Kõige parem tunne on pärast seda, kui midagi on hetkeks õudselt halvasti olnud ja kohe hirmutavalt halvasti, ja siis on jälle hästi.Ei ole mingi naeratamapanev tunne.On hoopis avar tunne ja kerge raskus ( mitte selles mõttes et väike raskus, vaid raskus, mis ongi kerge). Võib-olla sellepärast, et kõik on hästi. See vist ongi ainuke situatsioon, kus kergus võib raske olla. Hea raskus.Ei tea, mida sellega pihta hakata. Midagi vist. Ehk tuleb veel kunagi olukordi, juba mitu korda on juba ju tulnud.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar