Otse põhisisu juurde

Tähelepanekuid hommikust

  • Kätte on jõudnud see aeg aastast, kus toas on hommikul piisavalt pime, et paneb silmi krimpsutama, kui tuli põlema panna.
  • Kätte on jõudnud ka see aeg aastast, kus prilliklaasid õuest tuppa astudes veidi uduseks võivad tõmbuda.
  • Selles bussis, millega mõnikord hommikul sõidan (laiskus), on üks noormees, gümnasist. Ta meeldib mulle, tema olemus. Ma pole kunagi eriti aru saanud nn pahade poiste võlust, mulle meeldivad head poisid ja tema tundub olevat just üks nende hulgast. Ilmselt on ta tark ja õpib hästi, selles, kuivõrd teda koolis sotsiaalselt aktsepteeritakse, pole kindel. Aga tundub täpselt selline, kes läheb ülikooli näiteks füüsikat õppima ja on lõpuks väga kunn. Ja tema nimi on kindlasti midagi sellist normaalset ja tavalist nagu Martin või Kaarel, mitte Carl Christopher või Devon (kuigi ta on sündinud juba moodsatel 90ndatel).
  • Sealsamas bussis on ka üks naine, kes juba umbes kuu aega käib sihukese paksema jakiga (ma paneks sellise selga umbes novembris või nii). Lihtsalt sellepärast mainin, et mina käin jätkuvalt oma õhukese jakiga. Nii selle kui ka minu siseruumide riietuse kohta on kuulda kommentaare stiilis "Mul on külm sind vaadata". Lõigu mõte: külm ja soe on suhtelised mõisted
  • Raekoja platsi meeste juuksur on mingitel päevadel avatud kella 7.30-st, mis on kuidagi nii lahe. Võimalus enne töö- või koolipäeva pügatud saada.
  • Mis uudised need sellised on täna? Tegin Postimehe lahti ja panin õudusjudinatega jälle kinni.
  • Õnneks esineb ka positiivseid judinaid. Täna hommikul olid näiteks sügisvaimustuse judinad.
  • Kui sa readerist loed, siis klõpsa korraks päris blogisse ka ennast, näed vahtralehti ja vihmavarju.

Kommentaarid

  1. päris tükk aega vaatasin, enne kui aru sain, et see eriti suur vahtraleht all paremas nurgas on tegelikult vihmavari :)

    VastaKustuta
  2. See on päris huvitav, kuidas see vihmavari mõnes arvutis on all paremas nurgas (nagu lammas), mõnes teises on paremal pool keskel jne.

    VastaKustuta
  3. Mis ta ikka nii huvitav on, monitorist oleneb lihtsalt ;- )

    VastaKustuta
  4. Ma sain juba sinuga tutvudes aru, et sulle meeldivad sellised korralikud poisid, ja ma üldse ei imesta, et nimenäidete hulgas on siin ka Kaarel. :D
    Üsna korraliku välimusega oli ka meie hea Toomas Kolk eilses superstaarisaates, kuigi midagi sellist oli temas siiski, mis ilmselt sulle ei meeldi, aga mulle küll, sest see on olemas ka minu Artos. :D
    Tervitused Võrust!

    VastaKustuta
  5. Päeva kommentaari auhind läheb kahtlemata sulle!:D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...