Otse põhisisu juurde

Veebruar

Filmid

Ma ei saanudki lõpuks aru, miks keegi peaks tahtma sellist filmi vaadata. (Miks ma ise vaatasin?) Sest kui keegi teeb filmi, siis on ju eeldus, et keegi peaks tahtma seda vaadata? Väga-väga selline asi et misasja ma just vaatasin. Keanu on nagu tore mees vist, aga kõik läheb halvasti.

Saksa vastupanuliikumisest II maailmasõja ajal. Minimalistlik. Head näitlejad. 

Brendan Gleeson ja Emma Thompson


Seriaalid

Üle Atlandi
1940. aasta, Norras Saksa okupatsioon. Kroonprintsess Märtha lastega põgeneb USA-sse, kroonprints ja kuningas jäävad (esialgu) Norrasse. 

Minu lemmiksorti draama põhimõtteliselt - tegevus toimub minevikus ja tegelased on mingid kuningad. Loomulikult on aru saada, et mingid asjad on siin fantaasiavaldkonda kuuluvad, aga eks episoodide alguses olegi kiri, et inspired by true events, mitte et see on dokfilm või midagi. 

Üks tähtis tegelane on F. D. Roosevelt
(keda mängib Kyle McLachlan). 


Raamatud

Anne Enright - The Green road
Tundub, et mul on tänapäeva iiri kirjandusega mingi arusaamisliin. Ühendab hästi ära. Võib-olla sarnased probleemid siinsetega, mingi ühisosa? 

Raamat on ühest Iirimaa perekonnast võiks öelda et läbi aastate, ja seda lugeda oli paeluv. Kuigi sisuliselt masendav.


Gustave Flaubert - November
Ma armastan sügist, see nukker aastaaeg on mälestuste jaoks loodud.

See on hea avalause. 19. sajandi algupoole coming of age story. Võib-olla peategelasest noormees on Falubert ise? Sest ta kirjutas selle üsna noorena. Igal juhul on tegelane juba varases eas veendunud, et on jõudnud oma elusügisesse. 

Seda olen juba varasemalt öelnud, et need vanakooli kirjanikud on nii mõnusalt tummised. Pole mingeid niisama öeldud sõnu. 


Anne B. Ragde - Tütar
6. ja viimane osa Neshovi perekonna raamatutest. Tänapäeva Norra on teemaks, aga muidugi ka minevik.

6. osa polnud muidugi enam see mis 1. ja paar järgmist osa, aga oli kena tegelastega taaskohtuda ja teada saada, kuidas lugu lõpeb. 

Palju toidukirjeldusi. Taaskord (nagu mõne eelmisegi osa puhul) panin tähele, et jube palju nad ikka joovad. Muudkui aga keegi korkis veini lahti ja mitu pudelit kulus ära. 

Mis toredad põrssad kaanel. 
Nad on tegelased ka raamatus.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »