Kõige parem tunne on pärast seda, kui midagi on hetkeks õudselt halvasti olnud ja kohe hirmutavalt halvasti, ja siis on jälle hästi.Ei ole mingi naeratamapanev tunne.On hoopis avar tunne ja kerge raskus ( mitte selles mõttes et väike raskus, vaid raskus, mis ongi kerge). Võib-olla sellepärast, et kõik on hästi. See vist ongi ainuke situatsioon, kus kergus võib raske olla. Hea raskus.Ei tea, mida sellega pihta hakata. Midagi vist. Ehk tuleb veel kunagi olukordi, juba mitu korda on juba ju tulnud.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar