Otse põhisisu juurde

If a bullet should enter my brain, let that bullet destroy every closet door...

Jällegi on kätte jõudnud kultuurinurga kord. Sedakorda esmalt Mihkel Muti raamatust nimega "Hiired tuules". Väga lahe. Hea stiil, kerge ja huvitav lugeda. Ning kuidagi ei saa mööda vaadata minu lemmikosast- üle vindi keeratud iroonitsemine intelligentide ja "intelligentide" kallal. Mõnus. Muidugi muutis säärane stiil mõned tegelased häirivaks, aga eks see olnudki mõte.
Ja huvitavad ideed olid mitmed. Näiteks näidend inimesest, kelle elu peamine eesmärk on nostalgitsemine. Ehk siis kõik, mis ta elus teeb ja mis juhtub, kannab juba juhtumise hetkel eesmärki sel teemal kunagi nostalgitsema hakata.
Siis ka idee sellest, et igal inimesel on olemas teisik. Seega kui keegi kaotab mõne inimese, kelleta ta ei suuda elada, siis võiks selle teisiku üles otsida ja nö endale võtta, oleks jälle hästi. Siuke täitsa teoreetiline mõte, aga mulle meeldib.
Mis raamatu lõppu puutub, siis ma juba kusagilt keskpaigast peale arvasin, et üks tüüpidest end ära tapab, aga ei läinudki nii. Meeldiv, kui raamatus ootustevastaselt läheb.

Filmi käisin ka eile vaatamas. "Milk" niisiis. Eluloofilmid on ikka huvitavad tavaliselt. See ka. Teema oli päevakajaline, üldine õhustik meeldis ja pilti oli kuidagi ilus vaadata, lisaks massistseenid mõjusid ja näitlejad olid enamasti usutavad. Too tütarlaps oli täitsa vahva näiteks. Üldiselt ka üsnagi kaasaelamist soodustav, ma igal juhul plaksutasin mõttes et wiiiii, näe võitsidki või oh no, nüüd hakkavadki tapma. Aga see, kes tappis ja miks, oli küll suht lambikas lõpuks. Natuke kummalisena mõjus ka see, kuidas peategelane endale kaaslasi leidis. Tuleb tüüp ukse taha, näeb väga 70ndate groovy välja, ütleb paar sõna ja järgmine hetk on juba uksest sees ja voodis sees. Noh, kui tuua üks näide. Natuke liiga film on sihuke asi. Või siis mina olen liiga maa-ja pinnapealne, et sellest aru saada.(Mnjah, ise kirjutas eelmises postituses tuulepäisusest ja naiivsusest. Aga see pole siiski sama ma arvan.)
Kokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et 2-tunnise filmi kohta väga vähe vaatasin kella(37. ja 70.minutil, kui detailidesse laskuda), saab imdb-s punkte küll.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...