Otse põhisisu juurde

Blokib

Päris mitu korda olen kirjutanud ja kustutanud viimaste päevade jooksul. Mõtlesin, et peaks ehk Twitterisse kolima, kuidagi meeldiv on see mõte asjast lühidalt rääkida. Siinse koha populaarsusele minu silmis ei aita kaasa ka see, et errorit viskab, kui paremasse tulpa uut asja tahan lisada. Guugeldasin isegi, nagu targemad alati soovitavad, tolku ei saanud.

Nonäädnoh, jälle on sihuke tekst, mille võiks vabalt maha lasta. Buuhuu.

Oo, aga enne õues oli ühel naisel mingi suur südamekujuline raam kaenlas. Ja mingi tüüp kõndis, suur papist kass toika otsas. Kuuldavasti Tartus käivadki nii. Nojah, how would I know.

Päris huvitav, kui saaks õhtul kõik mõtted välja printida, mis päeva jooksul tulnud on. Koos asukohaga (nagu et kus asusid, kui mõte tuli). Lihtsalt et ise üle vaadata. Paberihunti oleks ka muidugi vaja siis.

It's that time of year, leave all your hopelessnesses aside.

Kommentaarid

  1. Aga miks paberihunt? Saaksid ju teha "maitsvaid" statistikaid seejärel - et millistes kohtades ikka tavaliselt kõige paremad mõtted tulevad ja...näiteks, millistest mõtetest oled "kinni hakanud" ja kuhu seepärast välja jõudnud... :)

    Kas sellise asja jaoks ei oleks hoopis hea elektrooniline märkmik?

    VastaKustuta
  2. Statistika mõttes oleks muidugi hea. Mul tulid millegipärast kohe mingid mõttevargad pähe, kelle tõttu toda hunti vaja oleks.

    A kui viitsiks üles tähendama hakata, siis oleks tavaline märkmik ka ok, elektrooniline muidugist ka.

    VastaKustuta
  3. Tallinnas ka loivavad need papist kassidega tüübid. A nad näevad tavaliselt nii passive-agressive välja, et ma ei ole veel küsida julgenud, mis asja eest nad seisavad...

    VastaKustuta
  4. Äkki on mingid kassiõiguslased? Mingid kassireklaamid on ka linna peal väljas ja.

    VastaKustuta
  5. http://www.facebook.com/note.php?note_id=107532382615373

    Mari

    VastaKustuta
  6. Ahaa, see on kaval asi.
    Ja muidugi on selle kassi nimi just Bobo :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...