Sedapuhku pole ta ilusaim mitte looduse, vaid inimeste pärast. Tähendab, ma ei tunne eriti palju lõunaeestlasi ja see pole ka kuigi oluline asja juures. Oluline on see, et kui ma istun bussis, kus on lõunaeestlased, on hoopis teismoodi tunne, kui näiteks Tartu-Jõhvi-Sillamäe-Narva bussiga koju sõites. Ja ma mitte ei räägi praegu sellest, et antud bussis on suuremalt jaolt venelased. Vahe on põhja-ja lõunaeestlastes. Mitte et ma seda seletada oskaksin. Aga ma proovin.Mulle tundub, et Lõuna-Eesti inimesed on kuidagi avatumad, lahkemad ja kodusemad. Mingisugune uhkus on puudu, mis inimese ebameeldivaks teha võiks. Ehk on asi selles, et Lõuna-Eestis pole väga suuri linnu(sest Tartu on üldse mingi omaette arvestusse kuuluv koht), kõik on kõigi tuttavad, laadna värk. Njah, sellest tuli nüüd mingi üldistus välja, mis nagu ütleks, et põhjaeestlased(seega mina kaasa arvatud) on mingid...noh, mitte nii kenad ja head. Jama. Aga vahel tõesti tundub, et Põhja-Eestis on kamp härraseid(ehk sellepärast, et Tallinn ju nii ilmatuma tähtsaks linnaks aina tehakse, mis aina laieneb ja laieneb siia- ja sinnapoole) ja lõunas Johannes ja Alma ehk omainimesed.( Kusjuures too kujuteldav Morna linn on küll vist suht Tartu lähedal). Aah, see läheb imelikuks, selliseid jutte pole tegelikult vaja. Eesti on nagunii konnatiik, ütleks Laura siinkohal ühe oma lemmiklausetest, mida ta ikka ütleb. Nagu ta mitmeid teisigi asju armastab öelda. Rohkem kui ühe korra:P
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar