Jällegi on kätte jõudnud kultuurinurga kord. Sedakorda esmalt Mihkel Muti raamatust nimega "Hiired tuules". Väga lahe. Hea stiil, kerge ja huvitav lugeda. Ning kuidagi ei saa mööda vaadata minu lemmikosast- üle vindi keeratud iroonitsemine intelligentide ja "intelligentide" kallal. Mõnus. Muidugi muutis säärane stiil mõned tegelased häirivaks, aga eks see olnudki mõte.
Ja huvitavad ideed olid mitmed. Näiteks näidend inimesest, kelle elu peamine eesmärk on nostalgitsemine. Ehk siis kõik, mis ta elus teeb ja mis juhtub, kannab juba juhtumise hetkel eesmärki sel teemal kunagi nostalgitsema hakata.
Siis ka idee sellest, et igal inimesel on olemas teisik. Seega kui keegi kaotab mõne inimese, kelleta ta ei suuda elada, siis võiks selle teisiku üles otsida ja nö endale võtta, oleks jälle hästi. Siuke täitsa teoreetiline mõte, aga mulle meeldib.
Mis raamatu lõppu puutub, siis ma juba kusagilt keskpaigast peale arvasin, et üks tüüpidest end ära tapab, aga ei läinudki nii. Meeldiv, kui raamatus ootustevastaselt läheb.
Filmi käisin ka eile vaatamas. "Milk" niisiis. Eluloofilmid on ikka huvitavad tavaliselt. See ka. Teema oli päevakajaline, üldine õhustik meeldis ja pilti oli kuidagi ilus vaadata, lisaks massistseenid mõjusid ja näitlejad olid enamasti usutavad. Too tütarlaps oli täitsa vahva näiteks. Üldiselt ka üsnagi kaasaelamist soodustav, ma igal juhul plaksutasin mõttes et wiiiii, näe võitsidki või oh no, nüüd hakkavadki tapma. Aga see, kes tappis ja miks, oli küll suht lambikas lõpuks. Natuke kummalisena mõjus ka see, kuidas peategelane endale kaaslasi leidis. Tuleb tüüp ukse taha, näeb väga 70ndate groovy välja, ütleb paar sõna ja järgmine hetk on juba uksest sees ja voodis sees. Noh, kui tuua üks näide. Natuke liiga film on sihuke asi. Või siis mina olen liiga maa-ja pinnapealne, et sellest aru saada.(Mnjah, ise kirjutas eelmises postituses tuulepäisusest ja naiivsusest. Aga see pole siiski sama ma arvan.)
Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et 2-tunnise filmi kohta väga vähe vaatasin kella(37. ja 70.minutil, kui detailidesse laskuda), saab imdb-s punkte küll.
Ja huvitavad ideed olid mitmed. Näiteks näidend inimesest, kelle elu peamine eesmärk on nostalgitsemine. Ehk siis kõik, mis ta elus teeb ja mis juhtub, kannab juba juhtumise hetkel eesmärki sel teemal kunagi nostalgitsema hakata.
Siis ka idee sellest, et igal inimesel on olemas teisik. Seega kui keegi kaotab mõne inimese, kelleta ta ei suuda elada, siis võiks selle teisiku üles otsida ja nö endale võtta, oleks jälle hästi. Siuke täitsa teoreetiline mõte, aga mulle meeldib.
Mis raamatu lõppu puutub, siis ma juba kusagilt keskpaigast peale arvasin, et üks tüüpidest end ära tapab, aga ei läinudki nii. Meeldiv, kui raamatus ootustevastaselt läheb.
Filmi käisin ka eile vaatamas. "Milk" niisiis. Eluloofilmid on ikka huvitavad tavaliselt. See ka. Teema oli päevakajaline, üldine õhustik meeldis ja pilti oli kuidagi ilus vaadata, lisaks massistseenid mõjusid ja näitlejad olid enamasti usutavad. Too tütarlaps oli täitsa vahva näiteks. Üldiselt ka üsnagi kaasaelamist soodustav, ma igal juhul plaksutasin mõttes et wiiiii, näe võitsidki või oh no, nüüd hakkavadki tapma. Aga see, kes tappis ja miks, oli küll suht lambikas lõpuks. Natuke kummalisena mõjus ka see, kuidas peategelane endale kaaslasi leidis. Tuleb tüüp ukse taha, näeb väga 70ndate groovy välja, ütleb paar sõna ja järgmine hetk on juba uksest sees ja voodis sees. Noh, kui tuua üks näide. Natuke liiga film on sihuke asi. Või siis mina olen liiga maa-ja pinnapealne, et sellest aru saada.(Mnjah, ise kirjutas eelmises postituses tuulepäisusest ja naiivsusest. Aga see pole siiski sama ma arvan.)
Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et 2-tunnise filmi kohta väga vähe vaatasin kella(37. ja 70.minutil, kui detailidesse laskuda), saab imdb-s punkte küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar