"Primavera" taastrükk ilmus mõni aasta tagasi Päevalehe armastusromaanide sarjas, seepärast teadvustasin teda. Tundus huvitav, sest tahtsin ja lootsin sattuda nõukaaja naisteka otsa. Selles osas sain natuke petta. Armastuslugu on küll, aga rohkem ehk isegi põlvkonnalugu.
Jutustaja on näitlejanna Saskia, kes taaskohtub Itaalia reisil oma noorpõlvearmastuse Märteniga. Paralleelselt elamuste ja kirjeldustega Itaalia erinevatest linnadest meenutab Saskia minevikku ehk seda, mis tema ja Märteniga kunagi juhtus. (Ühtlasi, Saskia ja Märten on väga popid nimed inimeste kohta, kelle sünniaasta jääb minu arvestuste järgi 1920ndatesse.)
Aga, nagu öeldud, räägitakse siin laiemalt sellest põlvkonnast, kelle 20ndad eluaastad jäid II maailmasõja aega. (Lillli Promet ise sündis 1922 näiteks.)
Meie elus on mõndagi murdunud, õigemini minu põlvkonna hinges. Sest noored käivad ka nüüd sinililli korjamas, tundes, et maa on nende jaoks kaunis. Niisama kaunis kui minule omal ajal! Ja see on nende noorte õnn. Aga mina tean, et kui nüüd jälle kuldsetes käbides kuusemetsa näen, meenub mulle kohe Märteni lugu. Kuidas hauptšaarfüürer laskis mitmel vanakesel kuuse otsa ronida ja seda seni raputada, kui nad sealt ise valmilt alla kukkusid. Ja ainult meie põlvkonnal võib juhtuda, et ei suudeta oma ausate kätega, mis on hirmsate asjadega kokku puutunud, enam naist kallistada.
Väga peenelt kirjutatud raamat, elegantne. Ja selline, mille puhul ma pidevalt, kohe väga korduvalt raamatu jooksul ümber mõtlesin, kas see mulle meeldib või ei meeldi. Ei olnud kõige lihtsam lugeda, vahepeal läks mõte vägisi uitama (Itaalia kirjeldamise kohtade peal), aga vahepeal torkas jälle päris hästi.
Kõige huvitavam tegelane oli naisterahvas nimega Fevronia, ilmselgelt loodud Saskiale vastandamiseks. Siit lugesin, et Fevronia kujutas harimatut nõukogude naist ja raamatu ilmumise ajal (1971) tekitas just tema tegelaskuju kõige teravamat vastukaja.
Minu lemmiklause raamatust on siin umbes keskel:
Kommentaarid
Postita kommentaar