Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2025

Siit tuleb traditsiooniline eurorong. Alustuseks tähtsaim ehk õhtu parim tsitaat Marko Reikopilt, kui esines möödunud aasta võitja Nemo: "Nagu Maire Aunaste, aga jube halvas tujus."

Laulud on esinemise järjekorras, sulgudes võistlusel saadud koht. 

Norra / Kyle Alessandro "Lighter" (18.)
Sõdalasevärk ei lähe mulle peale.

Luksemburg / Laura Thorn "La poupée monte le son" (22.)
Midagi vanamoodsat oli ses nukuloos. Aga vanamoodne tähendab enamasti ka seda, et laul kõlab nagu laul, mitte nagu produkt. 

Eesti / Tommy Cash "Espresso macchiato" (3.)
Huvitav oli vaadata. Tantsiv lennuk ja mis. Kõige rohkem meeldib ehk hoopis see meeleolu, mis Eestis tundub olevat seoses selle lauluga. Tühja neist kohtadest. Ja lause Life is like spaghetti, it's hard until you make it on mu lemmik siit.

Iisrael / Yuval Raphael "New day will rise" (2.)
Mind torgib, kui laulu pealkirjas või sõnades on grammatikavigu. Siin on pealkirjas artikkel puudu ju. Muidu meeldis laulja dramaatiline must kleit. 

Leedu / Katarsis "Tavo akys" (16.)
Kaks laulu oli, kus kõik elemendid toetasid üksteist. Leedu laul oli üks neist. Tervik noh. Samas ehk Eurovisiooni jaoks mitte kõige sobivam lugu, sest seda peab üsna tähelepanelikult kuulama, et aru saada, mis värk on. Kui ei kuula, kõlab nagu depressiivne müra. 

Hispaania / Melody "Esa diva" (24.)
Hispaania on alaliselt üks neid riike, mis saab halvema koha kui nende laul on. Minu arvates. Selle laulu refrääni näiteks ma suudaks ümiseda praegu (erinevalt eelmistest). 

Ukraina / Ziferblat "Bird of pray" (9.)
Nende värvilised kostüümid rõõmustasid mind. 

Suurbritannia / Remember Monday "What the hell just happened" (19.)
Muidugi on olemas palju laule, mis toetuvad peamiselt ühele lausele. Mitmed neist on ka head laulud. See polnud. Samas mul on see üks lause siiani meeles. 

Austria / JJ "Wasted love" (1.)
Ma ei satu vaimustusse, kui jälle mõni klassikalise laulu taustaga esineja Eurovisioonile tuleb. Mõtlen hoopis et aga see ongi ju see, kuidas ooperilauljad laulavad, seda nad ongi ju õppinud. Selles, et mul enamasti puudub oskus vahet teha heal ja halval ooperilauljal, saab süüdistada ainult enda harimatust. Nad laulavad lihtsalt nii teistmoodi. Seetõttu on ka keeruline neid popmuusika kontekstis hinnata. Sellele loole kui võiduloole, kardan, ei tule kasuks, et teda on tavainimesel praktiliselt võimatu kaasa laulda. 

Island / Væb "Róa" (25.)
Mind tegi see rõõmsaks. 

Läti / Tautumeitas "Bur man laimi" (13.)
Kaunite harmooniatega on mind lihtne enda poole meelitada. Ja kui laval on kuus naist, siis oleks raiskamine neid mitte mitmel häälel laulma panna. Viis on meeles. On selline laul, mida võiksin ka niisama kuulata. See koht sõnades, kus öeldi, et teised tegid vasest silla, mina tegin tammest ja minu sild läks õitsema, oli ju armas.

Holland / Claude "C'est la vie" (12.)
Sain vaadates aru, et see noormees on tegelikult väga atraktiivne artist, aga selles etteastes oli kõik justkui igav.

