Otse põhisisu juurde

#463

Eile jõudis minu akadeemiline karjäär kõrgpunkti. Lõpuks sain teada, mis Lossi garderoobitädi nimi on. : )
Sildid:

Kommentaarid

  1. lispet20. märts 2009, kell 08:59

    Aga andmekaitsekaalutlustel sa seda siin ei avalda?

    VastaKustuta
  2. Truffe20. märts 2009, kell 23:30

    Aa, selle variandi peale ma ei tulnudki, aga kui sa nii ütled, siis seda ka.:P

    VastaKustuta
  3. Anonüümne23. märts 2009, kell 16:57

    Ta nimi on nt. Elviira. Või siis Õie. Või Henrietta :P

    Müümitröll

    VastaKustuta
  4. Truffe23. märts 2009, kell 17:02

    Ei ole ükski neist, aga piirkond on sul õige ma ütleks:P

    VastaKustuta
  5. Anonüümne24. märts 2009, kell 10:20

    Helmi?või Milvi?Pärja?

    M.

    VastaKustuta
  6. Truffe24. märts 2009, kell 11:12

    Veel lähemal. Milvi on minu jaoks eriti sarnane selle nimega kuidagi..

    VastaKustuta
  7. lispet26. märts 2009, kell 15:21

    Kas Henrietta ja Õie on samas piirkonnas? :D

    VastaKustuta
  8. Truffe26. märts 2009, kell 15:28

    Mis sa nüüd mõtledki sellega? Et kas Henrietta ja Õie on omavahel samas piirkonnas. Ei ole mu meelest.
    Aga mis tädi nimesse puutub, siis see on Õiega samast kategooriast küll ma ütleks.

    VastaKustuta
  9. lispet26. märts 2009, kell 19:31

    Ma mõtlesin seda, et kui müümitröll pakkus õiet ja henriettat, siis sa ütlesid, et ei ükski aga piirkond on õige. Ma sis mõtsin, et Õie ja Henrietta ei ole ei päritolult ega häälikuliselt koostiselt samas piirkonnas :P

    VastaKustuta
  10. Anonüümne26. märts 2009, kell 22:11

    Aino?

    M.

    VastaKustuta
  11. Truffe26. märts 2009, kell 22:20

    Aino on ka väga hea pakkumine, aga pole õige.
    Peris naljakaks läheb juba see värk:P

    VastaKustuta
  12. meRilin K2. aprill 2009, kell 00:52

    Helju?

    VastaKustuta
  13. Truffe3. aprill 2009, kell 00:11

    Parim pakkumine seni.

    VastaKustuta
  14. meRilin K3. aprill 2009, kell 00:16

    Haah! äkki on siis Helve või Elve?

    VastaKustuta
  15. Truffe3. aprill 2009, kell 01:41

    Helju oli lähemal.

    VastaKustuta
  16. meRilin K3. aprill 2009, kell 09:40

    oeh, hommikul tuli üks hea nimi pähe, aga nüüd enam ei mäleta..
    ot, Helle? või Maire?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »