Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2018

Eesti Laulul polnud sedakorda õiget tunnet. Või peaks ütlema, et minul polnud Eesti Laulu suhtes õiget tunnet. Kõik oli juba kuidagi ette teada ja ei olnud nii pingeline kui mõnikord. Igal juhul, siin minu edetabel lauludest. (Sulgudes on võistlusel saadud koht.)

10. Eliis Pärna ja Gerli Padar - Taevas (10.)
Igav. Aga peab ütlema, et eestikeelsena on kraadi võrra vähem igav kui ingliskeelsena oli.

9. Karl-Kristjan ja Karl Killing - Young (6.)
Pisut naljakalt mõjus, aga samas meenutas ka natuke vanakooli poistebände, selles mõttes ei pane pahaks.

8. Nika - Knock Knock (9.)
Väga moodne lugu. Nüüd kuulates saan vist rohkem aru selle laulu võimalikust väärtusest kui esmakordsel kuulamisel sain. Aga kuna mina olen meloodiafänn ja siin laulus seda väga pole, ei paneks teda kõrgeimale kohale.

7.  Vaje - Laura (3.)
Tumedapäine noormees on muidugi atraktiivse välimusega, nõnda et ma arvan, et laval on tal hea koht. Taustana päris mõnus, aga eriti meeldejääv pole.

6. Stig Rästa - Home (2.)
Meenutab mõne Westlife'i või säärase poistebändi lugu ja noid ma ei pane pahaks, sest isegi kui on vähe imal, on vähemalt meloodia olemas. See konkreetne laul kõlas muidugi juba esmakordsel kuulamisel nii, et selline laul on juba varem olnud. Maitea, on see nüüd hea või halb.

5. Iiris & Agoh - Drop that boogie (5.)
Erinevalt mitmest inimesest suudan mina Iirist täitsa taluda. Laul on meeldejäävuse mõttes ka täitsa olemas, aga kas ka muud. Vähemalt eristub muidugi. Aga hakkab ka ruttu tüütama.

4. Evestus - Welcome to my world (8.)
Kõikuv süntekajalg on lahe, taustalauljate väljanägemine ka. Ja nii uskumatu kui see ka pole, on siin laulus rohkem meloodiat kui mõnes teises. Hästi tehtud.

3. Elina Netšajeva - La Forza (1.)
Eurolavale parim valik kahtlemata. Meeldejääv laul ka, aga ma ei ole kindel kui palju ma mõnel tavalisel päeval seda kuulata viitsiks. Ühe korra ikka viitsiks.

2. Sibyl Vane - Thousand words (4.)
Laulja hääl meenutab mingit väljamaa lauljat. Ekraanil keerlevad asjad (on selle nimi ekraanigraafika?) meeldivad mulle nähtuist enim. Ja see laul on otse minu teetassist (loe: playlistist) välja karanud.

1. Frankie Animal - Misty (7.)
Õujee, just selline laisa kõlaga laul nagu mulle meeldib. Selle üle, et see publikult 2 punkti sai, muidugi ei imesta. (Ja ega ma ka ise ju helistanud, et rohkem 3 punkti poole asja kallutada.)

Kommentaarid

  1. Kui sa meloodiafänn oled, miks siis Gerli ja Eliisi loo kümnendaks panid? :D Minule tütrega mõjus paremini just ingliskeelne versioon. Ootasime väga, et missugusena võiks kõlada eestikeelne variant, kuid see polnudki meie jaoks parem kui ingliskeelne.

    VastaKustuta
  2. Ilmselt sellepärast, et see meloodia oli vist igav neil, üldse meelde ei jäänud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...