Sang Young Park "Love in the big city"

 



21. sajandi Lõuna-Koreas elav noormees (jõuab raamatu jooksul nii kahe- kui kolmekümnendates olla) otsib tähendust, ütleme et kõigele. Ehk raamatu pealkirjas on vihje, kuidas seda leida võiks. 

  • Sisu
    Teema, mis young adult žanris pole kuidagi originaalne. Teisalt, kui see on teema, mis päriselu noorte täiskasvanute jaoks aktuaalne on, siis ei pane pahaks sellest kirjutamist ja võtan ja loen läbi ka veel. 
  • Stiil
    Teksti loetavuse mõttes lobe värk, mõnusalt lihtsalt kirjutab ka. Algul ei meeldinud, kui aru sain, et neli suuremat tükki, millest jutustus koosneb, pole esitatud kronoloogilises järjestuses. Raskendas arusaamist. Hiljem hakkas idee täitsa meeldima. Ilmselgelt loed mingite sündmuste kohta teise tundega, kui tead ette, mis hiljem juhtus. 
    Mõned laused ja väljendid olid päris head. Maailm oli nii väike, et kuulsid vaid iseenda hingetõmbeid vms. Diip.
  • Emotsioonid!
    Jutustaja polnud üldse dramaatiline, aga mind kottis küll. Natuke jäi kummitama ka peale lugemise lõpetamist.
  • Tegelased
    Oli üks tegelane, kelle olemasolu vajadusest päris aru ei saanud, ja siis mitmeid huvitavaid kujusid. Näiteks peategelane ise, keda pigem ükskõiksena paista lasti. Peategelase ema oli kõige parem.
  • Atmosfäär
    Suures plaanis vahet polnud, kus tegevus parajasti toimus. Seouli erinevaid kohti mainis samas rohkesti. 
  • Mõtete ärgitamine
    Kasutasin palju Google'i teenuseid. Mainitud maamärgid Seoulis vaatasin üle, veidi üldisemalt Lõuna-Korea kohta ka. Sain asju teada. Tundub, et odavaimad T-särgid kaubamärgilt H&M olid (on?) seal odavamad kui siin. Varasem kahtlus, et Lõuna-Korea on märksa vähemtraditsiooniline riik kui Jaapan, leidis ka kinnitust.
  • Lõpp
    Lõpud olid juba enne raamatu füüsilist lõppu teada (sest kronoloogiliselt hilisemad sündmused olid raamatus ettepoole paigutatud). Siis jäigi päris lõppu ainult üks tõdemus. 
  • Kestev mõju
    Vist pole niiii eriline?
  • Sisuväline
    Lugesin e-raamatut. Midagi ei seganud. Kaanepilt ka meeldib, tore linnavaade taustal. Noid punase ja sinise plekiga valgeid sõrmi nähes tekkis kõigepealt küsimus, mis sel lool Prantsusmaaga pistmist on. Maitea miks Prantsusmaaga, kui sinipunavalge on maailmas levinumaid lipuvärvikombinatsioone. Muuhulgas esineb ka Lõuna-Korea lipul. 


Lõppu Kylie Minogue ja "All the lovers", sest see on raamatus oluline laul. Ühtlasi kasutatakse Kyle'it ootamatus kontekstis.

Sándor Márai "Ühe kodanlase pihtimused I-II"

 

 
Sándor Márai peab olema päris kuulus kirjanik, muidu ei teaks tema nime lihtsalt niisama. Kuigi sündinud tänapäeva Slovakkias, kirjutas ta ungari keeles ja on üldiselt ikkagi ungari kirjanik. Raamatu "Ühe kodanlase pihtimused" puhul rõhutas ta ise, et see on romaan, aga ta on üsna autobiograafiline romaan. Aastail 1934-1935 kahes osas ilmunud raamatus räägib Márai oma (või siis peategelase) noorusajast ja kodulinnast Kassast tollases Austria-Ungaris, perekonnast ja sugulastest, hiljem elust 1920ndate Leipzigis, Frankfurtis, Berliinis, Pariisis.

