Olen 26-aastane. Möödunud nädalal jõudis minuni esmakordselt arusaamine, et kohanimi Iisaku on meesterahva nimi omastavas käändes.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Ma olen vanem, aga pole ka kunagi selle peale mõelnud. On jah! :)
VastaKustutaTõesti? Sa vabandad ehk vähemalt sellega välja, et pole selle kohaga erilist kokkupuudet olnud.
VastaKustutaMa olen korduvalt sealt mööda või läbi sõitnud ja kunagi pole isegi pähe tulnud kuidagi teisiti mõelda.
No see Iisak pole ju väga levinud nimi ja ega ma ausalt öeldes ei tea, kas ma näiteks möödudes kohast nimega Madise ka mõtleks sellele, et näe, mehe nimele viitav koht. Lihtsalt lähed sinna ja ei mõtle sellistele asjadele.
VastaKustutaMadise puhul kindlasti mõtleksin. Iisak on jah ilmselt liiga vähelevinud nimi.
VastaKustuta