Otse põhisisu juurde

Viisud #3 ehk kuidas lõppvaatus täiega äässi kikkis

Sel puhul ei ole kolmas osa halvem kui kaks esimest. Mis ma oskan öelda. Marko, muidugi Marko. Tekkis idee, et äkki võiks teda järgmisel aastal eurolaval näha. Marko & Friends. Võib-olla koos selle Vääna vanaisaga? Ehk annaks kuidagi kombineerida.
Aga kui Markost (kes kahtlemata oli õhtu staare) edasi laulude juurde minna, siis tuleb tõdeda, et kolme tagasihoidliku telerivaataja arvamus langes Euroopa top 10-ga kokku kusagil 40% ulatuses (statistika, vana arm).
Tjah, mõned laulud olid nii kõnekad. Nagu see Venemaa noormees, ma kohe tundsin tema valu oma südames, esimestest sekunditest alates, siiani langeb raske pilv pea kohale, kui sellele mõtlen.(Olen ma sellest juba kirjutanud? Mis teha, liigutav värk.)
Muus osas mulle meeldis, kuidas (joogimängu) reeglid "Ida-Euroopa lauljal on võltsblondid juuksed" ja "laulja näeb välja nagu Ida-Euroopa hoor" kehtisid rohkem kui ühe korra ka meeste kohta. Kas see võibki olla see sugude kampaania, mida Eestis praegu tehakse?
Hääletamine. Ma ikka ei suuda harjuda, et kõiki punkte enam ühekaupa ei anta, nii palju raskem on jälgida.Aga lehmjas kuues Rolf laulis! Ja oligi endale kenasti soengu teinud. Ja Lõhmuse liftikommentaar oli piisavalt ebaviisakas, et naerda. Üllatavalt jäi aga ära surmkindel reegel "Saksamaa annab Türgile 12 punkti", vat mida kitarripoiss suutis.
See, et Saksamaa selle värgi endale kaela sai on muidugi...noh, naljakas. Geograafilises plaanis vaadates oleksin siiski Azerbaidžaani võitu näha tahtnud. Aga Saksamaa on eestlastele mugav, saab (oma saksa?) autoga kohale minna nagu selle aasta Makedoonia mees Norrasse tuli.
Oo, ja mis tegelt mulle kõige rohkem meeldis, oli see, kuidas Saksamaa võit toetas seda, mida Leedu laulis.

Opa! Shallalii-shallalaa, shalaliii-shallalaa...allez-allez-allez!

Jah, kuivõrd jalgpalli MM hakkab varsti, siis jätkem lõpunoodiks kõige jalgpallilaululikum lugu.

Kommentaarid

  1. Rolfi etteaste tekitas BBC kommentaatoris ka emotsioone. Ja ütleme nii, et ta ei kiljunud just vaimustusest.:)
    A muidu kuulasin ma ikka R2e, traditsioonie kohaselt. Muhe õhtu oli.
    T.

    VastaKustuta
  2. Tahaks ka alati neid R2 kommentaare kuulata, aga Marko on liiga hea, et loobuda :P

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...