Otse põhisisu juurde

7 punkti, osa 5

7 punkti on tagasi. Tähelepanelik lugeja loeb seekord siit kokku 8 punkti. Pole midagi teha, teie silmad petavad teid ;)
  • Ühel hetkel tuhnisin natuke moekunstnike wiki lehtedel ja leidsin, et Dolce & Gabbana kaubamärgile on muuhulgas nime andnud ei keegi muu kui Domenico Dolce. Seda, tähendab, et Dolce ja Gabbana on inimesed, teadsin juba enne, aga Domenico Dolce on minu meelest selline nimi, mida ei saa päriselt olemas olla, see oleks nagu mingi tegelaskuju nimi (vrdl Peeter Paan). 
  • Teise huvitava asjana leidsin, et Carolina Herrera näol on tegemist päris korralikus eas vanaprouaga. Minu kujutlustes on ta alati olnud noor kaunis blond haldjas. Maitea miks, võib-olla sellepärast, et need CH lõhnad, mida ma nuusutanud olen, tekitavad pildi noorest inimesest. 
  • Veel ühe kummalise asja peale komistasin internetis- nimekirjad stiilis " 24 nice things to do at Christmas" või "25 good deeds for December". Nimekirjade sisuks on teod nagu "anneta tänaval kerjajale", "alusta oma väikse heategevusprojektiga" jne. Mina siin mõtlen, kas mulle meeldib selliste nimekirjade olemasolu või mitte. Ühest küljest ajaks nagu närvi, et miks advendi- ja jõuluaeg peaks olema justkui kohustuslik heategude tegemise aeg. Teisest küljest- kui ühelgi muul ajal aastas ka midagi head ei tehta, siis parem ju jõulude ajal kui üldse mitte?
  • "Su nägu kõlab tuttavalt" on hea saade. Igal hooajal on seal keegi inimene, kellest ma eelnevalt midagi erilist ei arva, aga saate jooksul hakkan arvama. (Tanel Padari, Koit Toome ja Uku Suviste suurem austaja ma saate-eelselt näiteks polnud. Nende muusika austaja pole ma siiani, aga inimestena on nad meeldivamad kui enne.)
  • Ja veel üks asi, mida seal saates viimati mitu inimest mainisid ja mida minagi mõelnud olen. Justin Timberlake. Ta ei viljele seda muusikastiili, mis mulle reeglina meeldiks, ta ei tee esinedes midagi sellist, millele saaks näpu peale panna ja öelda, et just see on minu arvates jube lahedalt tehtud, ta ei ole välimuselt minu unistuste mees ka. Aga. Mulle õudselt meeldib Justin Timberlake. Kohe see esimene lugu, mis tal välja tuli, kui ta üksinda hakkas mussi tegema, oli hiigla lahe. See ei tähenda, et mul oleks kõik tema plaadid olemas ja lood peas, pigem seda, et kui mingit tema laulu juhtumisi kuulen, läheb see kohe ägedate laulude nimekirja. As long as I've got my suit and tie..Eestis on sarnane tegelane Rolf Roosalu. Ma ei oska seletada, miks ta mulle meeldib. 
  • Aastaid polnud see teema enam teemaks olnud, aga nüüd on taas natuke tõusnud. Mulle tundub, et mitmed inimesed, kes pole Ida-Virumaal käinud/olnud/elanud, elavad justkui silmaklappidega selles osas, milline see koht on. Ikka veel. Niisiis mõned alapunktid selle kohta, mida mina arvan.
    - Ida-Virumaa ja Narva ei ole üks ja seesama. Narva asub Ida-Virumaal, aga peale Narva asub seal veel väga palju kohti. Ida-Virumaa on nii pindalalt kui rahvaarvult suisa Eesti suurimate hulka kuuluv maakond, seega võib täitsa rahulik olla- kohti peale Narva on seal küll ja veel.
    - Kõik Ida-Virumaa elanikud ei ela Eesti meediast ära lõigatud elu. Protsente tuua ei ole, aga ikka väga suur osa vaatab samamoodi "Õnne 13" ja loeb Delfit, nagu suvaline Põlva linna elanik. Sama lugu on idavirulaste väidetava omaette hoidmisega.
    - Eelmisega seotult: Ida-Virumaal elab väga palju eestlasi. Täitsa tõenäoline, et kõigis Ida-Virumaa 7 linnas on rohkem kui 50% elanikkonnast mitte-eestlased (ja sellel on väga loogiline põhjus), aga mina ei tea küll mitte ühtegi maal elavat mitte-eestlast Ida-Virumaal. Kindlasti neid on, kui Peipsi poole näiteks vaadata, aga see on paikkondlik eripära.
    - Oo, muide, mina ise olen suisa erandlik näide: olen suure osa teadlikust elust elanud ühes Ida-Virumaa linnalises asulas. Ja teate, ma olen eestlane. Ja ma tean veel endasarnaseid.
    - Eestlasi elab isegi Narvas.
    - Kui Jõhvis või Kohtla-Järvel ringi jalutada, ei röövita sind kolmandal sammul paljaks. Ka kolmekümne kolmandal mitte. Muidugi võib see juhtuda, aga sama hästi võib see juhtuda ka Tartus, Räpinas või Lihulas.
    - Iroonia on selles, et need, kellele eelnevad punktid mõttes mõeldud on, ei leia neid siit kunagi. Aga tänan lugemast, lugeja, kes sa neid siit lugema satud.
  • Kõige mõttetum asi, mida viimasel ajal näinud olen on selfie-pulk. See on selline tavaline harjavarre moodi kepp, mille külge saad kinnitada oma telefoni. Ikka selleks, et endel tuleks parem, ilusam, ägedam jne. Seal kohas, kus mina teda nägin, maksis ta kusagil 60 eurot. Tasub täitsa kaaluda, kui 60 eurot üle peaks olema.
  • Kui mul oleks laps, ei õpiks ta vist kunagi ise lugema, sest mul oleks liiga suur vajadus talle muudkui ise ette lugeda.

Kommentaarid

  1. Kusjuures kui Domenico Dolce oleks DomenicA dolce, siis tähendaks tema nimi Armas Pühapäev :D

    VastaKustuta
  2. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  3. Aw, see oleks küll lahe nimi :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...