Otse põhisisu juurde

Hirmsatest ja jaapanikeelsetest piltidest

Kas polnud täna mitte huvitav õhtu? Kuulasin traagilisusesse kalduvat naisterahvast. Mingi hetk tekkis tunne, et tema päev koosneb Google'is istumisest ja sealt hirmsate piltide väljaotsimisest, et saaks õlgu võdistada : "Küll on ikka hirmus, mis maailmas toimub!" Aga tegelikult tuleb temast ka aru saada - kui keegi tunneb, et keskkond talle niivõrd südameasi on, siis las olla. Mulle endale lihtsalt tundub, et pole mõtet. Kui ma hakkaksin iga kilekoti või plastpudeli pärast muretsema ja mõtlema, kuhu see peale äraviskamist läheb või mis temast saab, siis kalduks nagu natuke absurdi või? Ses mõttes, et minust üksi poleks ju kasu. Kui palju oleks kasu sellest, kui terve suure kortermaja elanikest ainult üks prügi sorteerib(kui nüüd suured mastaabid väikesteks mõelda)? Ei idee on kena, keskkonnasäästlikkus on ilus (absoluutselt ajas närvi, kui kunagi saiale-leivale kilepakendid ümber hakkasid ilmuma), aga sellega ei saavuta suuri tulemusi, kuni see seadusandluses eriti ei kajastu. Sest vaata...kui midagi on lubatud, ja see, mis lubatud on, on inimestele suhteliselt mugav, siis suurem osa inimestest (ja inimesi on ju, nagu me teame, terved massid) ei viitsi oma harjumusi muuta lihtsalt sellepärast, et nii on loodusele parem. Aga kui midagi on seadusega keelatud, siis (olen ma nüüd naiivne või?) kotib veidi rohkemaid. Võib-olla on nõme moodus, aga mulle tundub, et masside mõjutamiseks on vaja kas seadusi või kommuniste I maailmasõja lõpuaastail (ja neid viimaseid me ju ometi ei taha). Nõnda et kui paberkott ja kilepakita leib on ainukesed valikud, siis pole ka mittemõtlejatel muud võimalust.
Aga las see teema nüüd jääda, kokkuvõttes on ju igati tubli pealehakkamine, kui keegi tahab ja viitsib praeguses olukorras roheline olla. A Ujula Konsum jätke rahule, seal on piima hind alla 10 krooni!
Siis ma tahtsin veel neist legendaarsetest onudest rääkida, kes mitmesugustel tasuta üritustel alati kohal on. Ja alati on neil midagi öelda. Ja nad ei ütle reeglina midagi põhimõtteliselt valet. Ja ma loodan ka, et nad ei pahanda, kui mina naerda pugistan ( "Näe, loe lehte, aga ega piltidest aru ei saa, need on jaapanikeelsed.", "Selle asja peaks ÜROsse kaebama!" >kui tuua mõned stiilinäited).

Kommentaarid

  1. Kusjuures ka Teele teab seda onu, niiet on kuulus mees ikka küll:D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...