Ving +1

• Ma olen Kaubmaja teistest kõrgemate hindadega nõus peamiselt kahel põhjusel:
  1. seal müüakse ka suuremaid (ja väiksemaid) kingi kui numbrid 38-40
  2. teenindajad on reeglina normaalsemad kui mitmes muus kohas
  Aga kus need normaalsed teenindajad täna olid, kui mina nagu tummfilmikangelane tükk aega iseteeninduspuldiga viibutasin, ostetav kaup juba peaaegu karbist välja voolamas (sest otseloomulikult oli triipkoodi sisaldav silt pandud karbile tagurpidi).
  Kus nad ikka olid, kassades olid, sest seal olid järjekorrad. (Järjekordade pärast ma ju iseteenindust kasutada otsustasingi.) Nojah, lõpuks seisin ikka ka mina järjekorras, sest kaua sa vehid selle puldiga. Iseteeninduse eest vastutav müüja silkas siia-sinna kusagil mujal. Võib-olla oleks olnud minu asi teda taga ajada, võib-olla tõesti. Õnneks mul oli bussini piisavalt aega, nii et see nusperdamine bussist maha ei jätnud, aga kui oleks jätnud ma ütlen. Kui oleks jätnud.
  
  Ja seda nad, sindrinahad, ka ei tea, et kui tegemist on alla 40-aastase naisterahvaga, tuleb talle öelda preili. (Juhul, kui sa kindlalt ei tea, kas ta on proua või preili.) Sest isegi juhul, kui mööda paned ja tegemist prouaga on, siis ta rõõmustab, et teda nii nooreks peeti. Mida kurja olin ma teinud, et mulle sealsamas Kaubamaja iseteeninduse ostukontrollis ükspäev proua öeldi? Ah? Ah?
• Kas pole mitte ilmselge, et kui kaks söögikohta asuvad täiesti kõrvuti, peavad nendes töötavad teenindajad olema veel paremad teenindajad kui nad tavaliselt oleksid? OTSENE konkurents ju. Kuidas siis ühe söögikoha teenindajad saavad endale lubada mõtteviisi olulistest ja vähemolulistest klientidest, külma kala näoga suhtlemist, arve mitte lauda toomist (kui oled konkreetselt seda küsinud). Minu arvates nad seda lubada ei saa, eriti vaadates, et nende kõrval asuv söögikoht on misiganes kellaajal rohkem rahvast täis kui nende asutus. 
• Kas keegi seletaks, mida paganat tähendab lausejupp "kui igatseda loodab meel"? Ma saan kõigist sõnadest aru ja hästi mõeldes on sellel asjal isegi ehk tähendus sees, aga miks peaks üks meel lootma igatseda? Kas meele loomuses pole just soov mitte igatseda? Maitea. Mulle kõlab see nii, nagu ma oleks teinud halva otsuse luuletama hakata ja mingi arutu sõnaderea pastakast välja imenud. Ma pole ka selle nutuse laulu suurem fänn, kui ta kuskilt kostab, panen hääletu peale. 
• Viimasena üks huvitav asjaolu. Välismaa mussi puhul, mida kuulan, ei tea ma tihtipeale isegi bändi kuuluvate muusikute nimesid, rääkimata nende välimusest või tegudest. Oluline on, et mulle meeldib muusika ise. Eesti muusika puhul on selline asi peaaegu võimatu. Iga lauljat oled kas telekas näinud või kusagil ajakirjas vms ja sul on temast mingi mulje. Minu probleem ongi hetkel selles, et on üks laulja, kellel on lahe hääl ja mitu täitsa kobedat laulu, aga ta ise isikuna tundub suhteliselt selline mina ja maailm tüüpi õhku täis kuju. Ja mida ma saan teha, see arvamus temast ei tekita soovi tema laule kuulata, kuigi need on ju head lood. Kas see peaks teisiti olema?
  
  Seesama asi kusagil järgmisel tasandil viib küsimuseni, kas näiteks mingi koleda kurjategija suurepärane armastusluule on vähemväärtuslik kui perfektse taustaga kaunishinge oma? Ehk lihtsalt öeldes- kas ainult looming on oluline või looja ka? Kusjuures seda me isegi arutasime kusagil loengus kunagi. Oli mingi koolkond, kes arvas, et looming ja looja on lahutamatult seotud, ja mingi teine seltskond, kus arvati, et kui looja on loomingu ära loonud, siis hakkab see oma elu elama ja loojal pole selle üle enam mingit õigust ega võimu, kesiganes võib seda tõlgendada kuidasiganes. Tundub, et tuleb pool valida.