Otse põhisisu juurde

Victoria ETV-s

Olen mõnes eelnevas kohas juba maininud seriaali Victoria, mis on olnud minu lemmikvaatamisi viimasel ajal. Nüüd on väga tore tõdeda, et ETV on ka selle üles korjanud ja hakkab alates sellest laupäevast näitama. (Kuna tegemist on üsnagi Dowton Abbey jäetud augu täiteks loodud seriaaliga, siis pole imestada, et ETV pani selle ka Downton Abbey kunagisele eetriajale.)

Igal juhul, järgnevad reklaamiminutid (mis ilmselt lähevad natuke pikaks, sest nagu ka varem öeldud, kuninganna Victoria ja kogu temaga kaasas käiv seltskond on minu lemmikteemasid). 

Niisiis, seriaal hakkab pihta 1837.aastal, kui 18-aastase Victoria tollasesse koju Kensingtoni paleesse tullakse teatama, et Victoria kuningast onu on surnud ja long live the queen. 

Vaat selline noor kuninganna. Oma koeraga, kes on ka päris
tähtis tegelane seriaalis.

Victoriat mängib Jenna Coleman, kes on UK-s nähtavasti üsna kuulus, sest oli varasemalt Doctor Who tüdruk. Seriaalis Doctor Who mängis tähendab. Üsna usutav 18-aastane. Ja mulle meeldib, et Victoriat kujutataksegi teismelisena siin, kes ta oli ju tol hetkel. Ühesõnaga, on sihuke pisut tulise peaga iseteadlik tüdruk.

Victoria ema, kellel olid tütrega üsna huvitavad suhted.
Selles mõttes, et vaatajale huvitav vaadata,
muidu üsna keeruline värk.
Paruness Lehzen. Sisulises plaanis ehk rohkem Victoria ema
kui eelmine proua.

Lord Melbourne- peaminister Victoria valitsusaja alguses.
Ühtlasi tema mentor ja isakuju. Punkt. Päriselus Victoriast
40 aastat vanem, siin kindlasti mitte nii palju.
Rufus Sewell mängib Melbourne'i, jee.
Vat, ja siinkohal võib märkida, et kuigi tegelasteks on ajaloolised isikud, sisaldab seriaal suurel hulgal vigu. Mingeid asju on natuke ajas ümber tõstetud, mingid asjad, mis siin juhtuvad, pole kunagi juhtunud, mingeid asju kujutatakse teisiti, kui nad olid jne. Suurema osa võib parema draama saavutamise nimel andeks anda, aga mõnede asjadega on küll natuke kaugele mindud, näiteks 3.osas toimuv.

Prints Albert- esmapilgul vaadates kuiv
kange ratsionalist, tegelikult rohkem
vaga vesi, sügav põhi-tüüpi.
Lüüriline kõrvalepõige selle kohta, miks Alberti lugu on üks huvitavamaid siin:

Sa elad ajal, kus mehed on võimul. Naised on olemas, aga lapsekasvatajate ja leemekulbiliigutajate rollis. Sulle räägitakse väiksest peale, et kunagi abiellud sa Inglise kuningannaga, kogu sinu haridus on vastava suunitlusega (a la õpe inglise ajaloo, õiguse, majanduse jms teemadel). Kõik lähebki plaanipäraselt, abielludki Inglise kuningannaga, aga sinu jaoks tähendab see, et oled tiitli ja värgi mõttes oma naise alam ja sul pole erilist võimu midagi teha. Mida sa siis teed? Lepid kuninganna boy toy rolliga või hakkad otsima, kuidas ikkagi tegutseda saaksid? Näiteks sellesama kuningannast naise kaudu midagi mõjutada? Kui vastuvõtlik ta on sinu ideedele?

Lisatagu siia veel, et lähed abiellumisega seoses Saksamaalt Inglismaale elama, aga seal peale kuninganna enda sind keegi väga ei oota, sest sa oled sakslane. (Ja tollasel Inglismaal on ainult katoliiklane olla veel hullem kui sakslane.)

Ühesõnaga, mulle meeldivad need lood, kus mingid sugusid puudutavad asjad on tagurpidi keeratud. Siis peab ise ka natuke teisiti mõtlema ja see on ju ometi kasulik. 

Sir Robert Peel.
Päris tuntud peaminister tooride parteist.
Raudteede ehitamise patroon.
Ühtlasi Alberti sõber ja mentor.

Alberti vend Ernst.
Olemuselt Alberti vastand, sihuke
smiley happy puppy. Comic relief natuke.
Naistemees ka. Ja osatäitjaks ei keegi muu kui
assiest ass "Taevasammastest", David Oakes. 
Harriet, Victoria....äää, seltsidaam? Õukonnanaine?
See, kes kuningannaga koos hängis igal juhul. Rääkides asjadest,
mida päriselus ei juhtunud, siis ma panin ta meelega siia Ernstist
järgmiseks kohe.

Belgia kuningas Leopold I, Victoria (ja Alberti) onu.
Siin suuresti kosjasobitaja rollis. Üks ajalooraamat spekuleeris
ka teemal, et hoopis tema oli Alberti isa.

Kogu seriaali nõrgim koht on minu arvates alumise korruse teema. Ilmselgelt on siin tahetud Downton Abbey moodi upstairs-downstairs lugu arendada ja teenijarahva elu näitamise kaudu natuke ühiskonnakriitiline olla, aga see ei tööta üldse nii hästi kui DA-s.

Teenijanna Skerrett.
Tema tegelaskujuga üritatakse ilmselt näidata,
et kaks noort tütarlast (tema ja kuninganna),
kes elavad samas  lossis, võivad elada väga erinevaid elusid. 

Aga positiivse poole pealt on veel näiteks ilus muusika. Ja kellele romantikaseriaalid meeldivad, siis soovitan eriti episoode 4, 5 ja 6. Ühtlasi on kogu seriaal üks suur küünlavalgusromantika, muud valgustust praktiliselt polegi. Eks aeg olnud ka selline. Ja Buckinghami palee sisemus, kus suur osa tegevust toimub, ehitati tegelikult ühte vanasse lennujaama angaari Leedsis.

1.hooaja tegevus toimub 1837.aasta juunist kuni 1840.aasta novembrini. Praegu tehakse 2.hooaega, mis hõlmab aastaid 1841-1848.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...