Otse põhisisu juurde

Uus, mis muud

Jah, juba ammu tahan siia kirjutada, aga iga aeg ei sobi. Sest isegi kui mul on tunne, et midagi on öelda, siis see ei kattu alati tundega, et ma tahan seda kirjutada. Ehk see on vanamoodne (või tõenäolisemalt imal mu poolest), aga ma ootan õiget hetke. Öö on sobiv tihti (parimate ööraamatute edetabelit juhib "Arc de Triomphe"), ilmselt sellepärast, et ta on piisavalt alasti, ja meie tema ees (ehk "When you turn the lights out it's all the same darkness", minu lemmikseebis ükskord öeldi).
Mis asjasse puutub, siis märksõnaks tundub olevat uus. Uus olukord näiteks. Laupäeval käisin kontserdil ja kuulasin koori, niimoodi esimest korda. Kui ma enne seestpoolt kuuldes kahtlustasin, et on hea koor, siis, vaata, nüüd ma tean seda päris kindlasti.
Kuivõrd uus ja vana käivad koos nagu Glen Hansard ja Marketa Irglova, siis kergest nostalgiast ei saa ka mööda minna. Mis mu peas keerles viimati kui seda laulu laulsin (see, kui mõni neist paljudest tuttavatest lauludest kontserdil)? Täiesti teine ja senini lõpetamata maailm, siis uus ja ma arvan, et nüüd ikka veel uus. Jääbki nii?
Remark Mailitile : "Laudate Dominum" tuli ka ettekandele, kahju, et sa ei kuulnud.
Ma olen varem ka kõrvaltvaataja olnud, aga nüüd ma olen ka, uut moodi. Täitsa huvitav on. Ja peaaegu puhas rõõm. Ma mõtlen, et nii ongi õige, sest osalisest kõrvaltvaatajaks muutudes võib (ja peabki?) jääda mingi asi, nimetagem seda okkaks. Mitte selline valus roosiokas, vaid pigem nagu kasvav tarkusehammas - kergelt nauditav kihelustunne.
Hästi hea on tunda inimest juba mõnda aega ja siis äkki ühel päeval (olgu selleks näiteks täna) avastada, et ta on ilus. Lihtsalt ja üldiselt, mitte mingi mullemeeldibsuninajoon-teema.

Ja ikkagi ma mõtlen, kas midagi oleks teisiti, kui kasvõi üks päev oleks öö.

Taustaümin : Z. Kodaly "Õhtulaul"

Kommentaarid

  1. Jess, tundsin just, et sul peab siin blogis midagi uut kirjas olema! :D

    Kuid...see ääremärkus mulle...tead, ma üritasin nüüd seda laulu laulma hakata ja sõnadest "Laudate dominum" edasi ei jõudnud...müstika! - kuidas saavad sellised asjad mälust kaduda...ja siis nägin ma ükspäev üht olulist kutti koorist ja ma ei suuda siiani ta nime meenutada. No misasja?

    VastaKustuta
  2. Absoluutselt, mäluprobleemid seebiks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...