Otse põhisisu juurde

Hirmsatest ja jaapanikeelsetest piltidest

Kas polnud täna mitte huvitav õhtu? Kuulasin traagilisusesse kalduvat naisterahvast. Mingi hetk tekkis tunne, et tema päev koosneb Google'is istumisest ja sealt hirmsate piltide väljaotsimisest, et saaks õlgu võdistada : "Küll on ikka hirmus, mis maailmas toimub!" Aga tegelikult tuleb temast ka aru saada - kui keegi tunneb, et keskkond talle niivõrd südameasi on, siis las olla. Mulle endale lihtsalt tundub, et pole mõtet. Kui ma hakkaksin iga kilekoti või plastpudeli pärast muretsema ja mõtlema, kuhu see peale äraviskamist läheb või mis temast saab, siis kalduks nagu natuke absurdi või? Ses mõttes, et minust üksi poleks ju kasu. Kui palju oleks kasu sellest, kui terve suure kortermaja elanikest ainult üks prügi sorteerib(kui nüüd suured mastaabid väikesteks mõelda)? Ei idee on kena, keskkonnasäästlikkus on ilus (absoluutselt ajas närvi, kui kunagi saiale-leivale kilepakendid ümber hakkasid ilmuma), aga sellega ei saavuta suuri tulemusi, kuni see seadusandluses eriti ei kajastu. Sest vaata...kui midagi on lubatud, ja see, mis lubatud on, on inimestele suhteliselt mugav, siis suurem osa inimestest (ja inimesi on ju, nagu me teame, terved massid) ei viitsi oma harjumusi muuta lihtsalt sellepärast, et nii on loodusele parem. Aga kui midagi on seadusega keelatud, siis (olen ma nüüd naiivne või?) kotib veidi rohkemaid. Võib-olla on nõme moodus, aga mulle tundub, et masside mõjutamiseks on vaja kas seadusi või kommuniste I maailmasõja lõpuaastail (ja neid viimaseid me ju ometi ei taha). Nõnda et kui paberkott ja kilepakita leib on ainukesed valikud, siis pole ka mittemõtlejatel muud võimalust.
Aga las see teema nüüd jääda, kokkuvõttes on ju igati tubli pealehakkamine, kui keegi tahab ja viitsib praeguses olukorras roheline olla. A Ujula Konsum jätke rahule, seal on piima hind alla 10 krooni!
Siis ma tahtsin veel neist legendaarsetest onudest rääkida, kes mitmesugustel tasuta üritustel alati kohal on. Ja alati on neil midagi öelda. Ja nad ei ütle reeglina midagi põhimõtteliselt valet. Ja ma loodan ka, et nad ei pahanda, kui mina naerda pugistan ( "Näe, loe lehte, aga ega piltidest aru ei saa, need on jaapanikeelsed.", "Selle asja peaks ÜROsse kaebama!" >kui tuua mõned stiilinäited).

Kommentaarid

  1. Kusjuures ka Teele teab seda onu, niiet on kuulus mees ikka küll:D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...