31-aastasel Rachelil oli ülikooli ajal sõber Ben. Muidugi selline eriline sõprus, millest ikka raamatuid kirjutatakse. Inimesed seletamatult klikivad omavahel ja nõnda. Ülikooli lõppedes nende suhted katkesid (raamatu jooksul saab teada miks). Nüüd kohtub Rachel (mitte eriti juhuslikult) taas Beniga. Asjad on ju ammusest ajast lõpetamata.
Tegevus on Manchesteris. Nähtavasti seal (ju ka teistes Ühendkuningriigi linnades) on olemas selline huvitav liik ajakirjanikku nagu kohtuajakirjanik. Kohtureporter? Ühesõnaga sihuke inimene, kelle põhitööaeg möödub kohtumajas, kus ta vaatab kohtuprotsesse ja kirjutab nende arengutest ja tulemustest ajalehte lugusid. Polnud kunagi kuulnud sellisest eraldi elukutsest. Aga tuleb välja, et seal on karm konkurents ja salakavalad noorkolleegid.
Tegevus toimub kaasajas (mis oli vist 2012. aasta) ja minevikus ehk Racheli ja Beni ülikooliajas. Asi üsna palju ujus, ses mõttes et leheküljed läksid ja eriti midagi suurt ei juhtunud. Mõnikord see võiks mind segada, aga seekord isegi ei häirinud. Muidugi päris nii hull ka polnud et 100 lehekülge ja ei ühtegi sündmust.
Võib-olla sellepärast ei häirinud, et mitme koha peal sai naerda. Situatsioonid polnud naljakad, sõnakasutus oli naljakas. Ja ma ei väsi kordamast, et on suur asi, kui lugedes naeran.
Kui üldiselt oli raamat tõlgitud niimoodi, et polnud päris otsetõlgetega rahuldutud ja naljad jäid naljakateks, siis pealkirja osas saanuks ehk paremini. Pealkirja nähes on ju ilmselge, mis ta inglise keeles on. Ja eesti keeles pole sellist väljendit. Saksa keeles on raamatu nimi näiteks "Wir in drei Worten". Mulle meeldib. Mingis keeles oli "Esimesest silmapilgust" vms - ka jätab mõtte samaks.
Lootsin täitsa tavalise ajaviitekirjanduse otsa sattuda. Ei pettunud.
Aa. ja veel oluline info. Ben oli ilus mees. Conventionally attractive võiks võõrkeeles öelda. Seda rõhutati.
