Otse põhisisu juurde

Victoria ETV-s

Olen mõnes eelnevas kohas juba maininud seriaali Victoria, mis on olnud minu lemmikvaatamisi viimasel ajal. Nüüd on väga tore tõdeda, et ETV on ka selle üles korjanud ja hakkab alates sellest laupäevast näitama. (Kuna tegemist on üsnagi Dowton Abbey jäetud augu täiteks loodud seriaaliga, siis pole imestada, et ETV pani selle ka Downton Abbey kunagisele eetriajale.)

Igal juhul, järgnevad reklaamiminutid (mis ilmselt lähevad natuke pikaks, sest nagu ka varem öeldud, kuninganna Victoria ja kogu temaga kaasas käiv seltskond on minu lemmikteemasid). 

Niisiis, seriaal hakkab pihta 1837.aastal, kui 18-aastase Victoria tollasesse koju Kensingtoni paleesse tullakse teatama, et Victoria kuningast onu on surnud ja long live the queen. 

Vaat selline noor kuninganna. Oma koeraga, kes on ka päris
tähtis tegelane seriaalis.

Victoriat mängib Jenna Coleman, kes on UK-s nähtavasti üsna kuulus, sest oli varasemalt Doctor Who tüdruk. Seriaalis Doctor Who mängis tähendab. Üsna usutav 18-aastane. Ja mulle meeldib, et Victoriat kujutataksegi teismelisena siin, kes ta oli ju tol hetkel. Ühesõnaga, on sihuke pisut tulise peaga iseteadlik tüdruk.

Victoria ema, kellel olid tütrega üsna huvitavad suhted.
Selles mõttes, et vaatajale huvitav vaadata,
muidu üsna keeruline värk.
Paruness Lehzen. Sisulises plaanis ehk rohkem Victoria ema
kui eelmine proua.

Lord Melbourne- peaminister Victoria valitsusaja alguses.
Ühtlasi tema mentor ja isakuju. Punkt. Päriselus Victoriast
40 aastat vanem, siin kindlasti mitte nii palju.
Rufus Sewell mängib Melbourne'i, jee.
Vat, ja siinkohal võib märkida, et kuigi tegelasteks on ajaloolised isikud, sisaldab seriaal suurel hulgal vigu. Mingeid asju on natuke ajas ümber tõstetud, mingid asjad, mis siin juhtuvad, pole kunagi juhtunud, mingeid asju kujutatakse teisiti, kui nad olid jne. Suurema osa võib parema draama saavutamise nimel andeks anda, aga mõnede asjadega on küll natuke kaugele mindud, näiteks 3.osas toimuv.

Prints Albert- esmapilgul vaadates kuiv
kange ratsionalist, tegelikult rohkem
vaga vesi, sügav põhi-tüüpi.
Lüüriline kõrvalepõige selle kohta, miks Alberti lugu on üks huvitavamaid siin:

Sa elad ajal, kus mehed on võimul. Naised on olemas, aga lapsekasvatajate ja leemekulbiliigutajate rollis. Sulle räägitakse väiksest peale, et kunagi abiellud sa Inglise kuningannaga, kogu sinu haridus on vastava suunitlusega (a la õpe inglise ajaloo, õiguse, majanduse jms teemadel). Kõik lähebki plaanipäraselt, abielludki Inglise kuningannaga, aga sinu jaoks tähendab see, et oled tiitli ja värgi mõttes oma naise alam ja sul pole erilist võimu midagi teha. Mida sa siis teed? Lepid kuninganna boy toy rolliga või hakkad otsima, kuidas ikkagi tegutseda saaksid? Näiteks sellesama kuningannast naise kaudu midagi mõjutada? Kui vastuvõtlik ta on sinu ideedele?

Lisatagu siia veel, et lähed abiellumisega seoses Saksamaalt Inglismaale elama, aga seal peale kuninganna enda sind keegi väga ei oota, sest sa oled sakslane. (Ja tollasel Inglismaal on ainult katoliiklane olla veel hullem kui sakslane.)

Ühesõnaga, mulle meeldivad need lood, kus mingid sugusid puudutavad asjad on tagurpidi keeratud. Siis peab ise ka natuke teisiti mõtlema ja see on ju ometi kasulik. 

Sir Robert Peel.
Päris tuntud peaminister tooride parteist.
Raudteede ehitamise patroon.
Ühtlasi Alberti sõber ja mentor.

Alberti vend Ernst.
Olemuselt Alberti vastand, sihuke
smiley happy puppy. Comic relief natuke.
Naistemees ka. Ja osatäitjaks ei keegi muu kui
assiest ass "Taevasammastest", David Oakes. 
Harriet, Victoria....äää, seltsidaam? Õukonnanaine?
See, kes kuningannaga koos hängis igal juhul. Rääkides asjadest,
mida päriselus ei juhtunud, siis ma panin ta meelega siia Ernstist
järgmiseks kohe.

Belgia kuningas Leopold I, Victoria (ja Alberti) onu.
Siin suuresti kosjasobitaja rollis. Üks ajalooraamat spekuleeris
ka teemal, et hoopis tema oli Alberti isa.

Kogu seriaali nõrgim koht on minu arvates alumise korruse teema. Ilmselgelt on siin tahetud Downton Abbey moodi upstairs-downstairs lugu arendada ja teenijarahva elu näitamise kaudu natuke ühiskonnakriitiline olla, aga see ei tööta üldse nii hästi kui DA-s.

Teenijanna Skerrett.
Tema tegelaskujuga üritatakse ilmselt näidata,
et kaks noort tütarlast (tema ja kuninganna),
kes elavad samas  lossis, võivad elada väga erinevaid elusid. 

Aga positiivse poole pealt on veel näiteks ilus muusika. Ja kellele romantikaseriaalid meeldivad, siis soovitan eriti episoode 4, 5 ja 6. Ühtlasi on kogu seriaal üks suur küünlavalgusromantika, muud valgustust praktiliselt polegi. Eks aeg olnud ka selline. Ja Buckinghami palee sisemus, kus suur osa tegevust toimub, ehitati tegelikult ühte vanasse lennujaama angaari Leedsis.

1.hooaja tegevus toimub 1837.aasta juunist kuni 1840.aasta novembrini. Praegu tehakse 2.hooaega, mis hõlmab aastaid 1841-1848.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...