Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 5

7 punkti on tagasi. Tähelepanelik lugeja loeb seekord siit kokku 8 punkti. Pole midagi teha, teie silmad petavad teid ;)
  • Ühel hetkel tuhnisin natuke moekunstnike wiki lehtedel ja leidsin, et Dolce & Gabbana kaubamärgile on muuhulgas nime andnud ei keegi muu kui Domenico Dolce. Seda, tähendab, et Dolce ja Gabbana on inimesed, teadsin juba enne, aga Domenico Dolce on minu meelest selline nimi, mida ei saa päriselt olemas olla, see oleks nagu mingi tegelaskuju nimi (vrdl Peeter Paan). 
  • Teise huvitava asjana leidsin, et Carolina Herrera näol on tegemist päris korralikus eas vanaprouaga. Minu kujutlustes on ta alati olnud noor kaunis blond haldjas. Maitea miks, võib-olla sellepärast, et need CH lõhnad, mida ma nuusutanud olen, tekitavad pildi noorest inimesest. 
  • Veel ühe kummalise asja peale komistasin internetis- nimekirjad stiilis " 24 nice things to do at Christmas" või "25 good deeds for December". Nimekirjade sisuks on teod nagu "anneta tänaval kerjajale", "alusta oma väikse heategevusprojektiga" jne. Mina siin mõtlen, kas mulle meeldib selliste nimekirjade olemasolu või mitte. Ühest küljest ajaks nagu närvi, et miks advendi- ja jõuluaeg peaks olema justkui kohustuslik heategude tegemise aeg. Teisest küljest- kui ühelgi muul ajal aastas ka midagi head ei tehta, siis parem ju jõulude ajal kui üldse mitte?
  • "Su nägu kõlab tuttavalt" on hea saade. Igal hooajal on seal keegi inimene, kellest ma eelnevalt midagi erilist ei arva, aga saate jooksul hakkan arvama. (Tanel Padari, Koit Toome ja Uku Suviste suurem austaja ma saate-eelselt näiteks polnud. Nende muusika austaja pole ma siiani, aga inimestena on nad meeldivamad kui enne.)
  • Ja veel üks asi, mida seal saates viimati mitu inimest mainisid ja mida minagi mõelnud olen. Justin Timberlake. Ta ei viljele seda muusikastiili, mis mulle reeglina meeldiks, ta ei tee esinedes midagi sellist, millele saaks näpu peale panna ja öelda, et just see on minu arvates jube lahedalt tehtud, ta ei ole välimuselt minu unistuste mees ka. Aga. Mulle õudselt meeldib Justin Timberlake. Kohe see esimene lugu, mis tal välja tuli, kui ta üksinda hakkas mussi tegema, oli hiigla lahe. See ei tähenda, et mul oleks kõik tema plaadid olemas ja lood peas, pigem seda, et kui mingit tema laulu juhtumisi kuulen, läheb see kohe ägedate laulude nimekirja. As long as I've got my suit and tie..Eestis on sarnane tegelane Rolf Roosalu. Ma ei oska seletada, miks ta mulle meeldib. 
  • Aastaid polnud see teema enam teemaks olnud, aga nüüd on taas natuke tõusnud. Mulle tundub, et mitmed inimesed, kes pole Ida-Virumaal käinud/olnud/elanud, elavad justkui silmaklappidega selles osas, milline see koht on. Ikka veel. Niisiis mõned alapunktid selle kohta, mida mina arvan.
    - Ida-Virumaa ja Narva ei ole üks ja seesama. Narva asub Ida-Virumaal, aga peale Narva asub seal veel väga palju kohti. Ida-Virumaa on nii pindalalt kui rahvaarvult suisa Eesti suurimate hulka kuuluv maakond, seega võib täitsa rahulik olla- kohti peale Narva on seal küll ja veel.
    - Kõik Ida-Virumaa elanikud ei ela Eesti meediast ära lõigatud elu. Protsente tuua ei ole, aga ikka väga suur osa vaatab samamoodi "Õnne 13" ja loeb Delfit, nagu suvaline Põlva linna elanik. Sama lugu on idavirulaste väidetava omaette hoidmisega.
    - Eelmisega seotult: Ida-Virumaal elab väga palju eestlasi. Täitsa tõenäoline, et kõigis Ida-Virumaa 7 linnas on rohkem kui 50% elanikkonnast mitte-eestlased (ja sellel on väga loogiline põhjus), aga mina ei tea küll mitte ühtegi maal elavat mitte-eestlast Ida-Virumaal. Kindlasti neid on, kui Peipsi poole näiteks vaadata, aga see on paikkondlik eripära.
    - Oo, muide, mina ise olen suisa erandlik näide: olen suure osa teadlikust elust elanud ühes Ida-Virumaa linnalises asulas. Ja teate, ma olen eestlane. Ja ma tean veel endasarnaseid.
    - Eestlasi elab isegi Narvas.
    - Kui Jõhvis või Kohtla-Järvel ringi jalutada, ei röövita sind kolmandal sammul paljaks. Ka kolmekümne kolmandal mitte. Muidugi võib see juhtuda, aga sama hästi võib see juhtuda ka Tartus, Räpinas või Lihulas.
    - Iroonia on selles, et need, kellele eelnevad punktid mõttes mõeldud on, ei leia neid siit kunagi. Aga tänan lugemast, lugeja, kes sa neid siit lugema satud.
  • Kõige mõttetum asi, mida viimasel ajal näinud olen on selfie-pulk. See on selline tavaline harjavarre moodi kepp, mille külge saad kinnitada oma telefoni. Ikka selleks, et endel tuleks parem, ilusam, ägedam jne. Seal kohas, kus mina teda nägin, maksis ta kusagil 60 eurot. Tasub täitsa kaaluda, kui 60 eurot üle peaks olema.
  • Kui mul oleks laps, ei õpiks ta vist kunagi ise lugema, sest mul oleks liiga suur vajadus talle muudkui ise ette lugeda.

Kommentaarid

  1. Kusjuures kui Domenico Dolce oleks DomenicA dolce, siis tähendaks tema nimi Armas Pühapäev :D

    VastaKustuta
  2. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  3. Aw, see oleks küll lahe nimi :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...