  • Sisu
    Oli aru saada küll, miks selline raamat kirjutati. Lugu kulges lineaarselt ka enamasti. Lihtsalt ta polnud päris selline nagu ootasin.
  • Stiil
    Rohkem mälestuste kui romaani stiilis. 370 leheküljel polnud ühtegi dialoogi, ainult autori kirjeldused, arutlused. Seoses sellega oli lugu päris raskesti loetav. Kaalusin vahepeal suisa poolelijätmist. Raske uskuda, et autor oli kirjutades 30ndates eluaastates (Márai sündis 1900, raamat ilmus 1934-1935), sest stiil on vana palju näinud ja laiahaardeliselt mõtleva inimese oma. 
    Aga. Kohati leidus tsitaadikogumike väärilisi lauseid ja isegi huumorit (näiteks kirjeldati peategelase onu kui kedagi, keda perekond kohtles nagu pühademuna). Siin tore lõik elust hüperinflatsiooni-aegses Berliinis: 

    Kevade algul ma abiellusin. Ma võtsin oma perekonnapea-kohustusi erakordselt tõsiselt. Kõigepealt ostsin ma, peale pikka arupidamist, ühe jalanõudekapi. Selle vajaliku ja kasuliku mööblieseme ostuhind - mõni miljon või miljard, ma ei teagi enam - neelas kogu sisustusele määratud summa. Muud ma siis enam ei ostnudki. See oli väga ilus, kõvast puust valmistatud kaheukseline jalanõudekapp; sinna mahtus kakskümmend neli paari jalanõusid. Selle jalanõudekapi ma kinkisin mõne nädala pärast, kui me inflatsiooni tõusulaine eest Pariisi kolisime, meie Berliini pererahvale. Meil oleks tülikas olnud seda Pariisi kaasa võtta, seda enam, et meil oli kokku ehk kolm paari jalanõusid.

  • Emotsioonid
    Olid siis, kui selle raamatu riiulist välja võtsin ja tagakaanel lubati 1920ndate Euroopa linnade boheemlaslikku elu kirjeldada. Kirjeldused ise pärastpoole väga emotsioone ei tekitanud. Mõned tsitaatlaused ja -lõigud siiski tekitasid. 
  • Tegelased
    Päris palju erinevate tüüpide kirjeldusi. Meeldis see, mida peategelase isa kohta räägiti, ja see, millise soojusega kirjeldati kaht naistegelast (üks oli peategelase õpetajanna ja teine midagi korterikaaslase taolist). 
  • Atmosfäär
    Suurim eesmärk ilmselt oligi kaduva maailma kirjeldamine. Kodanliku maailma, Austria-Ungari, Euroopa (sest ta ütleb ka siin, et tegelikult inimesed teadsid juba 1920ndatel, et Euroopas on asjad suht pekkis ja ega viimnepäevgi tulemata jää). 
  • Mõtete ärgitamine
    Korra vaatasin, mis värk täpsemalt selle Austria-Ungariga oli, aga lootus, et tekib suur soov hakata ajastudraamasid ja -raamatuid kammima, ei täitunud.
  • Lõpp
    Hea lõpp. Mitu olulist sündmust peategelase jaoks ja tähtsale arusaamisele jõudmine. Ühtlasi mulle meeldis lõik päris viimases peatükis, kus ta 1930ndaid kirjeldab ja tõdeb, et sellises maailmas elada ja töötada on raske.
  • Kestev mõju
    Mina ei loe teda uuesti, aga ajastu jäädvustuse mõttes on see ilmselt märkimisväärne raamat ka 90 aastat hiljem.
  • Sisuväline
    See, et lause sõnade järjekord oli mitmel pool ebatavaline, võis olla stiililine valik, mida ma ei mõistnud. Aga väga mitu korda olid ka komad selliste kohtade peal, kus polnud üldse koma panemise kohta, loe, mispidi tahad. Huvitav, sest tavaliselt on tekstides komasid pigem puudu kui üle. 
    Aga. Kaanel olev meesisik on leonardcohenlik. See ei saa kahjuks tulla ühele raamatukaanele. Üldse on ilus kaas.

Lori Gottlieb "Maybe you should talk to someone"


Los Angeleses tegutsev psühholoog kirjutas raamatu, kus räägib mõnede oma patsientide lugude näitel teraapia kasulikkusest (ja seega vajalikkusest). Ühtlasi räägib sellest, kuidas ta ise psühholoogi juures käis ja kirjeldab seiku oma varasemast elust.

