Sedapuhku pole ta ilusaim mitte looduse, vaid inimeste pärast. Tähendab, ma ei tunne eriti palju lõunaeestlasi ja see pole ka kuigi oluline asja juures. Oluline on see, et kui ma istun bussis, kus on lõunaeestlased, on hoopis teismoodi tunne, kui näiteks Tartu-Jõhvi-Sillamäe-Narva bussiga koju sõites. Ja ma mitte ei räägi praegu sellest, et antud bussis on suuremalt jaolt venelased. Vahe on põhja-ja lõunaeestlastes. Mitte et ma seda seletada oskaksin. Aga ma proovin.Mulle tundub, et Lõuna-Eesti inimesed on kuidagi avatumad, lahkemad ja kodusemad. Mingisugune uhkus on puudu, mis inimese ebameeldivaks teha võiks. Ehk on asi selles, et Lõuna-Eestis pole väga suuri linnu(sest Tartu on üldse mingi omaette arvestusse kuuluv koht), kõik on kõigi tuttavad, laadna värk. Njah, sellest tuli nüüd mingi üldistus välja, mis nagu ütleks, et põhjaeestlased(seega mina kaasa arvatud) on mingid...noh, mitte nii kenad ja head. Jama. Aga vahel tõesti tundub, et Põhja-Eestis on kamp härraseid(ehk sellepärast, et Tallinn ju nii ilmatuma tähtsaks linnaks aina tehakse, mis aina laieneb ja laieneb siia- ja sinnapoole) ja lõunas Johannes ja Alma ehk omainimesed.( Kusjuures too kujuteldav Morna linn on küll vist suht Tartu lähedal). Aah, see läheb imelikuks, selliseid jutte pole tegelikult vaja. Eesti on nagunii konnatiik, ütleks Laura siinkohal ühe oma lemmiklausetest, mida ta ikka ütleb. Nagu ta mitmeid teisigi asju armastab öelda. Rohkem kui ühe korra:P
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar