Kõige parem tunne on pärast seda, kui midagi on hetkeks õudselt halvasti olnud ja kohe hirmutavalt halvasti, ja siis on jälle hästi.Ei ole mingi naeratamapanev tunne.On hoopis avar tunne ja kerge raskus ( mitte selles mõttes et väike raskus, vaid raskus, mis ongi kerge). Võib-olla sellepärast, et kõik on hästi. See vist ongi ainuke situatsioon, kus kergus võib raske olla. Hea raskus.Ei tea, mida sellega pihta hakata. Midagi vist. Ehk tuleb veel kunagi olukordi, juba mitu korda on juba ju tulnud.
"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti. Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis. Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Kommentaarid
Postita kommentaar