  • Sisu (kuni 3 tärni)
    See osa, mis rääkis peategelasest psühholoogina ja tema enda käikudest psühholoogi juurde, oli kena. Mitmekesised patsientide lood valitud, huvitavaid probleeme tõstatatud (kuidas psühholoog saab endale psühholoogi, kui nad kõik omavahel üksteist tunnevad, kuidas psühholoog võtab teraapias patsiendi rolli jm). Aga. See osa, kus autor oma eelnevat elulugu rääkis (kuidas ta kunagi Hollywoodis töötas ja kuidas siis meditsiinikooli läks ja kuidas lapse sai), oli minu jaoks üleliigne. Võinuks kirjutada kaks eraldi raamatut: elulugu ja see raamat. Oleks ühtlasi selle raamatu õhemaks saanud. (Eestikeelne väljaanne on kusagil 450 lehekülge.)
  • Stiil
    Sujuv, liikuv jutustamine. Õnneks polnud neid kohti, kus autor vaimukas üritas olla, eriti palju. Küll oli neid kohti, kus päris tarku lauseid välja kukkus.
  • Emotsioonid!
    Ütleme, et õnnestus häirida, mis ilmselt oligi eesmärk. Aga mitte sügavalt häirida.
  • Usaldusväärsus (kuni 2 tärni)
    Kirjutaja kirjutas oma kogemusest. Loetu põhjal usun, et tegemist on pädeva psühholoogiga, kes mitte ainult oma tarkusest tegutseb, vaid suisa teaduspõhiselt.
  • Mõtete ärgitamine
    Kattub emotsioonide punktiga. Raamatu teemadest kantuna mõtlesin mingeid asju edasi, aga mitte liiga palju.
  • Kestev mõju 
    Varsti tuleb järgmine raamat, kus kellegi järgmiste lives are revealed. 
  • Sisuväline
    Kuulasin audioraamatut suuremas osas. Oli täitsa kenasti loetud.  Õigesti tegin, sest selles väheses osas, mida eestikeelsest raamatust lugesin, oli mind segav tõlge (teen mentaalse märkme jm toredad väljendid).



Tadhg Mac Dhonnagáin "Proua Lazare"

 


Kuigi Levana on pea kogu elu vanavanemate kasvatada olnud, pole vanaema oma lapsepõlvest kunagi rääkinud. Teada on vaid, et ta sündis 1928. aastal Eestis Tartus juudi perekonnas ja et hiljem said kogu tema perekonnast holokausti ohvrid. Vanaema Johanna (Hana) Sepp kohtus sõja ajal Londonis vanaisa Samueliga ja elas edaspidi Pariisis Hana Lazare nime kandes. Kui vanaema tervis nõrgeneb ja ta prantsuse keeles enam ei räägi, hakkab ta unes mingis Levana jaoks võõras keeles kõnelema. Levana lindistab juttu ja saadab Brüsselis elavale eesti keele tõlgile Irjale. Irja vastus on üllatav.

  • Sisu
    Kui märksõnadeks on juudid ja 1940ndadad aastad, tekib kujutlus teatud sorti raamatust. See pole selline raamat, asjal on hoopis teine vaatenurk. See, et Euroopas 1940ndatel sõda käib, on siin ainult õige natuke oluline. 
  • Stiil
    Ühest küljest lihtne lugeda, kui kiiresti edasi läheb, aga pealiskaudsuse mulje tekkis siin. Taheti lugu lihtsalt kiiresti ära rääkida. Tore, et kuigi tegevus toimus kolmes erinevas ajas, ei hakanud nood omavahel segi minema. 
  • Emotsioonid!
    Ainult eestlaslik ohoh, mingi tegelane on eestlane ja üllatused seoses iiri nimede ja nende hääldusega. Mingit naha vahele pugemist ega tegelastele väga kaasa tundmist ei olnud.
  • Tegelased
    Peaaegu kõik tegelased peale peategelase olid lihtsalt tööriistad peategelase loo rääkimiseks. Peategelase kohusetunde ja süütunde teemad olnuks täitsa huvitavad, kui oleks neid põhjalikumalt käsitletud. 
  • Atmosfäär
    Iirimaa Arani saarest 1940ndatel ju räägiti ka. Kaasaja tegevuse osas polnud eriti oluline, kas see oli parajasti Pariisis või Brüsselis või kus.
  • Mõtete ärgitamine
    See oli põhiline, ma arvan. Kes teab, kus enne II maailmasõda Tartus sünagoog asus? Aura vastas, kus nüüd suured kortermajad on. Ja nii edasi.
  • Lõpp
    Kuna loo iva oli etteaimatav, siis üllatust polnud. Meeldis, et mingid otsad jäid Levana jaoks lahti, aga ei meeldinud epiloogi üldine mesimagus stiil. 
  • Kestev mõju
    Ei näe.
  • Sisuväline
    Õigupoolest üldse põhjus, miks säärane raamat mulle silma jäi. See on tõlgitud iiri keelest. Iiri kirjaniku iirikeelne raamat. See, et Eestis on keegi Indrek Õis, kellel on võimekus iiri keelest tõlkida, on ju väga vahva.
    Toreda vana kooli raamatu sarnaselt oli lõpus toodud nimede hääldus. Vajalik, sest iiri nimedele peale vaadates ei osanud enamasti aimatagi, et nende hääldus selline olla võib. Ausalt öelda hääldasin õpuks ikka kirjapildi järgi, sest lihtsalt ei jäänud meelde, kuidas õige on. 
    Kaanekujundus mulle ka meeldib. Näota naine ja roheline kleit. 


