Mulle väga meeldib tasakaalu idee. Et maailmas (ja inimeses) on kõik (või vähemalt võiks olla) tasakaalus.Näiteks praegu. Bussis olid mingid ilgelt nõmedad teismelised (no tõesti, kui nad purjus ei olnud, siis mul on neist lausa kahju, sest sel juhul nad on päriselt sellised) ja mõtlesin et iiiissand kui halb, aga kohe pärast seda oli poes üks mees, kes ütles, et ma küsiksin enne (vorstiletis), sest ma olin enne teda. Seepeale mõtlesin et iiisssand kui tore. Näed, ongi tasakaal!
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar