Otse põhisisu juurde

Eurovisioon 2025

Siit tuleb traditsiooniline eurorong. Alustuseks tähtsaim ehk õhtu parim tsitaat Marko Reikopilt, kui esines möödunud aasta võitja Nemo: "Nagu Maire Aunaste, aga jube halvas tujus."

Laulud on esinemise järjekorras, sulgudes võistlusel saadud koht. 

Norra / Kyle Alessandro "Lighter" (18.)
Sõdalasevärk ei lähe mulle peale.

Luksemburg / Laura Thorn "La poupée monte le son" (22.)
Midagi vanamoodsat oli ses nukuloos. Aga vanamoodne tähendab enamasti ka seda, et laul kõlab nagu laul, mitte nagu produkt. 

Eesti / Tommy Cash "Espresso macchiato" (3.)
Huvitav oli vaadata. Tantsiv lennuk ja mis. Kõige rohkem meeldib ehk hoopis see meeleolu, mis Eestis tundub olevat seoses selle lauluga. Tühja neist kohtadest. Ja lause Life is like spaghetti, it's hard until you make it on mu lemmik siit.

Iisrael / Yuval Raphael "New day will rise" (2.)
Mind torgib, kui laulu pealkirjas või sõnades on grammatikavigu. Siin on pealkirjas artikkel puudu ju. Muidu meeldis laulja dramaatiline must kleit. 

Leedu / Katarsis "Tavo akys" (16.)
Kaks laulu oli, kus kõik elemendid toetasid üksteist. Leedu laul oli üks neist. Tervik noh. Samas ehk Eurovisiooni jaoks mitte kõige sobivam lugu, sest seda peab üsna tähelepanelikult kuulama, et aru saada, mis värk on. Kui ei kuula, kõlab nagu depressiivne müra. 

Hispaania / Melody "Esa diva" (24.)
Hispaania on alaliselt üks neid riike, mis saab halvema koha kui nende laul on. Minu arvates. Selle laulu refrääni näiteks ma suudaks ümiseda praegu (erinevalt eelmistest). 

Ukraina / Ziferblat "Bird of pray" (9.)
Nende värvilised kostüümid rõõmustasid mind. 

Suurbritannia / Remember Monday "What the hell just happened" (19.)
Muidugi on olemas palju laule, mis toetuvad peamiselt ühele lausele. Mitmed neist on ka head laulud. See polnud. Samas mul on see üks lause siiani meeles. 

Austria / JJ "Wasted love" (1.)
Ma ei satu vaimustusse, kui jälle mõni klassikalise laulu taustaga esineja Eurovisioonile tuleb. Mõtlen hoopis et aga see ongi ju see, kuidas ooperilauljad laulavad, seda nad ongi ju õppinud. Selles, et mul enamasti puudub oskus vahet teha heal ja halval ooperilauljal, saab süüdistada ainult enda harimatust. Nad laulavad lihtsalt nii teistmoodi. Seetõttu on ka keeruline neid popmuusika kontekstis hinnata. Sellele loole kui võiduloole, kardan, ei tule kasuks, et teda on tavainimesel praktiliselt võimatu kaasa laulda. 

Island / Væb "Róa" (25.)
Mind tegi see rõõmsaks. 

Läti / Tautumeitas "Bur man laimi" (13.)
Kaunite harmooniatega on mind lihtne enda poole meelitada. Ja kui laval on kuus naist, siis oleks raiskamine neid mitte mitmel häälel laulma panna. Viis on meeles. On selline laul, mida võiksin ka niisama kuulata. See koht sõnades, kus öeldi, et teised tegid vasest silla, mina tegin tammest ja minu sild läks õitsema, oli ju armas.

Holland / Claude "C'est la vie" (12.)
Sain vaadates aru, et see noormees on tegelikult väga atraktiivne artist, aga selles etteastes oli kõik justkui igav.

Soome / Erika Vikman "Ich komme" (11.)
Niuke ülimalt väljakutsuv ja šokeeriv (?) värk pole üldiselt minu teema, samas ma üldse ei arva, et ta oma asja halvasti teinud oleks. Praegu laulu reprodutseerida suudaksin ka.

Itaalia / Lucio Corsi "Volevo essere un duro" (5.)
Ilus laul ja on ka praegu meeles. Eks ta muidugi kõlab natuke nagu midagi, mida võiks laulda Haapsalu sellel Itaalia retrofestivalil. Lavaline pool suurt juurde ei andnud.

Poola / Justyna Steczkowska "Gaja" (14.)
Ei lähe need sõdalasetantsud noh. 

Saksamaa / Abor & Tynna "Baller" (15.)
Otse öeldes niuke keskmiselt halb lugu. 

Kreeka / Klavdia "Asteromata" (6.)
Meeldis laulja dramaatiline must kleit. Laval toimuv meenutas mingeid "Harry Potteri" stseene vahepeal.

Armeenia / Parg "Survivor" (20.)
Veel üks sõdalane. No ei noh. Laulu ka polnud. Ja natuke tahaks norida selle kallal, miks mehed võivad otseses mõttes poolpaljalt laval olla. Naised saaks kohe disklahvi ju. 

Šveits / Zoë Më "Voyage" (10.)
Kõige ilusam laul siin. Mina kultuurist (enamasti) ilu otsijana lisaksin selle küll oma pleilisti. Avar ja meeldejääv, meeldis ka rahulik ja tavaline lavaline lahendus. Otsisin pühapäeval uudist, et Šveitsi poolt hääletamine oli võistluse ajal takistatud. Kuidas see muidu publikult 0 punkti sai? Ilmselt potentsiaalsed selle poolt hääletajad valisid mõne muu ballaadi. Noh, vähemalt Eesti žürii nõustus minuga, et oli ilus laul, ja pani sellele maksimumhinde. 

Malta / Miriana Conte "Serving" (17.)
Naisõigusluse laulud enamasti ei lähe, need on juba olnud. Ja vulgaarsuse piiril balansseerivate asjadega minu jutule ei saa. 

Portugal / Napa "Deslocado" (21.)
Muidugi oli see eurolava jaoks igav, aga see polnud halb laul. 

Taani / Sissal "Hallucination" (23.)
See naine on ilmselgelt kõva artist. Oleks talle ainult vähe parema laulu saanud kusagilt.  

Rootsi / KAJ "Bara bada bastu" (4.)
Lihtne peaks ju töötama, aga see oli vist liiga lihtne? Samas kuidagi vaesemalt ennast ei tunne peale selle vaatamist ja tuju ka halvemaks ei läinud. Ja muidugi see ilmselt kummitab rohkem kui tahaks.

Prantsusmaa / Louane "Maman" (7.)
Igavalt dramaatiline.

San Marino / Gabry Ponte "Tutta l'Italia" (26.)
Veel üks liiga lihtne lugu, aga see polnud isegi lõbus. Pealkirja skandeerimine laulus on siiani meeles muidugi.

Albaania / Shkodra Elektronike "Zjerm" (8.)
See oli lisaks Leedule väga terviklik number. Nagu mõnevõrra tinistas mu ära. Kogu see naisterahva olek ja väljanägemine ja liigutused ja meesterahva sisestavalt rääkiv osa. Laulust meeles vaid mingi miserere-miserere-koht.

Panen oma punktitabeli ka siia. (Vajuta peale, et suuremalt näha.) Nende kriteeriumide alusel hinnates tulevad ikka mõnevõrra teistsugused tulemused kui lihtsalt vastates küsimusele, mis laul enim meeldis.


Nüüd algab lõbusaim osa. Eurovisioonijärgne nädal on tuntud ka kui jääknähtude nädal - kummitama hakkavad laulud, mida isegi ei teadnud, et mäletan. Aju on imeline asi. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...