Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 5

7 punkti on tagasi. Tähelepanelik lugeja loeb seekord siit kokku 8 punkti. Pole midagi teha, teie silmad petavad teid ;)
  • Ühel hetkel tuhnisin natuke moekunstnike wiki lehtedel ja leidsin, et Dolce & Gabbana kaubamärgile on muuhulgas nime andnud ei keegi muu kui Domenico Dolce. Seda, tähendab, et Dolce ja Gabbana on inimesed, teadsin juba enne, aga Domenico Dolce on minu meelest selline nimi, mida ei saa päriselt olemas olla, see oleks nagu mingi tegelaskuju nimi (vrdl Peeter Paan). 
  • Teise huvitava asjana leidsin, et Carolina Herrera näol on tegemist päris korralikus eas vanaprouaga. Minu kujutlustes on ta alati olnud noor kaunis blond haldjas. Maitea miks, võib-olla sellepärast, et need CH lõhnad, mida ma nuusutanud olen, tekitavad pildi noorest inimesest. 
  • Veel ühe kummalise asja peale komistasin internetis- nimekirjad stiilis " 24 nice things to do at Christmas" või "25 good deeds for December". Nimekirjade sisuks on teod nagu "anneta tänaval kerjajale", "alusta oma väikse heategevusprojektiga" jne. Mina siin mõtlen, kas mulle meeldib selliste nimekirjade olemasolu või mitte. Ühest küljest ajaks nagu närvi, et miks advendi- ja jõuluaeg peaks olema justkui kohustuslik heategude tegemise aeg. Teisest küljest- kui ühelgi muul ajal aastas ka midagi head ei tehta, siis parem ju jõulude ajal kui üldse mitte?
  • "Su nägu kõlab tuttavalt" on hea saade. Igal hooajal on seal keegi inimene, kellest ma eelnevalt midagi erilist ei arva, aga saate jooksul hakkan arvama. (Tanel Padari, Koit Toome ja Uku Suviste suurem austaja ma saate-eelselt näiteks polnud. Nende muusika austaja pole ma siiani, aga inimestena on nad meeldivamad kui enne.)
  • Ja veel üks asi, mida seal saates viimati mitu inimest mainisid ja mida minagi mõelnud olen. Justin Timberlake. Ta ei viljele seda muusikastiili, mis mulle reeglina meeldiks, ta ei tee esinedes midagi sellist, millele saaks näpu peale panna ja öelda, et just see on minu arvates jube lahedalt tehtud, ta ei ole välimuselt minu unistuste mees ka. Aga. Mulle õudselt meeldib Justin Timberlake. Kohe see esimene lugu, mis tal välja tuli, kui ta üksinda hakkas mussi tegema, oli hiigla lahe. See ei tähenda, et mul oleks kõik tema plaadid olemas ja lood peas, pigem seda, et kui mingit tema laulu juhtumisi kuulen, läheb see kohe ägedate laulude nimekirja. As long as I've got my suit and tie..Eestis on sarnane tegelane Rolf Roosalu. Ma ei oska seletada, miks ta mulle meeldib. 
  • Aastaid polnud see teema enam teemaks olnud, aga nüüd on taas natuke tõusnud. Mulle tundub, et mitmed inimesed, kes pole Ida-Virumaal käinud/olnud/elanud, elavad justkui silmaklappidega selles osas, milline see koht on. Ikka veel. Niisiis mõned alapunktid selle kohta, mida mina arvan.
    - Ida-Virumaa ja Narva ei ole üks ja seesama. Narva asub Ida-Virumaal, aga peale Narva asub seal veel väga palju kohti. Ida-Virumaa on nii pindalalt kui rahvaarvult suisa Eesti suurimate hulka kuuluv maakond, seega võib täitsa rahulik olla- kohti peale Narva on seal küll ja veel.
    - Kõik Ida-Virumaa elanikud ei ela Eesti meediast ära lõigatud elu. Protsente tuua ei ole, aga ikka väga suur osa vaatab samamoodi "Õnne 13" ja loeb Delfit, nagu suvaline Põlva linna elanik. Sama lugu on idavirulaste väidetava omaette hoidmisega.
    - Eelmisega seotult: Ida-Virumaal elab väga palju eestlasi. Täitsa tõenäoline, et kõigis Ida-Virumaa 7 linnas on rohkem kui 50% elanikkonnast mitte-eestlased (ja sellel on väga loogiline põhjus), aga mina ei tea küll mitte ühtegi maal elavat mitte-eestlast Ida-Virumaal. Kindlasti neid on, kui Peipsi poole näiteks vaadata, aga see on paikkondlik eripära.
    - Oo, muide, mina ise olen suisa erandlik näide: olen suure osa teadlikust elust elanud ühes Ida-Virumaa linnalises asulas. Ja teate, ma olen eestlane. Ja ma tean veel endasarnaseid.
    - Eestlasi elab isegi Narvas.
    - Kui Jõhvis või Kohtla-Järvel ringi jalutada, ei röövita sind kolmandal sammul paljaks. Ka kolmekümne kolmandal mitte. Muidugi võib see juhtuda, aga sama hästi võib see juhtuda ka Tartus, Räpinas või Lihulas.
    - Iroonia on selles, et need, kellele eelnevad punktid mõttes mõeldud on, ei leia neid siit kunagi. Aga tänan lugemast, lugeja, kes sa neid siit lugema satud.
  • Kõige mõttetum asi, mida viimasel ajal näinud olen on selfie-pulk. See on selline tavaline harjavarre moodi kepp, mille külge saad kinnitada oma telefoni. Ikka selleks, et endel tuleks parem, ilusam, ägedam jne. Seal kohas, kus mina teda nägin, maksis ta kusagil 60 eurot. Tasub täitsa kaaluda, kui 60 eurot üle peaks olema.
  • Kui mul oleks laps, ei õpiks ta vist kunagi ise lugema, sest mul oleks liiga suur vajadus talle muudkui ise ette lugeda.

Kommentaarid

  1. Kusjuures kui Domenico Dolce oleks DomenicA dolce, siis tähendaks tema nimi Armas Pühapäev :D

    VastaKustuta
  2. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  3. Aw, see oleks küll lahe nimi :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...