Soome / Erika Vikman "Ich komme" (11.)
Niuke ülimalt väljakutsuv ja šokeeriv (?) värk pole üldiselt minu teema, samas ma üldse ei arva, et ta oma asja halvasti teinud oleks. Praegu laulu reprodutseerida suudaksin ka.

Itaalia / Lucio Corsi "Volevo essere un duro" (5.)
Ilus laul ja on ka praegu meeles. Eks ta muidugi kõlab natuke nagu midagi, mida võiks laulda Haapsalu sellel Itaalia retrofestivalil. Lavaline pool suurt juurde ei andnud.

Poola / Justyna Steczkowska "Gaja" (14.)
Ei lähe need sõdalasetantsud noh. 

Saksamaa / Abor & Tynna "Baller" (15.)
Otse öeldes niuke keskmiselt halb lugu. 

Kreeka / Klavdia "Asteromata" (6.)
Meeldis laulja dramaatiline must kleit. Laval toimuv meenutas mingeid "Harry Potteri" stseene vahepeal.

Armeenia / Parg "Survivor" (20.)
Veel üks sõdalane. No ei noh. Laulu ka polnud. Ja natuke tahaks norida selle kallal, miks mehed võivad otseses mõttes poolpaljalt laval olla. Naised saaks kohe disklahvi ju. 

Šveits / Zoë Më "Voyage" (10.)
Kõige ilusam laul siin. Mina kultuurist (enamasti) ilu otsijana lisaksin selle küll oma pleilisti. Avar ja meeldejääv, meeldis ka rahulik ja tavaline lavaline lahendus. Otsisin pühapäeval uudist, et Šveitsi poolt hääletamine oli võistluse ajal takistatud. Kuidas see muidu publikult 0 punkti sai? Ilmselt potentsiaalsed selle poolt hääletajad valisid mõne muu ballaadi. Noh, vähemalt Eesti žürii nõustus minuga, et oli ilus laul, ja pani sellele maksimumhinde. 

Malta / Miriana Conte "Serving" (17.)
Naisõigusluse laulud enamasti ei lähe, need on juba olnud. Ja vulgaarsuse piiril balansseerivate asjadega minu jutule ei saa. 

Portugal / Napa "Deslocado" (21.)
Muidugi oli see eurolava jaoks igav, aga see polnud halb laul. 

Taani / Sissal "Hallucination" (23.)
See naine on ilmselgelt kõva artist. Oleks talle ainult vähe parema laulu saanud kusagilt.  

Rootsi / KAJ "Bara bada bastu" (4.)
Lihtne peaks ju töötama, aga see oli vist liiga lihtne? Samas kuidagi vaesemalt ennast ei tunne peale selle vaatamist ja tuju ka halvemaks ei läinud. Ja muidugi see ilmselt kummitab rohkem kui tahaks.

Prantsusmaa / Louane "Maman" (7.)
Igavalt dramaatiline.

San Marino / Gabry Ponte "Tutta l'Italia" (26.)
Veel üks liiga lihtne lugu, aga see polnud isegi lõbus. Pealkirja skandeerimine laulus on siiani meeles muidugi.

Albaania / Shkodra Elektronike "Zjerm" (8.)
See oli lisaks Leedule väga terviklik number. Nagu mõnevõrra tinistas mu ära. Kogu see naisterahva olek ja väljanägemine ja liigutused ja meesterahva sisestavalt rääkiv osa. Laulust meeles vaid mingi miserere-miserere-koht.

Panen oma punktitabeli ka siia. (Vajuta peale, et suuremalt näha.) Nende kriteeriumide alusel hinnates tulevad ikka mõnevõrra teistsugused tulemused kui lihtsalt vastates küsimusele, mis laul enim meeldis.


Nüüd algab lõbusaim osa. Eurovisioonijärgne nädal on tuntud ka kui jääknähtude nädal - kummitama hakkavad laulud, mida isegi ei teadnud, et mäletan. Aju on imeline asi. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...