Otse põhisisu juurde

1. septembril õpetajatest

Mõned raamatud, kus on õpetajatest tegelasi. Sest millest sa ikka 1. septembril räägid.

"Wikmani poisid" (J. Kross)

Kui alustada kõige legendaarsemast, siis üheski teises raamatus pole nii ägedad õpetajad kui "Wikmani poistes". Ka seriaalis on Tolmuahv, Viruskundra, Plebs ja teised hästi õnnestunud.

"Tõde ja õigus II" (A. H. Tammsaare)

Eelmisega sarnaselt sisaldab ohtralt erinevaid tüpaaže. Mauruse endaga alustades, muidugi.


"Harry Potter" (J. K. Rowling)

Veel üks raamat(usari), kus on terve hunnik õpetajaid. Neid on uuritud ja puuritud, lõputöid nende kohta kaitstud (ka siinmail), surematuid filmirolle tehtud. See, kuidas nii tark mees kui Dumbledore nii mitu korda õpetajate valikuga mööda pani, on muidugi seni küsimus. 

"Jane Eyre" (C. Bronte)

Võib-olla see jääb lugedes natuke tagaplaanile, aga Jane Eyre oli tegelikult ju koduõpetaja ja enne seda ka kooliõpetaja. Raamatus kirjeldatu põhjal oli kannatlik kuju. Õpetajana töötades tuli kindlasti kasuks.

"Lewis Carrolli lugemine keelatud" (D. Arboleda)

Veel üks lugu koduõpetajast. Sedakorda tegutseb 1930ndate New Yorgis õpetaja Eugéne Chignon. Tema hoolealusel Alice'il on vanemad keelanud Lewis Carrolli (ja tema kuulsa raamatu) mainimise. Lugemise muidugi ka. 

"Pommeri aed" (M. Traat)

Maakooli õpetaja 19. sajandi lõpu Eestis, selline maa sool. Tema nimi on Pommer ja ta muudkui harib ja harib oma aeda. Kõik Mats Traadi raamatud, mida lugenud olen, on mulle rohkem meeldinud, kui olen seda ette arvanud.

"Rohtaed" (K. Ristikivi)

Juulius Kilimit on parimaid nimesid eesti romaanides. Ta on ka õpetaja. Kõigepealt on õpilane muidugi, pärast on õpetaja. Tahab väga, et õpilased tema ainet armastaksid, aga millegipärast nad ei tundu seda tegevat. Suur teema on sarnaselt eelmisega aia harimisest, aga siin öeldakse, et enne aia harimist tuleb oma nurmed ja niidud ära harida.


"Igavesti vaid sinu" (L. O'Neill)

Tegevus toimub maailmas, kus tütarlapsi ei sünni, neid disainitakse. Nad käivad läbi koolitee, mille lõppedes on võimalikud kolm teed: saada kaaslaseks, et sünnitada meestele poegi, saada konkubiiniks või saada siivsaks ehk õpetajaks, kes hakkab järgmist põlvkonda tüdrukuid koolitama. Siivsatest räägitakse raamatus kui nö ülejääkidest, kes polnud piisavalt täiuslikud poegi sünnitama ega piisavalt seksikad konkubiininduseks. Mõtlemapanev. 

"The prime of miss Jean Brodie" (M. Spark)

Preili Jean Brodie õpetab 1930ndate Edinburghis oma tüdrukuid eesmärgiga teha neist crème de la crème. Halvim on olla keskpärane. Ma isegi ei mäleta, kas preili Brodie oli konkreetselt mingi aine õpetaja, sest ka  tema enda jaoks polnud see üldse tähtis. Ta õpetas asju, mis olid tema meelest olulised (peamiselt üld- ja kõrgkultuuri teemad). Käigu kukele see õppekava ja mingid käsud. Raamatu järgi tehtud filmis tegi Maggie Smith auhinnatud ülesastumise preili Brodie'na.

"Ühe skandaali märkmed" (Z. Heller)

Õpetajal on afäär oma õpilasega. Üsna hea teema, millest raamatut kirjutada ja filmi teha, ilmselt ei jäta kedagi külmaks. Film on ka tehtud, Cate Blanchett ja Judi Dench kandideerisid Oscarile. Blanchett mängib seda põhiõpetajat ja Dench mängib ka õpetajat.

"Ohvrilaev" (G. Helbemäe)

Minu lemmikumaid eesti raamatuid. Neljakümnendates ajalooõpetajal ja abielumehel Martin Justusel on suhe kahekümnendates Isebeliga (kes pole tema õpilane). Ohvrilaev on antiigist laenatud veesõiduk, mille loo teadmine annab kogu raamatule ägedalt sünge alatooni.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...