Otse põhisisu juurde

9 - Mul on täna hea päev

Igasuguseid asju võib juhtuda. Minul juhtus praegu see, et läksin oma odavalt saadud uut dušigeeli vannituppa riiulisse panema ja ta ei mahtunud. Liiga kõrge. Mina olen nimelt ainuke, kelle dušitarvete hoidik on ülevalt suletud. Nii et, Merilin, ma panin nüüd sinu raami peale ta.
Kuigi hirmus vastik on üles tõusta ja alati ei õnnestugi(näiteks esmaspäeviti), siis mulle meeldib hommikustes loengutes käia. Seal on selline tunne nagu vanasti oli. Kasvõi selle poolest, et räägitakse konkreetselt asjast, mitte et vaat selline reegel on olemas, aga ega ta päris kindlalt ei kehti. Mitte et see viimane kuidagi halvem oleks, lihtsalt esimene on nagu vanasti oli, ja see, mis vanasti oli, on ju alati nostalgiat ja ilustamist täis.
Ja noored üliõpilased jäävad mulle endiselt silma ja hammaste vahele. Kui mina kella 10ks vaevu kohale tuikusin, oli neil juba saksa keel olnud, tüdrukutel moodsad prillid ees ja ühel neiul roosad pingviinid jaki peal(hoolimata seppälälikust emo-lookist oli see tegelikult täitsa lahe muster ja idee).
Loomulikult on igal kursusel (vähemalt) üks pikkade juuste ja karvaste kätega noormees, kes istub ühes pingireas nii nelja-viie tütarlapsega ja loengu ajal kord ühele, kord teisele poole pilke ja naeratusi saadab. Muidugi vastatakse talle. Armas:)

Lõpetuseks väike meditatsiooniharjutus. Kuula lõpuni. Hakkasid uskuma?

Kommentaarid

  1. Pikad juuksed, ok, aga kas karvased käed on ilmtingimata vajalik element? :)

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks isiklikult mitte, aga see näib üldiselt töötavat:P

    VastaKustuta
  3. et siis ajaloolaste hulgas on pikkade juuste JA karvaste kätega mehad popimad kui lihtsalt pikikade juustega? või lihtsalt kõikidel pikajuukselistel ajaloolastel on karvased käed? kompenseerib habet?

    VastaKustuta
  4. Mine sa tea, mida ta kompenseerib

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...