Otse põhisisu juurde

Veebruar

Filmid

Ma ei saanudki lõpuks aru, miks keegi peaks tahtma sellist filmi vaadata. (Miks ma ise vaatasin?) Sest kui keegi teeb filmi, siis on ju eeldus, et keegi peaks tahtma seda vaadata? Väga-väga selline asi et misasja ma just vaatasin. Keanu on nagu tore mees vist, aga kõik läheb halvasti.

Saksa vastupanuliikumisest II maailmasõja ajal. Minimalistlik. Head näitlejad. 

Brendan Gleeson ja Emma Thompson


Seriaalid

Üle Atlandi
1940. aasta, Norras Saksa okupatsioon. Kroonprintsess Märtha lastega põgeneb USA-sse, kroonprints ja kuningas jäävad (esialgu) Norrasse. 

Minu lemmiksorti draama põhimõtteliselt - tegevus toimub minevikus ja tegelased on mingid kuningad. Loomulikult on aru saada, et mingid asjad on siin fantaasiavaldkonda kuuluvad, aga eks episoodide alguses olegi kiri, et inspired by true events, mitte et see on dokfilm või midagi. 

Üks tähtis tegelane on F. D. Roosevelt
(keda mängib Kyle McLachlan). 


Raamatud

Anne Enright - The Green road
Tundub, et mul on tänapäeva iiri kirjandusega mingi arusaamisliin. Ühendab hästi ära. Võib-olla sarnased probleemid siinsetega, mingi ühisosa? 

Raamat on ühest Iirimaa perekonnast võiks öelda et läbi aastate, ja seda lugeda oli paeluv. Kuigi sisuliselt masendav.


Gustave Flaubert - November
Ma armastan sügist, see nukker aastaaeg on mälestuste jaoks loodud.

See on hea avalause. 19. sajandi algupoole coming of age story. Võib-olla peategelasest noormees on Falubert ise? Sest ta kirjutas selle üsna noorena. Igal juhul on tegelane juba varases eas veendunud, et on jõudnud oma elusügisesse. 

Seda olen juba varasemalt öelnud, et need vanakooli kirjanikud on nii mõnusalt tummised. Pole mingeid niisama öeldud sõnu. 


Anne B. Ragde - Tütar
6. ja viimane osa Neshovi perekonna raamatutest. Tänapäeva Norra on teemaks, aga muidugi ka minevik.

6. osa polnud muidugi enam see mis 1. ja paar järgmist osa, aga oli kena tegelastega taaskohtuda ja teada saada, kuidas lugu lõpeb. 

Palju toidukirjeldusi. Taaskord (nagu mõne eelmisegi osa puhul) panin tähele, et jube palju nad ikka joovad. Muudkui aga keegi korkis veini lahti ja mitu pudelit kulus ära. 

Mis toredad põrssad kaanel. 
Nad on tegelased ka raamatus.


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...
1 kommentaar
Loe edasi »