Näe, aga lugesingi juhtumisi Püha Patricku päeval ka seda raamatut. Üks tegelane oli ka Páraic (häälda paarõik), mis, kahtlustan, on Patrick iiri versioonis.

Chloe Aridjis "Sea monsters"

 


On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta mermaniks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummaliselt, eks kõla?

  • Sisu
    Ei saa öelda, et päris sisutühi olnuks, süžee ju oli. Aga kui peaks vastama küsimusele, miks selline raamat kirjutati, siis jääks natuke hätta. Kas lihtsalt seepärast, et autor tahtis oma teismelisepõlve meenutada (ta oli 80ndate lõpus peategelasega samaealine) või panna ühte kohta kokku kirja mingeid ideekilde, mis tal olid? 
  • Stiil
    See on põhiline punkt. Ükskõik, mis ma siin kokku kirjutan selle raamatu kohta, ei saa öelda, et mulle poleks meeldinud. Ja meeldis just sellepärast, et stiil oli täiesti teistsugune. Natuke raskesti jälgitav aga originaalne. Jälgimist raskendas osaliselt ehk see, et palju kasutati mitte kõige lihtsamaid ja levinumaid sõnu. (Kontekstist saad aru, mida mingi sõna ilmselt tähendab, aga pole seda varem kuulnud.)
  • Emotsioonid
    Üldine sünge toon tekitas natuke ärevustunnet (Kas kohe juhtub midagi halba?). 
  • Tegelased
    Tegelasi oli, aga nende kohta ei saanud palju teada. Ühtlasi ükski tegelane eriti ei meeldinud.
  • Atmosfäär
    Seda randa, mida pidin ette kujutama, kujutasin ette. Ja kuna üldine toon oli niuke hoiatav, siis oli rand minu kujutluses kogu aeg pime. 
  • Mõtete ärgitamine
    Teemaks 1980ndad Mehhikos peamiselt - kuidas seal ka oli ja mida nad muust maailmast teadsid ja arvasid. 
  • Lõpp
    Ühe asja seletas ära, mis oli tore, aga põhiasja (miks?) ei seletanud ära.
  • Kestev mõju
    Praegu küll raske näha, et seda oleks. Kaane peal üks arvaja ütleb et destined to be a classic, aga minu jaoks vist liiga salapärane ja unenäoline selleks. Või siis ehk just sellepärast kestabki?
  • Sisuväline
    Ilus kaanekujundus, mugavalt väikses formaadis, kiri mitte liiga tihe. Raamat ongi muide originaalis inglise keeles, kuigi autor mehhiko päritolu ja Mexico Citys elanud. Niuke rahvusvaheline tüüp, kes on paljudes kohtades elanud. 



Amor Towles "Härrasmees Moskvas"

 


1922. aastal mõistab NKVD Aleksander Rostovi Moskva Metropoli hotelli koduaresti. Ametlikult seetõttu, et Rostov ühe luuletuse kirjutas, tegelikult seetõttu, et ta on aadlipäritolu, nn endine inimene. Rostov on selleks hetkeks Metropolis juba mõne aasta elanud, aga nüüd tema elukorraldus muutub. Sellegipoolest saab härrasmees hakkama, kohaneb olukorraga vastavalt selle muutumisele. Ja olukord tõesti tema sealoleku ajal muutub, sest maailm väljaspool hotelli muutub (1920ndate Nõukogude Liit erineb 1930ndate ja 1940ndate omast jne).

