Kõige parem tunne on pärast seda, kui midagi on hetkeks õudselt halvasti olnud ja kohe hirmutavalt halvasti, ja siis on jälle hästi.Ei ole mingi naeratamapanev tunne.On hoopis avar tunne ja kerge raskus ( mitte selles mõttes et väike raskus, vaid raskus, mis ongi kerge). Võib-olla sellepärast, et kõik on hästi. See vist ongi ainuke situatsioon, kus kergus võib raske olla. Hea raskus.Ei tea, mida sellega pihta hakata. Midagi vist. Ehk tuleb veel kunagi olukordi, juba mitu korda on juba ju tulnud.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar