Otse põhisisu juurde

Eesti lauluke, osa 3: finaal

Nõndaks, Eesti laul valitud. Ma panin ka ikka oma tähelepanekud kirja ja koostasin tabelikese, oli huvitavam jälgida.

10. Winny Puhh- Meiecundimees...
Olen jätkuvalt nõus uskuma, et selles asjas on mingi point, aga selle edasiandmine oli minu jaoks lihtsalt liiga labane. Siiski olid praegused kostüümid märksa paremad kui poolfinaali omad, noid ei suutnud üldse vaadata.

9. Teele, Tuuli, Ula & DrumAttack - Ring the alarm
Millegipärast tuli seda show'd vaadates meelde see video. (Ma ei mõtle seda kuidagi halvasti, olgu öeldud, aga lihtsalt tekkis seos.)

8. Põhja-Tallinn - Meil on aega veel
See laul on väsinud, iga korraga avaldab aina vähem muljet. Kuidagi kodukootud mulje jätab.

7. Rolf Roosalu - With U
Rolfi soeng- 12 points. Muus osas mulle jätkuvalt meeldib tema hääl, peab kõrgeid noote ka üsna hästi kinni.

6. Birgit Õigemeel - Et uus saaks alguse
See, et mul terve tänase hommiku see lugu kummitas, on Eurovisiooni silmas pidades ilmselt hea märk. Ja ühes kohas üks viisikäik on ka täitsa ilus. Aga. Mida ma eile tähele panin, oli see, et lauljanna rääkimisstiil meenutab kohati ühte teist Eesti lauljannat, kes idanaabrite juures väga tuntud on.

5. Elina Born - Enough
See laul ei häiri. see on täitsa hea laul tegelikult. Tšau, bassimängija.

4. Rasmus Rändvee & Facelift Deer - Dance
Eile vaatasin, et Rasmus ise on seal bändis kõige vähem popp tüüp. Midagi temas mulle nagu meeldib, huvitav mis.

3. Grete Paia - Päästke noored hinged
Viimati ei pannud tähelegi, aga ikka väga lõhmuselik laul on. Pilt natuke liiga palju vilkus minu jaoks, aga nagunii eriti vaadata ei tahtnud. Ehk veidi jõuetuks jäi kogu see värk.

2. Kõrsikud - Suuda öelda ei
Varem ei saanud aru, aga eile jälle sain, et Bonzo hääles on midagi, mis mulle ei meeldi (selsamal põhjusel ma ilmselt teda ka niisama ei kuula). Ta ei rikkunud siiski laulu ära, aga mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui Pehu Jaan oleks eeslaulja olnud.

1. Liisi Koikson ja Söörömöö - Üle vee
Viimati ma ütlesin, et see pole Liisi parimaid laule ja seda arvan jätkuvalt, aga ilmselt mulle eile siis sobis. Sest see pole ka halb laul, onju. Selline voogav ja malbe.  Ja autor on Immi. Haha.

Saatejuhtide osas ka mõned tähelepanekud: meesterahvas, kelle osas muidu üsna kriitiline olen, sai mu meelest täitsa hästi hakkama, tegi isegi mõned sellised naljad, mis olid päriselt naljakad.  Naisterahva puhul ootasin, mis hetkel ta piitsa ja/või käerauad kusagilt välja tõmbab, riietus justkui vihjas, et selline asi võiks juhtuda.

Kommentaarid

  1. Endine Pehk arvab, et Pehu Jaan nagu ei ole õige öelda ... Vähemalt ma pole sellist käänamist enda ümber kunagi kuulnud ...

    VastaKustuta
  2. Usun jah, et see tegelikult vale on. Lihtsalt tema puhul kõlab nii lahedalt :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...