Veel enne, kui sünnipäevasiil mulle e-lugeri tõi, alustasin Jim Ashilevi raamatu "Kehade mets" lugemist paberil. Nüüd tuli ta viimaks lõpuni lugeda, sest tagastamistähtaeg hakkas peale suruma. Mitte et igav raamat oleks olnud, kindlasti mitte. Oli humoorikas, isegi mina naersin mõne koha peal.
Inglise keeles öeldakse selliste raamatute kohta vist coming of age novels. Jah, see oli ka täiskasvamise raamat. Algul poiss rääkis lapsepõlvest, siis vahepeal käis keskkoolis ja lõpus jõudis ülikooli välja. Selle aja jooksul oli tal mitmeid erinevaid suhteid tütarlastega. Siiski polnud see mingi naistekas, kus kirjeldatakse ainult poiste ja tüdrukute vahelisi suhteid. Poiss kirjutas enda vaatenurgast, olles väga aus ja keeleliselt vaimukas.
Võib-olla see ausus läheb mõne lugeja jaoks üle hea maitse piiri ja võib-olla see keeleline vaimukus hakkab mõnele lugejale originaalitsemisena tunduma. Mulle küll paistis, et kirjutajal oli kohati vaja oma keelelist võimekust (enam kui muud) demonstreerida. Aga see ei häirinud liiga paljude kohtade peal.
Kui ma nüüd asjast ikka õigesti aru sain, oli raamatu sisuline point päris huvitav. Noormees otsis lähedust, aga oli endal fantaasiaga lati nii kõrgele seadnud, et reaalsus kippus kõvasti alla jääma. Ma ei tea, kas see asjaolu raamatu lõpuks muutus, lõpp jäi minu meelest lahtiseks. Lahtised lõpud mulle enamasti meeldivad. (Kuigi vahel on ka tore lugeda, kuidas nad igavesti õnnelikult elasid.)
Hakkasin raamatut lugema mõõduka eelarvamusega, oodates, et tuleb midagi sellist, mida üks ringkond tunneb pisikeste pisaratena. (Enda intelligentsuse, vaimukuse, keeleliste oskuste jms demonstreerimiseks kirjutatud raamat.) Asi polnud sootuks nii hull ja mulle meeldis kokkuvõttes täitsa palju. Isegi naersin mitu korda, nagu öeldud.
Kuigi täiskasvamise raamatute sisu on olenemata ajast üsna ühesugune (sest täiskasvamine on protsess, kus läbitakse sarnased etapid), oli endal täitsa huvitav lugedes mingite suvaliste detailide järgi aru saada, kuidas see on uue põlvkonna raamat. Siin olid keskkooliõpilastel Facebook ja mobiiltelefon, räägiti ajast, kus juba peaaegu kõigil on kodus internetiühendus ja kinos jooksnud filmis mängis Johnny Depp Willy Wonkat. Minul seostuvad need asjad ülikooliajaga, muud midagi.
Mingi koha peal oli umbes leheküljepikkune lihtne rootsikeelne dialoog, millest ma enda suureks rõõmuks aru sain.Rääkides soovist keelelist võimekust demonstreerida.
See on nii 3,5-punktine raamat, et panin sellele Goodreadsis kõigepealt kolm tärni, siis muutsin neljaks ja siis jälle kolmeks tagasi. Ei saa poolt punkti avansiks. Kirjuta veel üks raamat, siis saad.
Inglise keeles öeldakse selliste raamatute kohta vist coming of age novels. Jah, see oli ka täiskasvamise raamat. Algul poiss rääkis lapsepõlvest, siis vahepeal käis keskkoolis ja lõpus jõudis ülikooli välja. Selle aja jooksul oli tal mitmeid erinevaid suhteid tütarlastega. Siiski polnud see mingi naistekas, kus kirjeldatakse ainult poiste ja tüdrukute vahelisi suhteid. Poiss kirjutas enda vaatenurgast, olles väga aus ja keeleliselt vaimukas.
Võib-olla see ausus läheb mõne lugeja jaoks üle hea maitse piiri ja võib-olla see keeleline vaimukus hakkab mõnele lugejale originaalitsemisena tunduma. Mulle küll paistis, et kirjutajal oli kohati vaja oma keelelist võimekust (enam kui muud) demonstreerida. Aga see ei häirinud liiga paljude kohtade peal.
Kui ma nüüd asjast ikka õigesti aru sain, oli raamatu sisuline point päris huvitav. Noormees otsis lähedust, aga oli endal fantaasiaga lati nii kõrgele seadnud, et reaalsus kippus kõvasti alla jääma. Ma ei tea, kas see asjaolu raamatu lõpuks muutus, lõpp jäi minu meelest lahtiseks. Lahtised lõpud mulle enamasti meeldivad. (Kuigi vahel on ka tore lugeda, kuidas nad igavesti õnnelikult elasid.)
Hakkasin raamatut lugema mõõduka eelarvamusega, oodates, et tuleb midagi sellist, mida üks ringkond tunneb pisikeste pisaratena. (Enda intelligentsuse, vaimukuse, keeleliste oskuste jms demonstreerimiseks kirjutatud raamat.) Asi polnud sootuks nii hull ja mulle meeldis kokkuvõttes täitsa palju. Isegi naersin mitu korda, nagu öeldud.
Kuigi täiskasvamise raamatute sisu on olenemata ajast üsna ühesugune (sest täiskasvamine on protsess, kus läbitakse sarnased etapid), oli endal täitsa huvitav lugedes mingite suvaliste detailide järgi aru saada, kuidas see on uue põlvkonna raamat. Siin olid keskkooliõpilastel Facebook ja mobiiltelefon, räägiti ajast, kus juba peaaegu kõigil on kodus internetiühendus ja kinos jooksnud filmis mängis Johnny Depp Willy Wonkat. Minul seostuvad need asjad ülikooliajaga, muud midagi.
Mingi koha peal oli umbes leheküljepikkune lihtne rootsikeelne dialoog, millest ma enda suureks rõõmuks aru sain.
See on nii 3,5-punktine raamat, et panin sellele Goodreadsis kõigepealt kolm tärni, siis muutsin neljaks ja siis jälle kolmeks tagasi. Ei saa poolt punkti avansiks. Kirjuta veel üks raamat, siis saad.
Kommentaarid
Postita kommentaar