Otse põhisisu juurde

If a bullet should enter my brain, let that bullet destroy every closet door...

Jällegi on kätte jõudnud kultuurinurga kord. Sedakorda esmalt Mihkel Muti raamatust nimega "Hiired tuules". Väga lahe. Hea stiil, kerge ja huvitav lugeda. Ning kuidagi ei saa mööda vaadata minu lemmikosast- üle vindi keeratud iroonitsemine intelligentide ja "intelligentide" kallal. Mõnus. Muidugi muutis säärane stiil mõned tegelased häirivaks, aga eks see olnudki mõte.
Ja huvitavad ideed olid mitmed. Näiteks näidend inimesest, kelle elu peamine eesmärk on nostalgitsemine. Ehk siis kõik, mis ta elus teeb ja mis juhtub, kannab juba juhtumise hetkel eesmärki sel teemal kunagi nostalgitsema hakata.
Siis ka idee sellest, et igal inimesel on olemas teisik. Seega kui keegi kaotab mõne inimese, kelleta ta ei suuda elada, siis võiks selle teisiku üles otsida ja nö endale võtta, oleks jälle hästi. Siuke täitsa teoreetiline mõte, aga mulle meeldib.
Mis raamatu lõppu puutub, siis ma juba kusagilt keskpaigast peale arvasin, et üks tüüpidest end ära tapab, aga ei läinudki nii. Meeldiv, kui raamatus ootustevastaselt läheb.

Filmi käisin ka eile vaatamas. "Milk" niisiis. Eluloofilmid on ikka huvitavad tavaliselt. See ka. Teema oli päevakajaline, üldine õhustik meeldis ja pilti oli kuidagi ilus vaadata, lisaks massistseenid mõjusid ja näitlejad olid enamasti usutavad. Too tütarlaps oli täitsa vahva näiteks. Üldiselt ka üsnagi kaasaelamist soodustav, ma igal juhul plaksutasin mõttes et wiiiii, näe võitsidki või oh no, nüüd hakkavadki tapma. Aga see, kes tappis ja miks, oli küll suht lambikas lõpuks. Natuke kummalisena mõjus ka see, kuidas peategelane endale kaaslasi leidis. Tuleb tüüp ukse taha, näeb väga 70ndate groovy välja, ütleb paar sõna ja järgmine hetk on juba uksest sees ja voodis sees. Noh, kui tuua üks näide. Natuke liiga film on sihuke asi. Või siis mina olen liiga maa-ja pinnapealne, et sellest aru saada.(Mnjah, ise kirjutas eelmises postituses tuulepäisusest ja naiivsusest. Aga see pole siiski sama ma arvan.)
Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et 2-tunnise filmi kohta väga vähe vaatasin kella(37. ja 70.minutil, kui detailidesse laskuda), saab imdb-s punkte küll.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...