Otse põhisisu juurde

20-aastased eesti laulud

1997 oli märkimisväärne aasta. Ja kuigi olin suurema osa sellest aastast 10-aastane, on siiski palju asju meeles, mis siis toimusid, juhtusid. Või millised riided mul olid näiteks. Ühtlasi on 1997 ilmselt rekordiline aasta - tõenäoliselt pole ma ühelgi teisel aastal ühtesid ja samu laule kuulanud nii palju uuesti ja uuesti ja uuesti. Mõeldes, et tegemist oli kassetiaegadega, polnud sama laulu 10 korda järjest kuulamine sugugi nii lihtne kui tänapäeval. Tagasikerimisnupp oli töö all lookas. Igal juhul. Vaatasin mõned laulud välja, mis 1997.aastal (jep, 20 aastat tagasi) popid olid. Selles postituses eesti laulud, järgmises (loodetavasti) välismaa omad.

Tähestiku järjekorras esimene on Black Velvet.
"17" oli 1997.aasta suurim hitt, ühtlasi Aastahiti ülekaalukas võitja. Kui mäletad ka selliseid Black Velveti laule nagu "Öö silmad" või "Nagu samet ja siid", oli sul ilmselt Black Velveti kassett, ei?


Bläck Rokit - Itimees
Üüratult naljakam kui sama tegija tänased naljad. Küll polnud "Itimees" tema parim saavutus mu meelest, pesumasinale trumli tegemise laul oli veel ja nurga tagant piilumise laul ja Engelbert ja viigid.


Click Ok - Lase lõdvaks, Öö on kuum
Praegu vaadates mõjub üsna veidralt, aga omal ajal oli vist piisavalt uudne nähtus. Girl power-tšikid.
Lisapunktid, kui lause Võta traksid ja pista boilerisse sulle midagi ütleb.


Folkmill - Käib salapidi öö
Pole kindel, kas seda laulu 1997.aastal kuulsin, teadlikult kindlasti ei kuulanud. Küll olen seda hiljem väga palju kuulanud, sest see (erinevalt mitmest eelmisest) on actually väga hea laul.


Kate - Perpetuum mobile
Sama sellega, hea laul. Mu meelest kandideeris 1997.aastal Eurovisioonile ja isegi ei saanud kõige halvemat kohta.


Mari-Liis- Mis tegema nüüd pean, Teine Dimensioon
Tema on vist kusagil lauluõpetaja praegu ma kunagi lugesin. Aga Mari-Liisi fänn mina kunagi ei olnud. Laulud olid (ja on) ilmselt peas, aga ei meeldinud.


Rumal Noorkuu - Muumioru lugu, Lõputu mäng, Sweet Kisses
Sellest võiks teha eraldi postituse. Igal juhul kui sa suudad näiteks "Lõputust mängust" kohe praegu mõnda suvalist rida ümiseda, siis meil ilmselt on ühiseid jututeemasid.


Sandra - Up to the sky
Kes seda lugu ilma üle kuulamata mäletab, siis I'm impressed. Oli selline laul, mis soovis üleni välismaa moodi olla.


Terminaator- Ingli puudutus, Kaitseta
Huvitav, et need kaks Terminaatori laulu, mida ma actually talun, olid samal aastal.


Vennaskond - 15
Aastal 1997 ilmselt ei arvanud sellest midagi, aga hiljem hakkasin arvama.

6-Pack - Seest Läeb Hing
Tollal tõsiseltvõetavate moosinägudega poistebänd, praegu huumoriklassika. See video ei saa päris olla. Ja see, et oli olemas bänd nimega 6-pack...hollariijahhoo.



Laulud on 1997.aasta Aastahiti tabeli järgi võetud. Tollal oli mu meelest tegemist muusikaelu väga adekvaatselt kirjeldava tabeliga.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...