Otse põhisisu juurde

Illustreeritud unenägu

Lõpuks ometi nägin ka tõelist tuhkatriinu-unenägu. Päris kena peale neid koledaid, mida hunnikutes on olnud. Mul on tunne, et mingi osa oli asjas sellel, et klõpsutasin eile "Bridget Jonesi" mingite kohtade pealt läbi. Aga unenägu ise oli niisiis selline, et mul oli mingi mees, kellega ofkoors meil oli selline igavene kõikevõitev armastus (võib-olla ta oli natuke nagu Daniel Day Lewis filmis "The age of innocence", aga võib-olla polnud ka. Parem vist et mitte). Mingid jamad meil olid, maiteagi mis jamad, igal juhul lõpp oli selline, et tüüp ehitas meile Otepääle maja(natuke nagu "The Notebook"?), sellise kena oru sees oli. Ja hoolimata sellest orust ja Otepääst paistis maja eest ilusti kätte Tigutorn (ja mees oli seega natuke nagu imemees ka). Mina jõudsin siis mingi seltskonnaga sinna maja juurde, seljas Bridgeti kollane kleit (nähtav umbes 2:30 ja edasi), ja avastasin, et mees on meile pulmad korraldanud, rahvas kõik juba majas ja. Nooh, siis oli mul vaja riideid vahetada, mõtlesin veel kiirelt, et ei tea mida panna, kas voodilina ümber tõmmata oleks lahe mõte...Läksin siis maja hoovist välja vist riietumiskohta otsima. Vahepeal toimusid pulmakülaliste lõbustuseks libaetteasted, nõnda et pandi pulmamuusika mängima (see taa-tatadaa) ja siis tulid mingid lambid inimesed hoopis külaliste ette.
Mina aga majahoovist väljastpoolt endale riietumiskohta ei leidnud ja tulin kummimadratsil liueldes tagasi maja juurde. Tee peal vuhisesin mööda Tartu abilinnapeast hariduse ja kultuuri valdkonnas (kes juba ennegi maiteamiks selles unenäos figureeris), kes läks koos mingi teise mehega jooke juurde tooma.
Edasi ei saanudki midagi. Seisin oma kollases kleidis maja ees ja ärkasin üles.

Kommentaarid

  1. loodetavasti vaatad sa praegu järge, kus muuhulgas Tartu abilinnapea hariduse ja kultuuri valdkonnas jõudis jookidega ikka tagasi. :)

    VastaKustuta
  2. Ei vaadand, ei näinud, mitte midagi ei näinud...

    VastaKustuta
  3. Tavaliselt sellised toredad ja huvitavad ja ilusad unenäod, mida põnevusega vaatad ja oled unes nii huvitunud, et mis edasi saab, lõppevadki kuidagi äkitselt kõige põnevamal hetkel ära. Mul juhtub ka tihtipeale nii.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...