Millal on õige aeg muutuda ratsionaalseks? Kas kahekümnendate eluaastate algus ei peaks veel olema reserveeritud kohatisele naiivsusele, tuulepäisusele ja (üle)paisutatud tunnetele? Või ollakse tänapäeval selles vanuses juba täiesti täiskasvanud?
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
ma olen umbes 20ndate teise poole alguses ja veel küll ei kavatse ratsionaalseks hakata. tuulepäisus forever!
VastaKustutaHästi!
VastaKustutaJa minu meelest pole tänapäeval suureks saamine enam üldse moes. Võibolla esimese pensioni kättesaamise puhul võiks selle eest midagi ratsionaalset osta, aga muidu mitte.
VastaKustutaT.
Hmm, kas tänapäeval (kas ka eilepäeval ja hommepäeval?) pole mitte nii, et seda nö. täiskasvanuks saamist lükatakse üha enam enda ees, et selleni jõudmisega mitte üleliia kiirustada. Sest nii paljut tahaks veel teha ja kogeda, aga "täiskasvanuna" on ju ainult üks töö ja kohustused ja perekond ja hall argipäev sinna otsa. (Ma kahtlustan juba, et siinkohal on halli värviga liialdatud.)
VastaKustutaAga ma mõtlen, et sul pole põhjust muretsemiseks. Nimelt seetõttu, et sa sellega juba oma pead vaevad. Kui sa oma pead sellega EI vaevaks, siis oleks põhjust muretsemiseks. Mhmh.
Ja ma arvan, et parem on olla asjadest teadlik ja vaevata nendega oma pead, kui et elada silmad kinni ja pea pilvedes. (Kuigi tekib kiusatus küsida, aga miks mitte nii.)
T.
(mitte anonüümne)