  • Sisu
    Idee väga hea. Need lood, mis kusagil hotellis aset leiavad, mind enamasti tõmbavad. Mõne asja osas tekkis küsimus, kuidas see nii sai olla, aga kogu lugu meeldis piisavalt palju, et ses osas silm kinni pigistada. Raamatu teine pool, kui hakati ajas suuremaid hüppeid tegema, oli ka väga hea, aga esimene ots oli parem.
  • Stiil
    Tahaks enamgi anda kui ühe tärni. Vaimukas ja muhe ja lennukas. Kuigi ameeriklase kirjutatud originaalis ingliskeelne raamat, imbus just stiili kaudu sisse niukest hea vanakooli vene romaani tunnet.
  • Emotsioonid!
    Esimest poolt lugedes olin kohe päris elevil, hiljem natuke tunded jahtusid (aga ei kadunud!)
  • Tegelased
    Silmapaistev härrasmees ise, aga ka värvikas muude tegelinskite galerii. Väikestes kõrvalrollides olid ka mõned ajaloolised isikud. Kuna tegevusaeg oli pikk, sai jälgida tegelaste (tihti olude sunnil) muutumist, liikumist ametiredelil jms. Ei olnud selline raamat, kus tegelaste olemust otsesõnu arutatud oleks, pigem pidi nende tegude ja sõnade põhjal ise järeldused tegema. 
  • Atmosfäär
    Metropoli hotell asukohana oli nõnda kirjeldatud, et kujutluspildid tekkisid.
  • Mõtete ärgitamine
    Pisut, mis (Nõukogude Liidu) ajalukku puutub, aga muidu mitte väga.
  • Lõpp
    Üllatas küll. Ju ma polnud peategelast veel piisavalt hästi tundma õppinud selleks hetkeks. Järele mõeldes oli kõik loogiline.
  • Kestev mõju
    Täitsa usun võimalusse, et see raamat peab ajahambale vastu. 
  • Sisuväline
    Peaasjalikult hakkas silma hea tõlge. (Aga seda ootasin juba ette.) Selle punkti alla sobib ehk ka teave, et "Härrasmees Moskvas" tehakse seriaaliks. Peaosa mängib Ewan McGregor.



"Moodne joon : Eesti linnaelu 1920.-1930. aastail"

 


Algselt ajakirjas Imeline Ajalugu ilmunud artiklid erinevate Eesti (linna)elu puudutavate teemade kohta 1920.-1930. aastail. Kodukorraldus ja -kujundus, mood, mänguasjad, haridus, tervishoid, sport, autod, puhkamine ja veel mitu teemat. 
  • Sisu
    Ilmselt paljudele huvitav teema. Mulle küll. Muidugi võib alati norida, et mõni teema oli puudu või olid teemad mitte liiga põhjalikult käsitletud. Igasuguseid põnevaid pisiasju sai teada ka. (Näiteks ma kogu aeg mõtlesin, et Pärnu suvepealinna nimetus tuleb lihtsalt sellest, et seal rand on jne, aga see tuli algul ilmselt hoopis sellest, et paljud valitsuse liikmed Pärnus suvitamas käisid.) 
  • Stiil
    Kuigi raamatu peale kokku oli palju eri autoreid, olid artiklid mõnusalt ühtlased. Ei saanud tingimata aru, et nüüd hakkasin kellegi teise kirjutatud osa lugema.
  • Emotsioonid!
    Minu lemmikkümnendid ajaloos, miks ei tekita emotsioone! Pluss "Wikmani poistele" (minu mitteametlik lemmikraamat) viidati. 
  • Usaldusväärsus
    Suur osa artiklite autoreist olid (vastava valdkonna) muuseumide töötajad. Neid ikka kaldun usaldama. Viidati ajalehtedele, raamatutele, mis on päriselt olemas (olnud).
  • Mõtete ärgitamine
    Kõige rohkem selles plaanis, et praegune on uuesti tulnud vana - samad probleemid, samad rehad.
  • Kestev mõju
    Natuke raske näha, sest raamat pole süvauurimus ühegi teema kohta. Pole ka päris ainult kohvilauaraamat. Pigem isutekitaja ja alguspunkt, kui midagi põhjalikumalt lugeda/uurida tahaks.
  • Sisuväline
    Leidsin selle raamatu eelmisel aastal kauneimateks valitute nimekirjast. Oli küll ilusa kujundusega ja mõnusal paksul paberil. Natuke meenutas ajalooõpikute stiili, kus lisaks põhijutule on palju pilte ja teemaga seotud lisalugemise nupukesed.


Tellimine: Postitused (Atom)