Otse põhisisu juurde

Victoria ETV-s

Olen mõnes eelnevas kohas juba maininud seriaali Victoria, mis on olnud minu lemmikvaatamisi viimasel ajal. Nüüd on väga tore tõdeda, et ETV on ka selle üles korjanud ja hakkab alates sellest laupäevast näitama. (Kuna tegemist on üsnagi Dowton Abbey jäetud augu täiteks loodud seriaaliga, siis pole imestada, et ETV pani selle ka Downton Abbey kunagisele eetriajale.)

Igal juhul, järgnevad reklaamiminutid (mis ilmselt lähevad natuke pikaks, sest nagu ka varem öeldud, kuninganna Victoria ja kogu temaga kaasas käiv seltskond on minu lemmikteemasid). 

Niisiis, seriaal hakkab pihta 1837.aastal, kui 18-aastase Victoria tollasesse koju Kensingtoni paleesse tullakse teatama, et Victoria kuningast onu on surnud ja long live the queen. 

Vaat selline noor kuninganna. Oma koeraga, kes on ka päris
tähtis tegelane seriaalis.

Victoriat mängib Jenna Coleman, kes on UK-s nähtavasti üsna kuulus, sest oli varasemalt Doctor Who tüdruk. Seriaalis Doctor Who mängis tähendab. Üsna usutav 18-aastane. Ja mulle meeldib, et Victoriat kujutataksegi teismelisena siin, kes ta oli ju tol hetkel. Ühesõnaga, on sihuke pisut tulise peaga iseteadlik tüdruk.

Victoria ema, kellel olid tütrega üsna huvitavad suhted.
Selles mõttes, et vaatajale huvitav vaadata,
muidu üsna keeruline värk.
Paruness Lehzen. Sisulises plaanis ehk rohkem Victoria ema
kui eelmine proua.

Lord Melbourne- peaminister Victoria valitsusaja alguses.
Ühtlasi tema mentor ja isakuju. Punkt. Päriselus Victoriast
40 aastat vanem, siin kindlasti mitte nii palju.
Rufus Sewell mängib Melbourne'i, jee.
Vat, ja siinkohal võib märkida, et kuigi tegelasteks on ajaloolised isikud, sisaldab seriaal suurel hulgal vigu. Mingeid asju on natuke ajas ümber tõstetud, mingid asjad, mis siin juhtuvad, pole kunagi juhtunud, mingeid asju kujutatakse teisiti, kui nad olid jne. Suurema osa võib parema draama saavutamise nimel andeks anda, aga mõnede asjadega on küll natuke kaugele mindud, näiteks 3.osas toimuv.

Prints Albert- esmapilgul vaadates kuiv
kange ratsionalist, tegelikult rohkem
vaga vesi, sügav põhi-tüüpi.
Lüüriline kõrvalepõige selle kohta, miks Alberti lugu on üks huvitavamaid siin:

Sa elad ajal, kus mehed on võimul. Naised on olemas, aga lapsekasvatajate ja leemekulbiliigutajate rollis. Sulle räägitakse väiksest peale, et kunagi abiellud sa Inglise kuningannaga, kogu sinu haridus on vastava suunitlusega (a la õpe inglise ajaloo, õiguse, majanduse jms teemadel). Kõik lähebki plaanipäraselt, abielludki Inglise kuningannaga, aga sinu jaoks tähendab see, et oled tiitli ja värgi mõttes oma naise alam ja sul pole erilist võimu midagi teha. Mida sa siis teed? Lepid kuninganna boy toy rolliga või hakkad otsima, kuidas ikkagi tegutseda saaksid? Näiteks sellesama kuningannast naise kaudu midagi mõjutada? Kui vastuvõtlik ta on sinu ideedele?

Lisatagu siia veel, et lähed abiellumisega seoses Saksamaalt Inglismaale elama, aga seal peale kuninganna enda sind keegi väga ei oota, sest sa oled sakslane. (Ja tollasel Inglismaal on ainult katoliiklane olla veel hullem kui sakslane.)

Ühesõnaga, mulle meeldivad need lood, kus mingid sugusid puudutavad asjad on tagurpidi keeratud. Siis peab ise ka natuke teisiti mõtlema ja see on ju ometi kasulik. 

Sir Robert Peel.
Päris tuntud peaminister tooride parteist.
Raudteede ehitamise patroon.
Ühtlasi Alberti sõber ja mentor.

Alberti vend Ernst.
Olemuselt Alberti vastand, sihuke
smiley happy puppy. Comic relief natuke.
Naistemees ka. Ja osatäitjaks ei keegi muu kui
assiest ass "Taevasammastest", David Oakes. 
Harriet, Victoria....äää, seltsidaam? Õukonnanaine?
See, kes kuningannaga koos hängis igal juhul. Rääkides asjadest,
mida päriselus ei juhtunud, siis ma panin ta meelega siia Ernstist
järgmiseks kohe.

Belgia kuningas Leopold I, Victoria (ja Alberti) onu.
Siin suuresti kosjasobitaja rollis. Üks ajalooraamat spekuleeris
ka teemal, et hoopis tema oli Alberti isa.

Kogu seriaali nõrgim koht on minu arvates alumise korruse teema. Ilmselgelt on siin tahetud Downton Abbey moodi upstairs-downstairs lugu arendada ja teenijarahva elu näitamise kaudu natuke ühiskonnakriitiline olla, aga see ei tööta üldse nii hästi kui DA-s.

Teenijanna Skerrett.
Tema tegelaskujuga üritatakse ilmselt näidata,
et kaks noort tütarlast (tema ja kuninganna),
kes elavad samas  lossis, võivad elada väga erinevaid elusid. 

Aga positiivse poole pealt on veel näiteks ilus muusika. Ja kellele romantikaseriaalid meeldivad, siis soovitan eriti episoode 4, 5 ja 6. Ühtlasi on kogu seriaal üks suur küünlavalgusromantika, muud valgustust praktiliselt polegi. Eks aeg olnud ka selline. Ja Buckinghami palee sisemus, kus suur osa tegevust toimub, ehitati tegelikult ühte vanasse lennujaama angaari Leedsis.

1.hooaja tegevus toimub 1837.aasta juunist kuni 1840.aasta novembrini. Praegu tehakse 2.hooaega, mis hõlmab aastaid 1841-1848.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...