Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada. Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda! Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...
Ma olen vanem, aga pole ka kunagi selle peale mõelnud. On jah! :)
VastaKustutaTõesti? Sa vabandad ehk vähemalt sellega välja, et pole selle kohaga erilist kokkupuudet olnud.
VastaKustutaMa olen korduvalt sealt mööda või läbi sõitnud ja kunagi pole isegi pähe tulnud kuidagi teisiti mõelda.
No see Iisak pole ju väga levinud nimi ja ega ma ausalt öeldes ei tea, kas ma näiteks möödudes kohast nimega Madise ka mõtleks sellele, et näe, mehe nimele viitav koht. Lihtsalt lähed sinna ja ei mõtle sellistele asjadele.
VastaKustutaMadise puhul kindlasti mõtleksin. Iisak on jah ilmselt liiga vähelevinud nimi.
VastaKustuta