Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2018

Eesti Laulul polnud sedakorda õiget tunnet. Või peaks ütlema, et minul polnud Eesti Laulu suhtes õiget tunnet. Kõik oli juba kuidagi ette teada ja ei olnud nii pingeline kui mõnikord. Igal juhul, siin minu edetabel lauludest. (Sulgudes on võistlusel saadud koht.)

10. Eliis Pärna ja Gerli Padar - Taevas (10.)
Igav. Aga peab ütlema, et eestikeelsena on kraadi võrra vähem igav kui ingliskeelsena oli.

9. Karl-Kristjan ja Karl Killing - Young (6.)
Pisut naljakalt mõjus, aga samas meenutas ka natuke vanakooli poistebände, selles mõttes ei pane pahaks.

8. Nika - Knock Knock (9.)
Väga moodne lugu. Nüüd kuulates saan vist rohkem aru selle laulu võimalikust väärtusest kui esmakordsel kuulamisel sain. Aga kuna mina olen meloodiafänn ja siin laulus seda väga pole, ei paneks teda kõrgeimale kohale.

7.  Vaje - Laura (3.)
Tumedapäine noormees on muidugi atraktiivse välimusega, nõnda et ma arvan, et laval on tal hea koht. Taustana päris mõnus, aga eriti meeldejääv pole.

6. Stig Rästa - Home (2.)
Meenutab mõne Westlife'i või säärase poistebändi lugu ja noid ma ei pane pahaks, sest isegi kui on vähe imal, on vähemalt meloodia olemas. See konkreetne laul kõlas muidugi juba esmakordsel kuulamisel nii, et selline laul on juba varem olnud. Maitea, on see nüüd hea või halb.

5. Iiris & Agoh - Drop that boogie (5.)
Erinevalt mitmest inimesest suudan mina Iirist täitsa taluda. Laul on meeldejäävuse mõttes ka täitsa olemas, aga kas ka muud. Vähemalt eristub muidugi. Aga hakkab ka ruttu tüütama.

4. Evestus - Welcome to my world (8.)
Kõikuv süntekajalg on lahe, taustalauljate väljanägemine ka. Ja nii uskumatu kui see ka pole, on siin laulus rohkem meloodiat kui mõnes teises. Hästi tehtud.

3. Elina Netšajeva - La Forza (1.)
Eurolavale parim valik kahtlemata. Meeldejääv laul ka, aga ma ei ole kindel kui palju ma mõnel tavalisel päeval seda kuulata viitsiks. Ühe korra ikka viitsiks.

2. Sibyl Vane - Thousand words (4.)
Laulja hääl meenutab mingit väljamaa lauljat. Ekraanil keerlevad asjad (on selle nimi ekraanigraafika?) meeldivad mulle nähtuist enim. Ja see laul on otse minu teetassist (loe: playlistist) välja karanud.

1. Frankie Animal - Misty (7.)
Õujee, just selline laisa kõlaga laul nagu mulle meeldib. Selle üle, et see publikult 2 punkti sai, muidugi ei imesta. (Ja ega ma ka ise ju helistanud, et rohkem 3 punkti poole asja kallutada.)

Kommentaarid

  1. Kui sa meloodiafänn oled, miks siis Gerli ja Eliisi loo kümnendaks panid? :D Minule tütrega mõjus paremini just ingliskeelne versioon. Ootasime väga, et missugusena võiks kõlada eestikeelne variant, kuid see polnudki meie jaoks parem kui ingliskeelne.

    VastaKustuta
  2. Ilmselt sellepärast, et see meloodia oli vist igav neil, üldse meelde ei jäänud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...