Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 5

7 punkti on tagasi. Tähelepanelik lugeja loeb seekord siit kokku 8 punkti. Pole midagi teha, teie silmad petavad teid ;)
  • Ühel hetkel tuhnisin natuke moekunstnike wiki lehtedel ja leidsin, et Dolce & Gabbana kaubamärgile on muuhulgas nime andnud ei keegi muu kui Domenico Dolce. Seda, tähendab, et Dolce ja Gabbana on inimesed, teadsin juba enne, aga Domenico Dolce on minu meelest selline nimi, mida ei saa päriselt olemas olla, see oleks nagu mingi tegelaskuju nimi (vrdl Peeter Paan). 
  • Teise huvitava asjana leidsin, et Carolina Herrera näol on tegemist päris korralikus eas vanaprouaga. Minu kujutlustes on ta alati olnud noor kaunis blond haldjas. Maitea miks, võib-olla sellepärast, et need CH lõhnad, mida ma nuusutanud olen, tekitavad pildi noorest inimesest. 
  • Veel ühe kummalise asja peale komistasin internetis- nimekirjad stiilis " 24 nice things to do at Christmas" või "25 good deeds for December". Nimekirjade sisuks on teod nagu "anneta tänaval kerjajale", "alusta oma väikse heategevusprojektiga" jne. Mina siin mõtlen, kas mulle meeldib selliste nimekirjade olemasolu või mitte. Ühest küljest ajaks nagu närvi, et miks advendi- ja jõuluaeg peaks olema justkui kohustuslik heategude tegemise aeg. Teisest küljest- kui ühelgi muul ajal aastas ka midagi head ei tehta, siis parem ju jõulude ajal kui üldse mitte?
  • "Su nägu kõlab tuttavalt" on hea saade. Igal hooajal on seal keegi inimene, kellest ma eelnevalt midagi erilist ei arva, aga saate jooksul hakkan arvama. (Tanel Padari, Koit Toome ja Uku Suviste suurem austaja ma saate-eelselt näiteks polnud. Nende muusika austaja pole ma siiani, aga inimestena on nad meeldivamad kui enne.)
  • Ja veel üks asi, mida seal saates viimati mitu inimest mainisid ja mida minagi mõelnud olen. Justin Timberlake. Ta ei viljele seda muusikastiili, mis mulle reeglina meeldiks, ta ei tee esinedes midagi sellist, millele saaks näpu peale panna ja öelda, et just see on minu arvates jube lahedalt tehtud, ta ei ole välimuselt minu unistuste mees ka. Aga. Mulle õudselt meeldib Justin Timberlake. Kohe see esimene lugu, mis tal välja tuli, kui ta üksinda hakkas mussi tegema, oli hiigla lahe. See ei tähenda, et mul oleks kõik tema plaadid olemas ja lood peas, pigem seda, et kui mingit tema laulu juhtumisi kuulen, läheb see kohe ägedate laulude nimekirja. As long as I've got my suit and tie..Eestis on sarnane tegelane Rolf Roosalu. Ma ei oska seletada, miks ta mulle meeldib. 
  • Aastaid polnud see teema enam teemaks olnud, aga nüüd on taas natuke tõusnud. Mulle tundub, et mitmed inimesed, kes pole Ida-Virumaal käinud/olnud/elanud, elavad justkui silmaklappidega selles osas, milline see koht on. Ikka veel. Niisiis mõned alapunktid selle kohta, mida mina arvan.
    - Ida-Virumaa ja Narva ei ole üks ja seesama. Narva asub Ida-Virumaal, aga peale Narva asub seal veel väga palju kohti. Ida-Virumaa on nii pindalalt kui rahvaarvult suisa Eesti suurimate hulka kuuluv maakond, seega võib täitsa rahulik olla- kohti peale Narva on seal küll ja veel.
    - Kõik Ida-Virumaa elanikud ei ela Eesti meediast ära lõigatud elu. Protsente tuua ei ole, aga ikka väga suur osa vaatab samamoodi "Õnne 13" ja loeb Delfit, nagu suvaline Põlva linna elanik. Sama lugu on idavirulaste väidetava omaette hoidmisega.
    - Eelmisega seotult: Ida-Virumaal elab väga palju eestlasi. Täitsa tõenäoline, et kõigis Ida-Virumaa 7 linnas on rohkem kui 50% elanikkonnast mitte-eestlased (ja sellel on väga loogiline põhjus), aga mina ei tea küll mitte ühtegi maal elavat mitte-eestlast Ida-Virumaal. Kindlasti neid on, kui Peipsi poole näiteks vaadata, aga see on paikkondlik eripära.
    - Oo, muide, mina ise olen suisa erandlik näide: olen suure osa teadlikust elust elanud ühes Ida-Virumaa linnalises asulas. Ja teate, ma olen eestlane. Ja ma tean veel endasarnaseid.
    - Eestlasi elab isegi Narvas.
    - Kui Jõhvis või Kohtla-Järvel ringi jalutada, ei röövita sind kolmandal sammul paljaks. Ka kolmekümne kolmandal mitte. Muidugi võib see juhtuda, aga sama hästi võib see juhtuda ka Tartus, Räpinas või Lihulas.
    - Iroonia on selles, et need, kellele eelnevad punktid mõttes mõeldud on, ei leia neid siit kunagi. Aga tänan lugemast, lugeja, kes sa neid siit lugema satud.
  • Kõige mõttetum asi, mida viimasel ajal näinud olen on selfie-pulk. See on selline tavaline harjavarre moodi kepp, mille külge saad kinnitada oma telefoni. Ikka selleks, et endel tuleks parem, ilusam, ägedam jne. Seal kohas, kus mina teda nägin, maksis ta kusagil 60 eurot. Tasub täitsa kaaluda, kui 60 eurot üle peaks olema.
  • Kui mul oleks laps, ei õpiks ta vist kunagi ise lugema, sest mul oleks liiga suur vajadus talle muudkui ise ette lugeda.

Kommentaarid

  1. Kusjuures kui Domenico Dolce oleks DomenicA dolce, siis tähendaks tema nimi Armas Pühapäev :D

    VastaKustuta
  2. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  3. Aw, see oleks küll lahe nimi :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...