Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2018

Eesti Laulul polnud sedakorda õiget tunnet. Või peaks ütlema, et minul polnud Eesti Laulu suhtes õiget tunnet. Kõik oli juba kuidagi ette teada ja ei olnud nii pingeline kui mõnikord. Igal juhul, siin minu edetabel lauludest. (Sulgudes on võistlusel saadud koht.)

10. Eliis Pärna ja Gerli Padar - Taevas (10.)
Igav. Aga peab ütlema, et eestikeelsena on kraadi võrra vähem igav kui ingliskeelsena oli.

9. Karl-Kristjan ja Karl Killing - Young (6.)
Pisut naljakalt mõjus, aga samas meenutas ka natuke vanakooli poistebände, selles mõttes ei pane pahaks.

8. Nika - Knock Knock (9.)
Väga moodne lugu. Nüüd kuulates saan vist rohkem aru selle laulu võimalikust väärtusest kui esmakordsel kuulamisel sain. Aga kuna mina olen meloodiafänn ja siin laulus seda väga pole, ei paneks teda kõrgeimale kohale.

7.  Vaje - Laura (3.)
Tumedapäine noormees on muidugi atraktiivse välimusega, nõnda et ma arvan, et laval on tal hea koht. Taustana päris mõnus, aga eriti meeldejääv pole.

6. Stig Rästa - Home (2.)
Meenutab mõne Westlife'i või säärase poistebändi lugu ja noid ma ei pane pahaks, sest isegi kui on vähe imal, on vähemalt meloodia olemas. See konkreetne laul kõlas muidugi juba esmakordsel kuulamisel nii, et selline laul on juba varem olnud. Maitea, on see nüüd hea või halb.

5. Iiris & Agoh - Drop that boogie (5.)
Erinevalt mitmest inimesest suudan mina Iirist täitsa taluda. Laul on meeldejäävuse mõttes ka täitsa olemas, aga kas ka muud. Vähemalt eristub muidugi. Aga hakkab ka ruttu tüütama.

4. Evestus - Welcome to my world (8.)
Kõikuv süntekajalg on lahe, taustalauljate väljanägemine ka. Ja nii uskumatu kui see ka pole, on siin laulus rohkem meloodiat kui mõnes teises. Hästi tehtud.

3. Elina Netšajeva - La Forza (1.)
Eurolavale parim valik kahtlemata. Meeldejääv laul ka, aga ma ei ole kindel kui palju ma mõnel tavalisel päeval seda kuulata viitsiks. Ühe korra ikka viitsiks.

2. Sibyl Vane - Thousand words (4.)
Laulja hääl meenutab mingit väljamaa lauljat. Ekraanil keerlevad asjad (on selle nimi ekraanigraafika?) meeldivad mulle nähtuist enim. Ja see laul on otse minu teetassist (loe: playlistist) välja karanud.

1. Frankie Animal - Misty (7.)
Õujee, just selline laisa kõlaga laul nagu mulle meeldib. Selle üle, et see publikult 2 punkti sai, muidugi ei imesta. (Ja ega ma ka ise ju helistanud, et rohkem 3 punkti poole asja kallutada.)

Kommentaarid

  1. Kui sa meloodiafänn oled, miks siis Gerli ja Eliisi loo kümnendaks panid? :D Minule tütrega mõjus paremini just ingliskeelne versioon. Ootasime väga, et missugusena võiks kõlada eestikeelne variant, kuid see polnudki meie jaoks parem kui ingliskeelne.

    VastaKustuta
  2. Ilmselt sellepärast, et see meloodia oli vist igav neil, üldse meelde ei jäänud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...