Otse põhisisu juurde

Mhairi McFarlane "Mulle piisas terest"


31-aastasel Rachelil oli ülikooli ajal sõber Ben. Muidugi selline eriline sõprus, millest ikka raamatuid kirjutatakse. Inimesed seletamatult klikivad omavahel ja nõnda. Ülikooli lõppedes nende suhted katkesid (raamatu jooksul saab teada miks). Nüüd kohtub Rachel (mitte eriti juhuslikult) taas Beniga. Asjad on ju ammusest ajast lõpetamata.

Tegevus on Manchesteris. Nähtavasti seal (ju ka teistes Ühendkuningriigi linnades) on olemas selline huvitav liik ajakirjanikku nagu kohtuajakirjanik. Kohtureporter? Ühesõnaga sihuke inimene, kelle põhitööaeg möödub kohtumajas, kus ta vaatab kohtuprotsesse ja kirjutab nende arengutest ja tulemustest ajalehte lugusid. Polnud kunagi kuulnud sellisest eraldi elukutsest. Aga tuleb välja, et seal on karm konkurents ja salakavalad noorkolleegid. 


Tegevus toimub kaasajas (mis oli vist 2012. aasta) ja minevikus ehk Racheli ja Beni ülikooliajas. Asi üsna palju ujus, ses mõttes et leheküljed läksid ja eriti midagi suurt ei juhtunud. Mõnikord see võiks mind segada, aga seekord isegi ei häirinud. Muidugi päris nii hull ka polnud et 100 lehekülge ja ei ühtegi sündmust.

Võib-olla sellepärast ei häirinud, et mitme koha peal sai naerda. Situatsioonid polnud naljakad, sõnakasutus oli naljakas. Ja ma ei väsi kordamast, et on suur asi, kui lugedes naeran. 

Kui üldiselt oli raamat tõlgitud niimoodi, et polnud päris otsetõlgetega rahuldutud ja naljad jäid naljakateks, siis pealkirja osas saanuks ehk paremini. Pealkirja nähes on ju ilmselge, mis ta inglise keeles on. Ja eesti keeles pole sellist väljendit. Saksa keeles on raamatu nimi näiteks "Wir in drei Worten". Mulle meeldib. Mingis keeles oli "Esimesest silmapilgust" vms - ka jätab mõtte samaks. 

Lootsin täitsa tavalise ajaviitekirjanduse otsa sattuda. Ei pettunud. 

Aa. ja veel oluline info. Ben oli ilus mees. Conventionally attractive võiks võõrkeeles öelda. Seda rõhutati. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...