Otse põhisisu juurde

Eesti lauluke, osa 3: finaal

Nõndaks, Eesti laul valitud. Ma panin ka ikka oma tähelepanekud kirja ja koostasin tabelikese, oli huvitavam jälgida.

10. Winny Puhh- Meiecundimees...
Olen jätkuvalt nõus uskuma, et selles asjas on mingi point, aga selle edasiandmine oli minu jaoks lihtsalt liiga labane. Siiski olid praegused kostüümid märksa paremad kui poolfinaali omad, noid ei suutnud üldse vaadata.

9. Teele, Tuuli, Ula & DrumAttack - Ring the alarm
Millegipärast tuli seda show'd vaadates meelde see video. (Ma ei mõtle seda kuidagi halvasti, olgu öeldud, aga lihtsalt tekkis seos.)

8. Põhja-Tallinn - Meil on aega veel
See laul on väsinud, iga korraga avaldab aina vähem muljet. Kuidagi kodukootud mulje jätab.

7. Rolf Roosalu - With U
Rolfi soeng- 12 points. Muus osas mulle jätkuvalt meeldib tema hääl, peab kõrgeid noote ka üsna hästi kinni.

6. Birgit Õigemeel - Et uus saaks alguse
See, et mul terve tänase hommiku see lugu kummitas, on Eurovisiooni silmas pidades ilmselt hea märk. Ja ühes kohas üks viisikäik on ka täitsa ilus. Aga. Mida ma eile tähele panin, oli see, et lauljanna rääkimisstiil meenutab kohati ühte teist Eesti lauljannat, kes idanaabrite juures väga tuntud on.

5. Elina Born - Enough
See laul ei häiri. see on täitsa hea laul tegelikult. Tšau, bassimängija.

4. Rasmus Rändvee & Facelift Deer - Dance
Eile vaatasin, et Rasmus ise on seal bändis kõige vähem popp tüüp. Midagi temas mulle nagu meeldib, huvitav mis.

3. Grete Paia - Päästke noored hinged
Viimati ei pannud tähelegi, aga ikka väga lõhmuselik laul on. Pilt natuke liiga palju vilkus minu jaoks, aga nagunii eriti vaadata ei tahtnud. Ehk veidi jõuetuks jäi kogu see värk.

2. Kõrsikud - Suuda öelda ei
Varem ei saanud aru, aga eile jälle sain, et Bonzo hääles on midagi, mis mulle ei meeldi (selsamal põhjusel ma ilmselt teda ka niisama ei kuula). Ta ei rikkunud siiski laulu ära, aga mulle oleks veel rohkem meeldinud, kui Pehu Jaan oleks eeslaulja olnud.

1. Liisi Koikson ja Söörömöö - Üle vee
Viimati ma ütlesin, et see pole Liisi parimaid laule ja seda arvan jätkuvalt, aga ilmselt mulle eile siis sobis. Sest see pole ka halb laul, onju. Selline voogav ja malbe.  Ja autor on Immi. Haha.

Saatejuhtide osas ka mõned tähelepanekud: meesterahvas, kelle osas muidu üsna kriitiline olen, sai mu meelest täitsa hästi hakkama, tegi isegi mõned sellised naljad, mis olid päriselt naljakad.  Naisterahva puhul ootasin, mis hetkel ta piitsa ja/või käerauad kusagilt välja tõmbab, riietus justkui vihjas, et selline asi võiks juhtuda.

Kommentaarid

  1. Endine Pehk arvab, et Pehu Jaan nagu ei ole õige öelda ... Vähemalt ma pole sellist käänamist enda ümber kunagi kuulnud ...

    VastaKustuta
  2. Usun jah, et see tegelikult vale on. Lihtsalt tema puhul kõlab nii lahedalt :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...