Olen 26-aastane. Möödunud nädalal jõudis minuni esmakordselt arusaamine, et kohanimi Iisaku on meesterahva nimi omastavas käändes.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Ma olen vanem, aga pole ka kunagi selle peale mõelnud. On jah! :)
VastaKustutaTõesti? Sa vabandad ehk vähemalt sellega välja, et pole selle kohaga erilist kokkupuudet olnud.
VastaKustutaMa olen korduvalt sealt mööda või läbi sõitnud ja kunagi pole isegi pähe tulnud kuidagi teisiti mõelda.
No see Iisak pole ju väga levinud nimi ja ega ma ausalt öeldes ei tea, kas ma näiteks möödudes kohast nimega Madise ka mõtleks sellele, et näe, mehe nimele viitav koht. Lihtsalt lähed sinna ja ei mõtle sellistele asjadele.
VastaKustutaMadise puhul kindlasti mõtleksin. Iisak on jah ilmselt liiga vähelevinud nimi.
VastaKustuta