Truffe kirjanurk

  Raamat ilmus esmakordselt 1937. aastal. Kurban Said on pseudonüüm ja pole kindlalt teada, kes selle taga peitub. Selline salapärane lugu.  Tegevus toimub I maailmasõja eelses ja aegses Aserbaidžaanis, peategelasteks moslemiusku noormees Ali ning ristiusku tütarlaps Nino. Kaukaasia Romeo ja Julia, on öeldud. Avardav ja huvitav oli lugeda, kuidas suhted siis on, kui üks on moslem ja teine on kristlane. Ütleme, et suhted on võimalikud, mõlemapoolsed järeleandmised vajalikud. Veel oli hariv selle paiga kohta rohkem teada saada. Julgen arvata, et leidub veel minusuguseid keskmisi inimesi, kes ei tea niisama peast, mis toimus Aserbaidžaanis I maailmasõja eel, ajal ja mis pärast sai. Või seda, kus täpselt see riik üldse kaardil asub ja kes on tema naabrid (+ milised on suhted).  Viimasega läks huvitavalt - mina võtsin selle raamatu (kus Karabahh täitsa tegevuskohana esineb) ja mingid päevad hiljem tulid uudised Aserbaidžaani ja Armeenia relvakonfliktist. Hoolimata ammusest ilm...

  Veel üks raamat Matt Haigilt, sedakorda pisut jõuluhõnguline. Nikolas on 11-aastane poiss, kes elab Soomes oma isaga. Tema hüüdnimi on Jõulud, sest ta on jõuluajal sündinud. Nikolas on elus saanud vaid kaks kingitust - kelgu isalt ja kaalikast tehtud nuku emalt. See aga polegi talle nii oluline, sest talle meeldib kingitusi rohkem hoopis ise teha. Nõnda et Nikolas/Jõulud, Soome ja kingitused - on vist ettearvatav, kuhu see lugu välja jõuab? Ei saa öelda, et tegemist oleks traditsioonilise sooja lasteraamatuga. Huvitav on küll, samas ka natuke kurb. Chris Mouldi mustvalged illustratsioonid on ka esmapilgul natuke kõhedusttekitavad, kuigi seetõttu üldse mitte vähem illustreerivad. An impossibility is just a possibility you don’t understand yet. Nagu esikaaneltki näha, on võimatus ja võimalikkus raamatus teemaks. Või pigem see, et võimatus on ka tegelikult võimalikkus. 

Peategelane on vana. Ei teagi, kas olen varem lugenud nii vana peategelasega raamatut. Härra vanus nimelt läheneb neljasajale. Ta on 16. sajandil sündinuna 21. sajandil elus veel seetõttu, et vananeb üliaeglaselt. Nõnda on ta 400 aastaga jõudnud välimuse mõttes kusagil 40-aastaseks inimeseks saada. Teemaks on ka sellise sündroomiga inimesi ühendav (ja kaitsev?) Albatrosside-nimeline organisatsioon. Matt Haig kirjutab suurtel teemadel - aeg ja ruum, elu ja surm. Siingi - kuidas peatada aega? Kas aega on üldse tarvis peatada? Kirjutab nii, et tavaline inimene saab aru, kohati ka klišeelauseid kasutades.  Klišeelaused võiksid reeglina häirida, aga siin isegi ei seganud. Pigem polnud lihtsalt nii köitev kui eelmise sama autori raamatu põhjal ootasin. Teoorias peaks väga huvitav olema lugeda selle inimese lugusid, kes on elanud nõiaprotsesside ajal ja Shakespeare'i ajal ja džässiajastul, aga ... meh.  Üks luuletus meeldis, mis raamatus oli. Polnud varem nii mõelnud (või siis just o...

  Panin siia küll eestikeelse "Mansfield Parki" kaanepildi (kaanetüdruk on muide Jane Austen ise), aga suurema osa raamatust kuulasin tegelikult hoopis ingliskeelse audioraamatu vahendusel.  Austeni kaunis ja keeruline (ja 200 aastat vana) inglise keel pakkus kuulajale väljakutset küll. Vahetevahel võtsin ikka peale peatüki ärakuulamist eestikeelse raamatu kätte ja lehitsesin vastava koha läbi.  Sisu mõttes polnud midagi üllatavat. Oli kangelanna - mõistuse ja südamega neiu, kes algul iseend ehk piisavalt hinnata ei osanud, oli meesterahvas, keda kangelanna pikka aega vaid heaks sõbraks pidas, ja terve hulk muid karaktereid neurootilisest pereemast kavala playboy ni. Õnnelik lõpp otseloomulikult ka.  Nagu juba öeldud, siis keel oli väga kaunis, ütlused väga nõtked. Väärtus omaette, ma ütlen. Siin näiteks tsitaat peategelaselt, kui ta vaatas ühel õhtul aknast välja: Täielik rahu. Sellega ei saa võrrelda ühtki maali ega muusikateost, isegi luules on ainult katsetused s...

