Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.
Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.
Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad.
Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise tähele, aga mingil hetkel mainiti märkustes ära.
Kui raamatu esimene ots ongi perekonnalugu ja päris palju ka Estebani lugu, kus lihtsalt vahepeal mainitakse, et kusagil kaugel Euroopas on sõda ja nii, siis raamatu teine pool hakkab aina rohkem Tšiili poliitilist ajalugu kajastama. 1970ndatel juhtus palju ja raamat läheb ka aina pingelisemaks, mida suurema numbriga lehekülje ette pöörad. (Ka see raamat ise on tegelikult Ameerikas kirjutatud, sest autor kolis nendesamade poliitiliste sündmuste tõttu Tšiilist ära.)
Mittepoliitilistest sündmustest on üks tugev maavärin tegevustiku osa. Sest Tšiili on maailmas maavärinate esinumbreid. Seal toimus ka tugevaim registreeritud maavärin näiteks.
See, mille põhjal aru saan, et raamat hakkab mulle meeldima, on enamasti stiil. See raamat oli hirmus stiilne. Aga kohati ka stiililt hirmus ;) Viimast ses mõttes, et esines palju naturalistlikku kirjeldamist - öeldi välja nii koledasti kui asi oli ja veel koledaminigi. Lisaks oli kuhjavat kirjeldamist - näiteks ühe koha peal terve suur lõik loeteluga kõigest, mida ühes pulmas süüa pakuti. Samas oli ka kirjeldamist, mis naerma ajas - siis, kui kellegi üsk põrguleekidesse lahvatas ja patt reite vahele imbus. Natuke seebikas, aga samas kujutan ette, et hispaaniakeelsena see täitsa sobib. Lihtsalt rahulikus eesti keeles võib olla kummastav.
Üks võte, mida autor palju harrastas, oli vihjamine või täitsa otsene spoilimine. Keegi ütleb kellelegi, et annaks tema eest oma elu, ja autor lisab, et ta ei teadnud, et ühel päeval ta teebki seda. Meeleolu kujundamine ühesõnaga - pane vaim valmis selleks, mis juhtuma hakkab.
Kuigi oli huvitav ja suures plaanis köitev raamat, siis igal viimasel kui hetkel ei olnud lihtne lugeda. Just sellesama tohutu kirjeldamise ja mahlaka keelekasutuse tõttu. Aga lugu on väärt lugemist.
Oo, ja maagiline realism muidugi. Kuivõrd lõunaameerika kirjandus, siis oli see mõnevõrra ootuspäranegi. Mulle sobis, et seda oli näpuotsaga siin-seal. Mingi koha peal mainiti muuseas ära, et ühe naise juuksed olid loomulikku rohelist tooni, teise koha peal öeldi, et ega majaelanikud hirmu tundnud, kui kapid kolisesid, sest nad juba teadsid, et see on selle ja selle inimese vaim, kes kolistab.
Üllatav, et "Vaimude maja" on eesti keeles vaid ühe korra ilmunud. Uuesti väljaandmine tundub loogiline samm, vaadates esmaväljaande vähe õnnetut välimust (pakun, et ilmumisaastal 1992 oli oma mõju) ja seda, et Allende hilisemaid raamatuid on mitu tükki eesti keeles ilmutatud. Ma tahaks küll näha "Vaimude maja" eesti keeles mingis grandioossemat laadi kõvakaanelises versioonis. Vana väljaande kaanepildi võiks vabalt säilitada, see on väga lahe.
Vist on selle aasta kõrgeim hinne.



See oli lapsena üks mu lemmikuist! Kuigi aastaid mäletasin vaid seda, et ühe peategelase juuksed rohelised olid ja seda koeravaibaintsidenti. Küsisin emalt hiljem, kui autorit ega pealkirja ei mäletanud, aga ta vist polnud lugenud, sest väitis, et värvimata rohelisi juukseid pole võimalik saada (kui DUH vasktorud, eks ole, ja veidi heledamad juuksed). Kui guugel tuli ja tsipa targemaks sai, nii 2000ndatel, siis aitas autori ja pealkirja leida. Igatahes soovitan muud ka, Allende on inelise kirjastiiliga!
VastaKustuta