Otse põhisisu juurde

20-aastased eesti laulud

1997 oli märkimisväärne aasta. Ja kuigi olin suurema osa sellest aastast 10-aastane, on siiski palju asju meeles, mis siis toimusid, juhtusid. Või millised riided mul olid näiteks. Ühtlasi on 1997 ilmselt rekordiline aasta - tõenäoliselt pole ma ühelgi teisel aastal ühtesid ja samu laule kuulanud nii palju uuesti ja uuesti ja uuesti. Mõeldes, et tegemist oli kassetiaegadega, polnud sama laulu 10 korda järjest kuulamine sugugi nii lihtne kui tänapäeval. Tagasikerimisnupp oli töö all lookas. Igal juhul. Vaatasin mõned laulud välja, mis 1997.aastal (jep, 20 aastat tagasi) popid olid. Selles postituses eesti laulud, järgmises (loodetavasti) välismaa omad.

Tähestiku järjekorras esimene on Black Velvet.
"17" oli 1997.aasta suurim hitt, ühtlasi Aastahiti ülekaalukas võitja. Kui mäletad ka selliseid Black Velveti laule nagu "Öö silmad" või "Nagu samet ja siid", oli sul ilmselt Black Velveti kassett, ei?


Bläck Rokit - Itimees
Üüratult naljakam kui sama tegija tänased naljad. Küll polnud "Itimees" tema parim saavutus mu meelest, pesumasinale trumli tegemise laul oli veel ja nurga tagant piilumise laul ja Engelbert ja viigid.


Click Ok - Lase lõdvaks, Öö on kuum
Praegu vaadates mõjub üsna veidralt, aga omal ajal oli vist piisavalt uudne nähtus. Girl power-tšikid.
Lisapunktid, kui lause Võta traksid ja pista boilerisse sulle midagi ütleb.


Folkmill - Käib salapidi öö
Pole kindel, kas seda laulu 1997.aastal kuulsin, teadlikult kindlasti ei kuulanud. Küll olen seda hiljem väga palju kuulanud, sest see (erinevalt mitmest eelmisest) on actually väga hea laul.


Kate - Perpetuum mobile
Sama sellega, hea laul. Mu meelest kandideeris 1997.aastal Eurovisioonile ja isegi ei saanud kõige halvemat kohta.


Mari-Liis- Mis tegema nüüd pean, Teine Dimensioon
Tema on vist kusagil lauluõpetaja praegu ma kunagi lugesin. Aga Mari-Liisi fänn mina kunagi ei olnud. Laulud olid (ja on) ilmselt peas, aga ei meeldinud.


Rumal Noorkuu - Muumioru lugu, Lõputu mäng, Sweet Kisses
Sellest võiks teha eraldi postituse. Igal juhul kui sa suudad näiteks "Lõputust mängust" kohe praegu mõnda suvalist rida ümiseda, siis meil ilmselt on ühiseid jututeemasid.


Sandra - Up to the sky
Kes seda lugu ilma üle kuulamata mäletab, siis I'm impressed. Oli selline laul, mis soovis üleni välismaa moodi olla.


Terminaator- Ingli puudutus, Kaitseta
Huvitav, et need kaks Terminaatori laulu, mida ma actually talun, olid samal aastal.


Vennaskond - 15
Aastal 1997 ilmselt ei arvanud sellest midagi, aga hiljem hakkasin arvama.

6-Pack - Seest Läeb Hing
Tollal tõsiseltvõetavate moosinägudega poistebänd, praegu huumoriklassika. See video ei saa päris olla. Ja see, et oli olemas bänd nimega 6-pack...hollariijahhoo.



Laulud on 1997.aasta Aastahiti tabeli järgi võetud. Tollal oli mu meelest tegemist muusikaelu väga adekvaatselt kirjeldava tabeliga.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...