  Mõned raamatud, mille läbilugemise järel olen endaga väga rahul olnud: Tuglase "Väike Illimar" (see oli mingi 3. klassi lapse jaoks ikka jube igav), Kreutzwaldi "Kalevipoeg" (säärased hiigelpikad lugulaulud nõuavad tahtejõudu) ja L. Durrelli "Constance" (näide sellest, kuidas kirjanik naudib enda arvatavat sügvamõttelisust ega mõtle tulevase lugeja peale).  Nüüd lisandus veel üks, hoopis rõõmsam üks.  "Fyra i leken" - esimene mitte lastele mõeldud raamat, mille olen rootsi keeles läbi lugenud. 346 taskuformaadis lehekülge. Läbi lugenud tähendab siinkohal, et igast jumala sõnast ma seal aru ei saanud ega hakanud ära tõlkima, aga säilitasin kogu aeg arusaamise, millest jutt käib. Kasutasin tõlkimismasina abi, aga mitte nii tihti, et oleks tekkinud soov raamat pooleli jätta.  Aega läks muidugi omajagu rohkem kui oleks läinud samaväärse ingliskeelse raamatuga. Oli selline, ütleme, mõõdukalt keeruline ülesanne. (Õppimine pidigi ju siis toimuma, kui ...

  Nora Seed on 35-aastane naine, kellel ei lähe eriti hästi. Raamatu alguses läheb tal suisa nii halvasti, et ta üldse enam elada ei taha. Olles elust lahkumise eesmärgil hulga tablette võtnud, satub ta kohta nimega südaöö raamatukogu. Raamatukogu, nagu raamatukogud ikka, on raamatuid täis, ainult et selle raamatukogu moodustavad Nora võimalikud erinevad elud.  Minu jaoks oli küll väga intrigeeriv, kui raamatu sisukirjeldust lugesin. Samas tekkis üsna kohe ka arvamus, kuidas raamat tõenäoliselt lõpeb. Ei eksinud. See on lahe raamat. Võiks ju ette heita, et ta ei lähe kuigivõrd süvakihtidesse, teisalt ei saa teda ka kuidagi halvamaiguliselt pealiskaudseks nimetada. Asjad on ära seletatud nii, et tavaline lugeja saab aru.  Lihtsalt öeldes on asi selles, et me kõik teeme üheainsagi päeva jooksul väga palju (väikseid) valikuid ega mõtle tihti selle peale, millised valikud veel oleks võimalikud olnud või mis oleks võinud muutuda, kui oleks kusagil teistsuguse valiku teinud. Pa...

  Vist teadsin ka enne, et "Salaaed" on üks ingliskeelse maailma lasteraamatuklassikasse kuulujaid, aga kui sel aastal temast uus filmiversioon tuli, teadvustasin seda uuesti.  Sisust. 10-aastase (vist?) Mary vanemad on Indias möllavasse koolerasse surnud ja Mary saadetakse Inglismaale Yorkshire'i tädimehe juurde elama. Seal sõbruneb ta viimase poja Colini ja kohaliku poisi Dickoniga. Koos hakatakse salaaeda harima. Salaaed on Colini ema hoole all olnud aed, mis on ema surma järel lukku keeratud ja hooletusse jäetud.  Eks ta vist natuke sinna vilusoohvia ja allegooria poole tüüri, et inimene peab oma isiklikku aeda (vaimu ja keha) harima ega tohi seda unarusse jätta. Ja küll on võimalik ilusaid tulemusi saada kui muudkui harid ja harid.  "Salaaed" ilmus eesti keeles esmakordselt juba 1931. aastal (seda väljaannet on täitsa võimalik raamatukogust ka saada). Eesti keelde tõlkijaks oli Anna Mägi ja sama tõlget kasutab ka pildil olev 2019. aasta väljaanne. Ühtlasi ...