Kõige parem tunne on pärast seda, kui midagi on hetkeks õudselt halvasti olnud ja kohe hirmutavalt halvasti, ja siis on jälle hästi.Ei ole mingi naeratamapanev tunne.On hoopis avar tunne ja kerge raskus ( mitte selles mõttes et väike raskus, vaid raskus, mis ongi kerge). Võib-olla sellepärast, et kõik on hästi. See vist ongi ainuke situatsioon, kus kergus võib raske olla. Hea raskus.Ei tea, mida sellega pihta hakata. Midagi vist. Ehk tuleb veel kunagi olukordi, juba mitu korda on juba ju tulnud.
Kommentaarid