Otse põhisisu juurde

Suvi

Vist hakkan nüüd veidi heietama. Lihtsalt hoiatan ette onju.
Kui mingi hetk tundus, et suvi oleks nagu väga lühike olnud (võttes endale julguse ta praegu lõppenuks lugeda. Aga see on pigem antud kirjutise iseloomust mitte minu soovist tulenev idee), tegin temast väikese kokkuvõtte. Väike kujunes suuremaks ja suvi kujunes pikemaks.

Juuni tõi kõige armsama unise kassi ja kurbuse, mida endalegi ootamatult kuidagi väga tõeliselt tundsin, kolimise, esimese korra Emajões, öise Supilinna-rännaku ja kummalise jaanipäeva, ausad ülestunnistused ja nendega kaasnenud parema meeleolu, hunnikute kaupa "Seksi ja linna", tegelastega kohatist samastumist ja väljendite ülevõtmist (Oh, come ON!).

Juulis oli laulupidu. Laulupidu on laulupidu, nagu varemgi öeldud, raske kommenteerida. Olles saanud külmkapi, sai asjad sinna halvaks minema panna, sest, olgem ausad, külmkapis hoides läheb asjadel kauem aega, et halvaks minna.Ühel õhtul naersin nii nagu vanasti-see on tegelikult hästi suur asi. Ja Haapsalus käisin esimest korda elus. Just täna otsustasin, et mul võiks seal vanaema elada, nii hea oleks talle külla minna. Suurde külla. Haapsalu lihtsalt on suveromantikat soodustav koht.

Augustis tegin suurt kunsti, mnjah, täna panin oma surematud teosed just sahtlisse ära. Korraks tagasi Haapsalus olles tegin teoks oma elu parima ujumaskäigu : öine Paralepa rand, loojunud päikese kerge kuma ja selle peegeldus vee peal, peegelsile lainetus ja mina üksi vees.Vuahh. Tunne, et sa räägid üsna tuttava inimesega PÄRISELT alles ...(ühe käe sõrmedelt mõni arv) korda, on sama oluline kui tunne, et võid mõne veidi vähem tuttava inimesega kunagi PÄRISELT rääkida. Lisaks veel mõistmine, et ehk suudakski päris oma lapsega kogu aeg tegeleda ja ei jooksekski toast minema, kui ta nutma hakkab, ning üks kummaline vein, mille mõju kestis liiga kaua.

PÄRISELT oli kontsert, kus esinesid Tõnis Mägi, Kärt Johanson ja InBoil. Genialistide Klubis. Üks eriti päriselt olnud kontsert. Koht oli selline ja aeg oli selline ja ise olin ka tol ajal selline. Ühesõnaga. Kui midagi päriselt võtta, siis ta ongi päriselt.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...