Otse põhisisu juurde

Mhairi McFarlane "Mulle piisas terest"


31-aastasel Rachelil oli ülikooli ajal sõber Ben. Muidugi selline eriline sõprus, millest ikka raamatuid kirjutatakse. Inimesed seletamatult klikivad omavahel ja nõnda. Ülikooli lõppedes nende suhted katkesid (raamatu jooksul saab teada miks). Nüüd kohtub Rachel (mitte eriti juhuslikult) taas Beniga. Asjad on ju ammusest ajast lõpetamata.

Tegevus on Manchesteris. Nähtavasti seal (ju ka teistes Ühendkuningriigi linnades) on olemas selline huvitav liik ajakirjanikku nagu kohtuajakirjanik. Kohtureporter? Ühesõnaga sihuke inimene, kelle põhitööaeg möödub kohtumajas, kus ta vaatab kohtuprotsesse ja kirjutab nende arengutest ja tulemustest ajalehte lugusid. Polnud kunagi kuulnud sellisest eraldi elukutsest. Aga tuleb välja, et seal on karm konkurents ja salakavalad noorkolleegid. 


Tegevus toimub kaasajas (mis oli vist 2012. aasta) ja minevikus ehk Racheli ja Beni ülikooliajas. Asi üsna palju ujus, ses mõttes et leheküljed läksid ja eriti midagi suurt ei juhtunud. Mõnikord see võiks mind segada, aga seekord isegi ei häirinud. Muidugi päris nii hull ka polnud et 100 lehekülge ja ei ühtegi sündmust.

Võib-olla sellepärast ei häirinud, et mitme koha peal sai naerda. Situatsioonid polnud naljakad, sõnakasutus oli naljakas. Ja ma ei väsi kordamast, et on suur asi, kui lugedes naeran. 

Kui üldiselt oli raamat tõlgitud niimoodi, et polnud päris otsetõlgetega rahuldutud ja naljad jäid naljakateks, siis pealkirja osas saanuks ehk paremini. Pealkirja nähes on ju ilmselge, mis ta inglise keeles on. Ja eesti keeles pole sellist väljendit. Saksa keeles on raamatu nimi näiteks "Wir in drei Worten". Mulle meeldib. Mingis keeles oli "Esimesest silmapilgust" vms - ka jätab mõtte samaks. 

Lootsin täitsa tavalise ajaviitekirjanduse otsa sattuda. Ei pettunud. 

Aa. ja veel oluline info. Ben oli ilus mees. Conventionally attractive võiks võõrkeeles öelda. Seda rõhutati. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...