Otse põhisisu juurde

Muusika- ja meelelahutusauhinnad 2015

Kuna olen muusikakuulajana olnud suht mannetu, on muusikaauhinnad suuresti üsna lambid ja nende kõrval on suure mahu endale tõmmanud meelelahutusauhinnad.

Laul, mida võiks veel mitu korda kuulata: NOËP - Move
Hea roadtripi laul (praktikas katsetamata): Super Hot Cosmos Blues Band - Yeah
Romantiline filmimuusika: Nicholas Hooper - When Ginny kisses Harry
Parim Läti laul: BrainStorm - My Star (jep, midagi pole muutunud)
Kõige ägedam kummituslaul: Bandemoonium - Kus su püksid on
Suht lambist YT-st leitud lahe laul: Margaret Berger  - Samantha
Dramaatiline laul, mida viimasest superstaarisaatest veel mäletan: Kristjan Kannukene ja Rein Rannap "Õhtunägemus"
Eriauhind Mõnus tõlgendus: Elina Born ja Stig Rästa - Kõnõtraat
Eriauhind Kuulsin seda 26.12.2015 ja kuna olin enne teada saanud, et selle produtsendid on Vaiku ja Sten Sheripov, tekkis positiivne eelarvamus: Jüri Pootsmann - Aga siis
Ansambel, mida peaks vist natuke kuulama (aga pole veel kuulanud): Maria Stuart

Eesti Laulu top:
1. Robin Juhkental and the Big Bangers - Troubles
2. Kali Briis Band - Idiot
3. Elina Born ja Stig Rästa - Goodbye to Yesterday (kui see Aastahitti ei võida, võidab Taukar)
4. Elephants from Neptune - Unriddle me
Meeldejäävad teatrietendused:
Youtube'ist palju vaadatud videod:
Parimad etteasted saatest "Su nägu kõlab tuttavalt" (üsna suvalises järjekorras):
  • Saara Kadak - Kate Bush "Wuthering heights"
  • Juss Haasma  - Raul Sepper "Sein on ees"
  • Rolf Roosalu  - Peeter Tooma "Pistoda laul"
  • Mikk Mäe - Leonard Cohen "Hallelujah"
  • Lenna/Saara Kadak - Sõnajalad "Tulge kõik"
Aasta meelelahutaja tiitel kõlab ehk pisut suureliselt, aga annaksin selle näitleja Henrik Kalmetile, keda olen humoorikalt käitumas näinud nii etenduses "Lantimiskunstnikud", lühifilmis "Roosa kampsun", pikas filmis (ja seriaalis) "Nullpunkt" kui telesaates "Kontakt". Olles näinud seda, mis nähtud, võiks nüüd vaadata, kuidas tal mõni Arno Tali või Indrek Paas välja tuleb.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »