas tal mõni Arno Tali või Indrek Paas välja tuleb.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...